Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 8

Pikk mees oli mõne tunni maganud. Tulnud koju ja voodisse langenud. Nii tegi ta alati. See oli rituaal. Tema kehas oli voolanud adrenaliin. Ta ei teadnud täpselt, mis juhtus, kuid tagantjärele oli selline tunne, nagu oleks selle lühikese aja kestel, mil ta tegutses, ära kulunud terve nädala energiavaru. Kuid nüüd oli ta ärkvel. Kellahelin äratas ta. Oli aeg tegutseda. Taas. Ta tõusis voodist. Nii palju on veel teha. Ja kõik tuleb tingimata teha õigesti. Õigel ajal. Õiges järjekorras.

Rituaalid.

Ilma nendeta oleks kõik ainult kaos. Kaos ja jubedus. Rituaalid loovad korda. Rituaalid muudavad halva vähem halvaks. Piina vähem piinavaks. Rituaalid hoiavad pimeduse eemal.

Mees ühendas Nikoni fotoaparaadi arvutiga ning laadis kiiresti ja vilunult kõik 36 pilti üles.

Esimene pilt oli see, kus naine nuttes ja käed kaitseks rinnal risti ootas, millal mees talle selgapanemiseks öösärgi ulatab. Ühest ninasõõrmest voolas alahuulele verd. Kaks piiska olid teel põrandale riivanud ta paremat rinda ja jätnud järele punased jäljed, just nagu vihm aknaklaasil. Naine oli keeldunud end enne lahti riietamast. Arvanud, et riided suudavad ehk teda kaitsta. Ta päästa.

Viimasel, kolmekümne kuuendal pildil põrnitses naine elutult otse kaamerasse. Mees oli sängi kõrvale kükitanud ja kummardunud nii lähedale, nii lähedale, et tundis kaelas haigutavast haavast nõrguva viimase vere soojust. Enamik verest oli juba kehast väljas ning voodipesusse ja madratsisse imendunud.

Mees vaatas põgusalt üle vahepealsed pildid. Öösärk seljas. Nailonsukad. Sõlmed. Ilma aluspüksteta. Enne akti. Pärast akti. Nuga ja sellega tehtud töö.

Hirm.

Arusaam.

Tulemus.

Kõik nägi välja hea. Kasutusse võiksid minna kõik kolmkümmend kuus. See oli parim. Digikaamera peaaegu piiramatutest võimalustest hoolimata tahtis ta püsida vanaaegse filmirulli mahu piirides. Kolmkümmend kuus pilti. Mitte rohkem. Mitte vähem.

Rituaal.