Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 13

Ursula naasis hotelli kella poole üheksa paiku õhtul.

Oli täiesti selge, et Miroslav Petrovici ei tapetud klassiruumis. Surnukeha oli kuidagi sinna toodud. Kuidas ja millal, peavad nad püüdma kindlaks teha turvakaamerate abiga, kui neid on. See jääb Billy tööks.

Ta oli Hildingi koolile tiiru peale teinud, et orienteeruda, kuid ei leidnud esimesel pilgul midagi. Koridorid, valge uks, selle taga keemiaklass, alumise korruse lahtimuugitud välisuks. Vastutahtsi pidi ta tunnistama, et Boråsi politsei paistis olevat tõesti head tööd teinud. Need kohad, mida tema huvipakkuvaks pidas, olid neil juba läbi uuritud ja nende ettekanne oli hästi kirjutatud. Õhtul loeb ta selle veel kord läbi ja helistab siis hommikul esimese asjana vastutavale kriminaaltehnikule. Isiklik kontakt esialgse uurimise teostanud inimesega on oluline. Põhimõtteliselt sai ta kõik juhtumid kelleltki teiselt päranduseks, tema ise oli harva esimesena kohal. Dokumenteeritud materjal on aluseks, aga isiklik kohtumine andis harilikult sügavamaid teadmisi. Ainult nii sai ta mõista, kuidas tehnikud olid töötanud, kuidas mõelnud, ja võib-olla leida üksikasju, mida nemad ei olnud otsinud või mille olid halvemal juhul kahe silma vahele jätnud.

Pealegi otsustas politsei mõnikord varakult ühe jälje kasuks ja püüdis leida tõendeid, mis kinnitaksid nende teooriat, selle asemel et lasta tõenditel juhtida, olla selleks objektiivseks aluspinnaks, millest teooria välja kasvab. Siis oli hea selget pilti omada. Tema silmis olid tehnilised tõendid vaieldamatud, kõike muud võis tõlgendada, moonutada, see võis neile valetada, kuid tõendid olid kindlad ja ausad.

Arvatavasti sellepärast meeldisidki need talle rohkem kui inimesed.

Ta pani oma väikese koti voodi ühele servale ja heitis kingi jalast võtmata teisele servale pikali. Päev oli olnud pikk, ta tundis, et on väsinud. Protees tundus kuiv ja ta pilgutas mõne korra, et seda niisutada. Ta oli hakanud harjuma. Ta poleks seda kunagi uskunud.

Kõige raskem polnud mitte protees ise ja selle kasutamine, vaid see, et parema silmaga ei näinud midagi. See lõi tasakaalu paigast ära, ta pidi kogu aeg pead keerama, et ümbritsevat maailma hoomata, ja kõik käis palju aeglasemalt.

Aga oleks võinud hullemini minna. Palju hullemini.

Ta hingas sügavalt sisse.

Tore oli taas rühmas olla ja täie pingega tööd teha. Ta oli sellest puudust tundnud. Niisugused sõidud nagu praegune olid need, mille nimel ta elas. Mida keerulisem juhtum, seda parem. Siis oli tal fookus, millest ta argielus puudust tundis. See andis talle tunde, et ta elab. Tõsi, ta oli ka järelravi ajal tööd teinud, aga kodus arvuti ees istuda ei olnud sama mis kohapeal viibida. Kodus oli argipäev liiga lähedal, liiga pealetükkiv. Välitöödel seda ei olnud, seal keerles kõik uurimise ümber.

Ta tõusis istukile ja vaatas ringi. Näis, et Bogesundi hotellis armastatakse värvikirevaid tapeete. Voodi peatsis olevat seina katsid roheliste lehtedega kokku põimitud suured punased lilled. See oli tema spartalikust stiilist nii kaugel, kui olla sai, ja oli iseenesest vabastav. Mitmel moel ei olnud see kodu.

Ta mõtles, kas Torkeli toas on samasugune tapeet. Sellest, kui tema ja Torkel voodit jagasid, oli tükk aega möödas. Vanasti, enne kui Sebastian jälle mõrvajuurdluse osakonda ilmus, oli neil kombeks tihti Torkeli tuppa maanduda. Lihtsalt ja loomulikult. Tema silmis ei olnud see kunagi armastus. Aga see oli ühtekuuluvustunne ja tema tundis sellest üha enam puudust.

Neil oli olnud kokkulepe.

Alati töö juures.

Mitte kunagi kodus.

Ei mingeid tulevikuplaane.

Temale sobis see suurepäraselt. Päeviti koondus tähelepanu uurimisele ja öösiti võis ta täielikult pretensioonitule suhtele pühenduda. Temale polnud rohkem vajagi.

Ta teadis, et Torkel lootis rohkemat.

Midagi püsivamat.

Suhet.

Kuni ta abielus oli, leppis Torkel sellega, mida talle anti. Aga siis, kui Micke ta maha jättis ja mingeid takistusi tegelikult enam ei olnud, sai asi väga selgeks. Kummaline küll, aga kui ta tõeliselt üksi jäi, tahtis ta Torkelit vähem. Mitte sellepärast, et ta oleks Mickest puudust tundnud – iseennast läbi katsudes oli ta sunnitud aduma, et selleski suhtes ei olnud asi armastuses. Vähemalt tema poolt mitte. Aga Torkeli ilmne tahe astuda pretensioonitust samm tõsise poole ei klappinud kokku sellega, kes oli tema ja kuidas tema asja võtta tahtis. Viimaks olid hõõrumised nende korrapärased kohtumised ära rikkunud.

