Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 12

Hotellil polnud midagi viga. Toal polnud midagi viga.

Ometi tahtis Billy ainult välja ja sealt minema pääseda.

Ta oli Petrovici arvuti kallale asunud. Acer Aspire, 17,3” ekraan, 4 GB RAM, 500 GB kõvaketas. Kavas oli ülevaade saada. Hinnata, kui palju tööd ees ootab, kui ta otsimise tõsiselt käsile võtab. Ta teadis juba, et Mirrel on Instagramis ja Twitteris konto, aga kas ka Facebookis, kas tal on blogi, võib-olla Flickri konto, isegi kui see eriti tavaline ei ole?

Aga ta ei suutnud keskenduda. Talle meeldis sedasorti töö. Ta oskas seda hästi. Meeskond ootab, et tema selle ära teeb, ja nende hinnang tähendas talle palju. Ometi sai ta vaevu alustada, kui mõtted juba uitama läksid.

Ta mõtles Jenniferi peale. Oli iseenda peale tige, et mõtleb oma naise asemel Jenniferi peale. Niisiis mõtles ta My peale. Mesinädalatele, kümnele tõeliselt toredale päevale Türgis, ja siis mõtles ta pulmade peale.

Pulmaöö peale.

Järgmise hommiku peale.

Ja oligi asi mokas.

Ta vajutas arvutiekraani kinni ja tõusis ohates püsti. Läks akna juurde ja vaatas järvele. Mida teha? Kui nad ennast sisse registreerisid, ütles administraator, et hotellil on väike fitnessiosakond. Trenni teha? Teda ei tõmmanud sinna. Pealegi oli sel juhul ahvatlevam õue jooksma minna. Kellelegi helistada? Taas tuli pähe Jenniferi nimi. Ta ei teadnud, miks. Umbes kuu aega enne pulmi olid nad ühe korra suudelnud. See oli kõik. Mõlemad olid ilmselt tahtnud kaugemale minna, kuid Billy tõmbas pidurit. Ta pidi Myga abielluma, abielluski. Ta armastab Myd, nii et kui ta peaks tahtma kellegagi rääkida, siis temaga. Aga Jenniferiga oli kõik lihtsam. Nad olid rohkem ühte moodi. Neil oli rohkem ühist. Jennifer sai temast kuidagi teistmoodi aru.

Aga loomulikult ei tea Jennifer midagi pulmaööst. Järgmisest hommikust. Sellest ei suudaks keegi aru saada.

Ent natuke liiga soojas hotellitoas istumine ja mõtete vabalt uitama laskmine asja paremaks ei tee. Billy kahmas jope ja väljus toast.

Minut hiljem jõudis ta trepist alla fuajeesse. Ta vaatas ringi ja märkas Sebastiani, kes istus valvelauast natuke kaugemal pruunis tugitoolis ja luges. Billy lootis, et jõuab märkamatult minema lipsata, kuid samal hetkel tõstis Sebastian silmad ajalehelt ja vaatas talle otsa. Billy vandus vaikselt endamisi. Miks Sebastian fuajees istub? Miks pole ta oma toas või väljas otsimas mõnda Ulricehamni elanikku, kellega magada? Tavaliselt ta seda tegi. Kas Sebastian valvab teda?

„Kuhu sa lähed?” kuulis ta Sebastiani üle fuajee hõikamas ja nägi, kuidas ta tugitoolist püsti tõusis ja jopet selga tirides tema poole tuli.

„Välja.”

„Siis ma tulen kaasa.”

See oli nending, mitte küsimus. Ilmselgelt ei olnud Billyl siin sõnaõigust.

„Mul pole lapsehoidjat vaja.”

„Võta mind kui... loomasõpra.”

Billy ei jaksanud isegi vastata, vaid lükkas ukse lahti ja astus hotelliesisele ümmargusele munakivisillutisega platsile. Hoolimata sellest, et ilm oli endiselt soe, nööpis ta oma õhukese jope kinni ja hakkas sõnatult hotelli juurest eemale liikuma. Ta keeras üle väikese muruplatsi paremale ja siis uuesti paremale. Sebastian pidas temaga sammu ja nad läksid koos üle suure tee. Sammusid edasi järve poole. Järve äärde jõudnud, otsustas Billy vasakule keerata, et tuul tagant oleks. Sebastian kõndis vaikides tema kõrval.

Oli Billy süü, et viimase kuu aja jooksul oli nii palju asju juhtunud.

Ta oli Vanja ja Sebastiani suguluse välja nuuskinud. Vana aus politseitöö koos DNA kogumisega oli teda ammu närinud kahtlusi kinnitanud.

