Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 4

Lugupeetud peatoimetaja Källman

Olen Teie väljaannet palju aastaid lugenud. Algul füüsilisel kujul ajalehest, nüüd juba mõni aasta internetist. Ma ei nõustu alati Teie seisukohtadega ja olen vahetevahel nii käsitletava teema kui ka artikli vaatenurga küsimärgi alla pannud, kuid Teie kirjutised on mulle enamasti ikkagi meeldinud.

Nüüd tunnen siiski, et pean Teile kui vastutavale väljaandjale selle küsimuse esitama.

Miks ülistatakse Teie väljaandes sulaselget lollust?

Millal otsustati, et puhtakujulist rumalust tuleb esile tõsta ja muuta see mitte ainult normiks, vaid lisaks sellele ka millekski ihaldus- ja kadestamisväärseks?

Miks te raiskate leheruumi ja räägite inimestest, kes ei tea isegi seda, millal algas Teine maailmasõda, kellel puuduvad kõige elementaarsemadki teadmised matemaatikast ja kes üksnes erandjuhul suudavad oma jutu käigus täislauseid moodustada? Inimestele, kelle ainus anne on niinimetatud selfie’del huuli torru ajada ja kelle ainsaks saavutuseks on see, et nad on endale avalikult häbi teinud, seksides mõnes tõsielusarjas, mis meie telekanaleid õhtust õhtusse üle ujutavad.

Kohtun oma töö juures üsna paljude noortega. Töökate, tarkade, pühendunute ja ambitsioonikatega. Noortega, kes osalevad debattides, omandavad teadmisi, mõtlevad kriitiliselt ja harivad ennast, et ajapikku huvitav ja meelepärane töö leida ning ühiskonna arengule kaasa aidata. Noortega, kes midagi tahavad. Kes midagi oskavad.

Nendele peaksite te sõna andma. Neid peaksite te püüdma eeskujuks seada. Mitte empaatiavõimetuid egoistlikke välimusele orienteeritud olevusi, kes, metallikola keele küljes ja keha vulgaarseid tätoveeringuid täis, oma madala IQ ja olematu üldharidusega eputavad.

Niisiis kordan oma küsimust ja ootan ajalehes vastust: millal otsustati, et puhtakujulist rumalust tuleb esile tõsta ja muuta see mitte ainult normiks, vaid lisaks sellele ka millekski ihaldus- ja kadestamisväärseks?

Sõbralike tervitustega

Cato vanem