Aga võib-olla suudavad nad kompromissile jõuda. Ta võttis mobiiltelefoni. Mõtles, kas saata Torkelile sõnum. Lihtsalt küsida, kuidas too ennast tunneb. Kas ta on üleval. Torkel taipaks.

Üks sõnum ja siis oleks kõik jälle nagu tavaliselt.

Torkel oleks kolmekümne sekundiga kohal.

See oli ahvatlev, aga ta oli väsinud. Tundus natuke põnev lubada endal veel veidi aega fantaseerida. Homme astub ta pisut ligemale. Puudutab Torkelit, haarab initsiatiivi enda kätte. Näitab ennast täiesti uuest küljest.

Ta võrgutab Torkeli ära.

Vanja ja Billy olid kohe pärast varast hommikusööki Helsingborgi poole teele asunud. GPS-i järgi pidi kuluma kaks tundi ja nelikümmend viis minutit, et sõita Ulricehamnist Helsingborgi, Berga allé 25 asuvasse politseijaoskonda, aga kuna üüriauto roolis oli Billy, siis peaksid nad natuke rohkem kui kahe tunniga päral olema. Nii ta vähemalt väitis. Linnast veidi maad lõuna pool võttis Vanja hommikul Helsingborgist saadud uue raporti ja hakkas seda läbi vaatama.

Ohvri nimi oli Patricia Ellen Andrén, sündinud 1989. aastal Malmös. Vallaline, üks laps. Töötas juuksurina. Materjali hulgas oli temast palju pilte, enamik tehtud kuriteopaigas, aga kaks neist siis, kui ta veel elas – mõlemad pealtnäha professionaali tehtud. Üks rannas ja bikiinides. Vanjale näis, et naine on tuttav. Või oli tüüp talle tuttav. Kurvikas brünett, seljanõgu tätoveeritud, rinnad kohendatud, huuled paksemaks süstitud ja naeratus liiga valge.

„Kas leiad midagi huvitavat?” küsis Billy.

Vanja näitas talle ühte pilti. Seda, millel Patricia oli rannariietes. Billy vaatas korraks kõrvale.

„Kurat, ma tean teda ka,” lausus ta hämmastunult.

„Oled sa kindel?”

„Guugelda teda. Ma olen täitsa kindel, et tema oli ka telekas mingis saates.”

Vanja võttis mobiiltelefoni ja otsis kähku Patricia Andréni kohta infot. Billyl oli õigus. Loomulikult. Bikiinipilt ilmus esimeste seas. Patricia oli kaks aastat tagasi osalenud kohtingusaates „Üksikema otsib”. Vanja ohkas. See neil veel puudus. Kui asi teatavaks saab, veedavad nad pool aega ajakirjanduse ohjamise ja tõrjumisega. Muidugi on see Torkeli töö, aga meedia teravdatud tähelepanu all olek mõjutab neid kõiki.

„Tundub, et keegi tapab kolmanda järgu staarihakatisi,” ütles ta ja näitas Billyle telefoniekraani.

„Siis on vähemalt ajakirjandusel rõõmu kui palju,” lausus Billy masendunult ja näitas, et tema mõtted käivad täpselt sama rada nagu Vanjalgi. „Kuigi Torkelil küll naerutuju ei ole.”

„Kindel see.”

„On seal veel midagi? Lahkamisprotokoll peaks ju olema,” jätkas Billy rahulikult, andis gaasi ja sõitis ühest rekast mööda. Kiirusmõõdiku näit lähenes 160-le.

„Jah, peaks küll, aga need käpardid pole seda saatnud.”

Vanja hakkas nappi materjali uuesti läbi vaatama. Enamik pärines kohast, kust laip leiti. Patricia leiti Tollsjö koolist, see oli Helsingborgi keskusest viieteistkümneminutilise teekonna kaugusel asuv munitsipaalalgkool. Õpetaja, kes tavaliselt selles klassiruumis õpetas, leidis ta suvevaheajaks suletud koolist jaanilaupäeva õhtul. Surnukeha oli paigutatud õpetaja laua juurde nurka toolile. Nöör ümber kõhu, et laip pikali ei kukuks. Tobumüts peas, nägu seina poole ja kaks lehte küsimusi klambritega paljale seljale kinnitatud. Signalisatsiooni koolimajas ei olnud ja politsei leidis maja tagumiselt küljelt lahtimuugitud ukse. Tundus, nagu loeks uuesti Mirre Petrovici ja Hildingi kooli juhtumist.

„Neil on vähemalt kahtlusalune,” sõnas Vanja natukese aja pärast.

„Kes siis?”

„Tema ekspeika. Stefan „Steffe” Andersson. Tema tütre isa. Ta on Patriciat avalikult ähvardanud.”

„On see kõik, mis neil on?”

„Siin on kirjas, et ta kutsuti ülekuulamisele...” Vanja lappas vähese järelejäänud materjali läbi. „Aga ka ülekuulamisprotokolli pole meile saadetud.”

Billy vangutas pead.

„Paistab, et nad on selle juhtumi oma parimale uurijale andnud.”

„Tõepoolest.”

„Hea, et Ursulat kaasas pole. Tema oleks nad tükkideks rebinud.”

Vanja nägi vaimusilmas, kuidas Ursula tolle vaesekese, kes raporti koostas, enda juurde kutsub ja ütleb, mida ta eriti temast ja üldiselt väljaspool Stockholmi kesklinna töötavatest politseinikest arvab. Ta ei suutnud muiet tagasi hoida.