Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 7

Tavaliselt, kui peaaegu kakssada õpilast seinaäärsete kappide juurde kogunes, valitses hoopis teistsugune helitase. Kuid eelmisel neljapäeval oli alanud suvevaheaeg ja Lise-Lotte Gonzáles oli vaikses koolimajas üksi. Õppeaasta viimastel nädalatel oli omajagu administratiivset tööd lohisema jäänud ja ta otsustas veeta nii palju aega kui vaja, et asjadega ühele poole saada, et pärast seda rahuliku südamega puhkusele minna. Eile oli ta mõne tunni oma kabinetis viibinud, siis ahvatles ilus ilm ta õue, aga täna oli ta otsustanud vähemalt kella neljani kohal olla.

Tegelikult ei olnud tal raske puhkust nädala või kahe võrra edasi lükata. Oli mõnus keskendunult tööd teha, ilma et telefonid heliseksid, kolleegid pea ukse vahelt sisse pistaksid ja postkast kiiresti täis saaks.

Kella kahe ajal otsustas ta väljateenitud pausi teha. Ta väljus tühjast õpetajate toast, lülitas veekeetja sisse ja tegi endale tassi lahustuvat kohvi. Ta tuhnis kapisahtlites ja leidis purgi vanu mandliküpsiseid. Need pidid kõlbama.

Pärast väikest kohvipausi otsustas ta majas tiiru teha. Talle meeldis oma kooli äsja remonditud ruumides ringi käia.

Niimoodi ta sellest mõtles.

Nagu oma koolist.

Mida see muidugi ei olnud. Hildingi kool oli Donnersgruppeni kontserni viimasena avatud erakool, kus töötasid 6.–9. klassid.

Neil oli hästi läinud.

Tuntav uute õpilaste juurdevool, hea maine, kõik õpetajad olid pädevad ja riiklikes tasemetöödes saavutatud tulemused kaugelt üle keskmise. Seepärast arvas Lise-Lotte, et kontserni juhtkond pole otsust teda direktoriks valida hetkekski kahetsenud.

Ta keeras ümber nurga ja läks edasi koridori, kus asusid peamiselt loodusainete klassid. Lise-Lotte seisatas. Üks lasuurvärviga valgeks võõbatud ustest – mis olid, uskumatu küll, terve poolaasta niimoodi vastu pidanud, et neid ei olnud täis soditud – oli paokil. Need oleksid pidanud lukus olema, sest sealsetes klassides oli kemikaale, happeid, gaasiballoone ning muud hinnalist ja ohtlikku kraami.

Ta pidi just ukse sulgema ja lukku keerama, kui kiire pilgu klassi viskas.

Mis seal on?

Ta lükkas ukse pärani. Jah, ta oli õigesti näinud. Nutitahvlist vasakul istus palja ülakehaga kuju, selg klassi poole.

„Hallo!”

Ei mingit vastust. Lise-Lotte astus klassi.

„Hallo, kuidas läheb?”

Endiselt ei mingit vastust. Miski ei viidanud sellele, et too isik teda üldse kuulis. Kas ta on mingi aine mõju all? Otsustades selle järgi, kuidas ta toolil istus, näis, et ta on teadvuseta või vähemalt sügavas unes.

Lise-Lotte läks pinkide vahel ligemale; toolid olid korralikult laudadele pandud, jalad ülespoole, ja ootasid kaheksa nädala pärast algavat esimest poolaastat.

„Kuidas läheb? Kas sa kuuled mind?”

Nüüd nägi ta, et istuja on noor mees. Heas vormis. Tätoveeritud. Aga mis tal peas on? Luutsinapäeva tähepoisi torbikmüts või mis see on? Ja mis tal selja peal on? Lise-Lotte lootis, et kui mees on mingi aine mõju all või teadvuseta, siis pole ta seda ainet keemiaklassist saanud. See ei näeks hea välja, kui mõni kohalik nooruk oleks tema kooli sisse murdnud ja seal uimasteid tarvitanud või ennast ära mürgitanud.

Lise-Lotte seisatas jälle ja kibrutas hämmastunult laupa. Nüüd nägi ta, mis mehe selja peal on.

Kaks paberilehte.

A4 formaadis.

Sinna oli midagi kirjutatud. Vereplekid kohtades, kus suured klambrid palja naha küljes kinni olid. Kui Lise-Lotte viimase sammu astus ja mehe nägu vaatama kummardus, aimas ta kõige hullemat.

Kui pärani silmad poleks talle öelnud, et noormees on surnud, siis väike ümmargune auk laubal ei jätnud kahtlustele mingit ruumi.