Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 11

Billy käis majas ringi ja leidis Vanja lõpuks murult. Ta seisis seljaga terrassi ja suurte akende poole. Vanja ees laius korralikult niidetud muru, mis lõppes kahe õitsva peenraga. Billy ei tundnud taimi nimepidi ja arvas, et ka Vanjat ei ahvatle õiteilu.

„Kuidas läheb?“

Vanja võpatas. Ta ei kuulnud Billyt tulemas.

„Ta ei jätnud visiitkaarti maha, kui sa seda silmas pidasid.“

„Okei ...“ Billy taganes pisut. Vanja taipas, et ta sõnad olid kõlanud liiga karmilt. Kolleegi küsimus ei olnud ehk isegi tööga seotud. Nad tundsid teineteist. Tundsid hästi. Billy teadis, kuidas Vanja seda tüüpi roimasid vihkas. Mitte vere ega seksuaalse vägivalla pärast. Ta oli näinud rohkem ja hullemat. Kuid see oli naine.

Surnud.

Kodus.

Naisi ei tohiks oma kodus vägistada ega tappa. Neil on niigi igal pool ja alati raske. Neil oleks parem riideid vahetada, enne kui restoranist koju lähevad. Nad peaksid vältima jalakäijate tunneleid, parke ja üksildasi teid. Mitte käima ringi, iPodi kuularid kõrvas. Nende liikumisvabadust on ahendatud, nende võimalusi on piiratud. Nad peaksid vähemasti omas kodus rahu saama.

Lõdvestuma.

End turvaliselt tundma.

„Ma leidsin sealt midagi,“ sõnas Vanja, pöördus ümber ja läks tagasi terrassi poole. Billy järgnes talle. Nad tõusid immutatud põrandale, möödusid neljast korvtoolist ja lauast, mille keskelt kasvas välja kokkupandud roheline päevavari – see meenutas Billyle pigem tänavakohvikut kui aiamööblit – ja jõudsid kahe puidust lamamistoolini, kus majaomanikud kujuteldavasti õhtupäikeses istuda võisid, kummalgi käes jook.

„Seal.“ Vanja osutas akna vasakpoolsesse nurka. Billy vaatas. Ta nägi seespool akent suuremat osa alumisest korrusest. Ta silmas Torkelit parajasti Richard Granlundiga vestlemas ja tehnikuid ülejäänud maja läbi töötamas, ent vaevalt küll tahtis Vanja seda näidata.

„Mis seal on?“ küsis ta.

„Seal,“ kordas Vanja ja sirutas käe uuesti välja. Seekord täpsemalt ja nüüd nägi ka Billy. Põhimõtteliselt otse ta silmade ees. Jäljed klaasil, peaaegu neljakandiline mõne ruutsentimeetri suurune laik ja selle all väiksem laik. Mõlemalt küljelt piirasid neid kaks poolkuukujulist jälge. Vasakpoolne kergelt paremale kumer ja parempoolne vasakule, just nagu kaks sulgu teisi jälgi ümbritsemas. Billy taipas kohe, mis see oli. Keegi – usutavasti mõrvar – oli aknast sisse vaadanud, toetanud lauba ja nina vastu klaasi, sõrmed kõverdanud ning käte abil valgust külgedelt varjanud, temast oli jäänud naharasu klaasile.

„Ta on pikk,“ nentis Billy ja kummardus ettepoole. „Minust pikem.“

„Seda juhul, kui need jäljed jättis tema.“ Vanja noogutas jälgede poole klaasil. „See tähendab, et teda võidi nendest majadest näha.“ Ta osutas naabermajade poole lillepeenarde taga. „Keegi võis teda näha.“

Billy ebales. Keset päist päeva, juulikuisel argipäeval. Ümberkaudsed eramud paistsid olevat puhkuste ajal tühjad. Ülimalt vähe oli uudishimulikke, kes kogunesid tänavale või tegid oma aeda asja, kui politsei saabus. See kant oli üks neist, mis suviti peaaegu tühjenes. Elanikel oli raha ja aega, et sõita suvilasse, minna purjetama või välismaareisile. Kas kurjategija teadis seda? Kas ta võttis seda arvesse?

Usutavasti.

Nad peavad mõistagi naabreid küsitlema. Kõik nad läbi käima. Kui mõrvar lasti vabatahtlikult sisse, nagu Billy oletas, pidi ta lähenema majale eestpoolt. Terrassiuksele koputamine hirmutas rohkem ja oli ebatavalisem, võimalus sisse pääseda märgatavalt väiksem. Niisiis oli ta liikunud mööda aiateed. Olnud täiesti nähtav ka seal. Ent neile teadaolevalt oli mõrvar samamoodi olnud nähtav ka eelmisel kahel kuriteopaigal ja see ei aidanud neid. Mitte keegi ei olnud midagi ega kedagi näinud. Ei autot, ei piirkonda ilmunud võõrast inimest, mitte kedagi, kes teed küsib, ringi hiilib, jalgrattaga sõidab, paki toob.

Mitte midagi ega mitte kedagi.

Naabruses oli olnud kõik nagu tavaliselt, välja arvatud see väike erand, et üks naine oli brutaalselt mõrvatud.

„Torkel tahab, et me tagasi sõidaksime,“ teatas Billy. „Kui meil on õnne, leiame seekord ühise nimetaja.“

„Paistab küll, et meil on õnne vaja. Ta tõstab tempot.“

Billy noogutas. Esimese ja teise mõrva vahele jäi kolm nädalat. Teise ja kolmanda vahele kõigest kaheksa päeva. Koos asusid nad liikvele lausa täiuseni pügatud golfimurul, millel ei olnud kestvast põuast ja palavusest hoolimata ainsatki kollast laiku. Vanja vaatas tumesinises kapuutsiga dressipluusis töökaaslasele otsa, kes, sülearvuti ühes käes, tema kõrval kõndis.

„Anna andeks, kui ma enne sulle vihase mulje jätsin.“

„Pole hullu, ju sa siis olidki vihane.“

Vanja naeratas endamisi.

Billyga koos oli väga kerge töötada.