Читать книгу Need, kes läbi põrusid - Michael Hjorth - Страница 8

Vanja istus Torkeli kabinetis diivanil ja ootas.

Ta oli kas liiga vara tulnud või jäi Torkel hiljaks.

Arvatavasti esimene variant. Torkeli punktuaalsus oli tuntud. Vanja tajus, et on närvis, kuid ei taibanud, miks. Tõde Sebastiani kohta oli Torkelil juba teada. Vanja oli talle sellest rääkinud, kui Torkel helistas ja tema enesetunde järele päris. Ta ei teadnud, miks Vanja haiguslehel on. Küllap arvas, et tal on gripp või midagi seesugust, mis üle läheb. Muidugi oli Torkel olnud jahmunud, ent samal ajal mõistev, öelnud, et võtku Vanja endale nii palju aega kui tarvis, ja kui Vanjal on vaja kellegagi rääkida, siis ta teab, kus Torkel on.

Nüüd Vanjal oligi.

Tal ei olnud kedagi teist ja ta oli aru saanud, et omal käel ei jõua ta kusagile.

Läbi ukseklaasi nägi ta Torkelit tulemas. Vanja tõusis, et ennast koguda. Kirus iseennast tolle vaistliku liigutuse pärast. Ta räägib ju Torkeliga. Oma sõbra ja mentoriga, viimased sündmused ei olnud seda asjaolu muutnud.

Kõik läheb hästi.

Torkel on tema poolt.

Miks ta siis käitub nagu direktori juurde kutsutud esimese klassi juntsu?

Kui Torkel oli kabinetist mõne meetri kaugusel, märkas ta Vanjat, naeratas talle sõbralikult ja tõstis tervituseks käe, kuid Vanja arvas tema pilgus teatavat muret nägevat. Talle turgatas pähe, et võib-olla on Torkel kokkusaamise eel sama närvis kui temagi.

Ta ei teadnud, miks Vanja seal on.

Kas Torkel arvab, et jääb Vanjast ilma?

Kas jääb? Miks ta tegelikult Torkeli kabinetis on?

Ta ei teadnud isegi. Ta oli kontrolli kaotanud. See ei olnud tema moodi. Sellepärast ta närvis oligi.

„Tere, Vanja. Tore sind näha,” sõnas Torkel sisse astudes ja embas Vanjat. „Kuidas sul läinud on?”

„Kehvasti.” Vanja tundis äkki, kui kena on kuulda seda küsimust inimeselt, kes vastusest hoolib. Temast hoolib. „Ma ei saa asju päriselt klappima.”

„Saan aru,” kostis Torkel vaikselt ja hoidis tal õlgadest kinni. „See on sulle liig olnud.”

„Jah, nii võib öelda küll...”

Torkel naeratas talle kergelt, pigistas natuke kõvemini tema õlgu, enne kui ühte külastajatele mõeldud tugitooli istus. Ta andis Vanjale peanoogutusega märku enda vastu diivanile istuda.

„Ma nägin eile korraks Sebastiani,” lausus ta ennast sirgu ajades. „Temagi pole siia eriti nägu näidanud,” jätkas Torkel.

„Kas sa ütlesid talle, et sa tead?” küsis Vanja.

Torkel raputas pead. Mida Vanja temast õieti arvab? Ta oli palunud Torkelil mitte rääkida. Ta ju teab, et Torkel ei petaks kunagi niimoodi kellegi usaldust.

„Mis me siis nüüd teeme?” jätkas Torkel, kummardus, toetas küünarnukid põlvedele ja pani sõrmeotsad vastamisi. „Kuidas sina tahad? Sina otsustad.”

Vanja vaatas tema siirastesse sõbralikesse silmadesse ja soovis, et tal oleks mingi parem vastus.

„Ma ei tea.

„Ta pole isegi mitte meie töötaja, ta on lepinguline konsultant. Ma võin selle lepingu puruks tõmmata, kui tahad.”

See tuli üllatusena. Vanja ei teadnud hästi, mida öelda. Seesuguse stsenaariumi peale ei olnud ta isegi mõelnud. Tundus, et Sebastian on samasugune osa meeskonnast nagu ta ise. Nüüd anti talle äkitselt võimalus seda muuta. Sebastian välja visata.

See ei olnud lihtne.

Üks osa temast ei tahtnud Sebastiani enam kunagi näha. Teine oli ebakindlam. Rohkem segaduses.

„Ma ei tea,” sai ta viimaks suust välja. Seesugust vastamata jätmist kasutas ta üha sagedamini. Niisugust, mis jättis otsuse langetamise kellegi teise hooleks.

„Ma võin ta päevapealt lahti lasta. See on sinu otsustada,” kordas Torkel. Vanja noogutas talle tänulikult, kuid ebakindlus oli sama suur kui tänutunne. Kui mitte suurem.

Ta ei vihanud Sebastian Bergmani. Tema peale ei olnud ta nii tige kui Anna ja Valdemari peale. Kaugeltki mitte. Tegelikult ei soovinud ta Sebastianile halba. Ta ei saanud eitada, et nad olid lähedasemaks saanud. Ühele osale temast Sebastian isegi meeldis.

„Ma pean mõtlema. See tundub mingil moel liiga lihtne,” lausus ta.

„Lihtsad asjad on mõnikord kõige paremad,” vastas Torkel.

Tõsi, aga see tundus nagu katse raskuste eest ära joosta. Need vaiba alla pühkida. See ei olnud Vanja moodi. Tema ei tahtnud probleeme vältida. Tema tahtis neid lahendada. Neile otsa vaadata. Vähemalt proovida, enne kui alla anda.

Ta raputas pikkamisi pead.

„Las ta olla. Ma ütlen, kui ümber mõtlen.”

Torkel noogutas. Tema näost oli võimatu välja lugeda, mida ta Vanja otsusest arvab. Ta pidi just veel midagi ütlema, kui telefonihelin tema jutu katkestas, ja seekord ei saanud tema näoilmet valesti tõlgendada. Ärritus. Ta tõusis, tegi lauatelefoni toru tõstes tiiru ümber kirjutuslaua.

„Ma ei tahtnud, et mind segataks,” ütles ta napilt. Siis kuulas, tõmbas kirjutuslaual oleva märkmiku ligemale ja võttis pastaka.

„Mis sa ütlesid, kust ta helistas?”

Torkel hakkas kirjutama. Vanja tõusis diivanilt püsti. Ta ei teadnud, kes helistab või kust helistati, aga taipas, et nad olid just uue ülesande saanud.