Ta ähvardas oma teadmisest Vanjale rääkida, kui Sebastian ei unusta, mida ta näinud oli.

Et Billy oli oma pulmaööl ühe kassi ära kägistanud.

Et ta oli seda nautinud.

Seksuaalselt.

Isegi kui Sebastian oleks kõige parema meelega tahtnud unustada, ei saanud ta seda teha. Ta rääkis otsekohe Vanjale, et on tema isa, nii et Billy väike ülekaal kadus. Seejärel oli ta sunnitud mõtlema. Otsusele jõudma. Kas rääkida Torkelile või ei?

Edward Hindest.

Charles Cederkvistist.

Kahest inimesest, kelle Billy oli olnud sunnitud tööülesannete täitmisel tapma. Sebastiani oli hämmastanud, et Billyle ei paistnud tapmine mingit mõju avaldavat, aga ta poleks ka kõige pöörasemates fantaasiates osanud ette kujutada, et Billy oli oma peas seostanud tapmise naudinguga ja et see seos on ta nüüd ohtlikule teele viinud.

Loomulikud tõkked, mis harilikult takistavad inimesel oma fantaasiaid teoks tegemast, olid maha lõhutud. Billy peab need uuesti üles ehitama. Sest need fantaasiad jäävad alatiseks alles. Oluline on selgeks saada, kuhu need kuuluvad, et need on just fantaasiad ja et Billyl pole tarvis nende tekitatud impulsse välja elada.

Sebastian oli peale käinud, et Billy asja käsile võtaks. Abi otsiks. Tema teada ei olnud siiani midagi toimunud.

Nad olid natuke maad mööda randa kõndinud, kui Sebastian vaikuse katkestas.

„Miks sa õue tulid?”

„Ma ju ikka tohin hotellitoast lahkuda?”

„Oled rahutu?”

Billy ei vastanud. Sebastian tõlgendas seda jaatusena.

„Kuidas Myga läheb?”

Billy ei vastanud. Polnud vajagi. Selge see, et Myga olid asjad keerulised. Saladused rõhusid ja kõnealune oli üks suuremaid, mis inimesel olla saab. Billy oli tervenisti hõivatud protsessiga, mille käigus ta oli sunnitud ümber hindama enamiku, mida arvas iseenda kohta teadvat, ja keset kõike seda pidi ta veel ka tööd tegema ja armusuhet alal hoidma.

„Kas sa oled veel kellegagi rääkinud?” küsis Sebastian ja tundis, et hakkab kergelt hingeldama. Billy kõndis kiiresti ja tema ei olnud kiireks käimiseks kohases vormis. Ta nägi, et natuke maad eespool on veel üks kämping. Kui palju neid siin pisikeses kolkas on?

„Sa tead küll, et kui sina minuga ei räägi, siis räägin mina Torkeliga.”

Talle näis, et Billy aeglustas veidi sammu.

„Miks sa siis lihtsalt ei räägi?”

Täiesti arukas küsimus. Sebastian oli selle peale mõelnud. Miks ta suu peab? Temal Billy vastu mingeid sügavamaid tundeid ei olnud, aga Vanjale poiss meeldis. Ta ei teadnud, kuidas Vanja reageeriks, kui see oleks tema, kes meeskonda lõhestava uudise teatavaks teeb. Ta ei saanud endale seda lubada, et Vanjale tuleks pähe sõnumitoojat süüdistada. Pealegi polnud mõtet salata, et kena väikest ülekaalu oli kasulik omada. Teadmine sellest, mida Billy oli teinud, annaks talle hea kauplemispositsiooni, kui ta peaks kunagi vajama teenet või kedagi, kes tema poolt oleks. Billy kindlasti aimas seda, aga tal ei olnud kinnitust vaja.

„Kuidas siis Myga läheb?” kordas Sebastian.

Hetkeks arvas ta, et ei saa seegi kord vastust, aga kuulis siis, kuidas Billy sügavalt hinge tõmbas, suurema osa õhust ohkena välja laskis ja lausus:

„Ta on oma vanemate juures ja mul on hea meel, et ei pea teda iga päev nägema.”

Sebastian noogutas vaikides.

„Ma venitan talle helistamisega,” jätkas Billy. „Ma olen värske abielumees ja ei taha oma naisega rääkida. Kas see annab vastuse küsimusele, kuidas Myga läheb?”

„Jah, annab küll,” noogutas Sebastian.

„Tore.”

Nad läksid edasi.