Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 15

Vanja korter asus majas, mis seisis Frihamni sadama lähedasel kõrgendikul. Sebastian oli üpris kindel, et korter on kolmetoaline. Sedavõrd kui saab olla kindel selle aknaid saja meetri kaugusel asuvalt kaljukünkalt jälgides. See oli helekollane funktsionalistlikus stiilis maja. Seitse korrust. Vanja elas neljandal. Korteris ei liikunud keegi, nii palju kui ta silm seletas. Võib-olla ta magas ikka veel. Või oli tööl. See ei häirinud Sebastianit eriti, et ta Vanjat parasjagu ei näinud. Ta oli sinna läinud pigem sellepärast, et ei osanud mujale minna.

Mõni nädal tagasi oli teistmoodi.

Siis oli ta endale pähe võtnud, et peab Vanjat nägema. Tal oli vaja Vanjat näha. Näha, mida ta teeb. Sebastian oli otsustanud leida künkast parema vaatekoha. Selleks üritas ta ronida suure lehtpuu otsa kõrgendiku jalamil lohus kasvavas salus. Esimene meeter edenes üle lootuste. Ta ulatus üpris hästi kõrgematest okstest kinni võtma ja ronis edasi. Siis nägi ta võimalust veelgi kõrgemale tõusta, kobas viivu käega, et saada korralik haare, ja vinnas end mõne meetri kõrgemale. Päike tungis läbi lehtede, need lõhnasid magusalt ja värskelt. Ta tundis korraga end seikleva poisikesena. Millal ta viimati puu otsa ronis? Palju-palju aastaid tagasi. Kuid ta oli olnud hea ronija.

Nõtke.

Väle.

Isa ei pidanud seda heaks, ta arvas alati, et Sebastian peaks tegelema millegi vaimsemaga, arendama oma musikaalsust ning kunstilisi ja loomingulisi andeid. Ema muretses peamiselt riiete pärast. Kummalegi neist ei meeldinud tema ronimised, niisiis ronis ta tihti. Nii tihti kui sai. Nüüd nautis Sebastian taas, et ta teeb midagi seikluslikku ja keelatut.

Siis heitis ta pilgu maha ja sai aru, et juba selleltki kõrguselt oli üksjagu tegemist, et alla saada. Et end vigastamata alla tagasi saada. Nõtkus ja väledus ei olnud enam need omadused, mis temale mõeldes esmajärjekorras meenuda võiksid. Samal ajal, kui Sebastian sellele peadpööritavale ja hirmutavale arusaamale jõudis, takerdus pintsak selja taga terava väljaulatuva oksa külge ja ta kaotas tasakaalu. Korraga oli kõrgelt seiklusi otsivast noorest poisist saanud treenimata keskealine mees, kes rippus mitme meetri kõrgusel puu otsas, piimhape kiiresti kätesse kogunemas. Sebastian oli sunnitud ohverdama nii illusiooni poisilikust seiklusest kui ka pintsaku, ta hiivas end vaevaliselt tüvele lähemale ja libistas siis end või õigemini libises juhitamatult alumistele okstele, kus ta keha väga valulikult peatuma jäi. Ta laskus vabisevate jalgadega maapinnale, pintsak lõhki kärisenud ja pikad kipitavad kriimustused reite siseküljel.

Pärast seda juhtumit ei kippunud ta enam kuhugi, vaid seisis taas talle juba hästi tuttaval künkal ja jälgis Vanja korterit.

See oli olnud piisav.

See oli olnud piisavalt hull.

Ta ei tihanud mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui Vanja oleks aknast välja vaadanud ja näinud teda oma korteri ees puu otsas rippumas.

Vanja elupaik paistis olevat hubane. Moodsad kardinad. Punased ja valged lilled akendel. Väikesed reguleeritava heledusega aknalambid. Väike kirdesse avanev rõdu, kus ta ilusa ilmaga 7.20 ja 7.45 vahel hommikukohvi jõi. Siis pidi Sebastian alati kadakapõõsaste taha kükitama, ta poleks iialgi osanud arvata, et ta kadakatega nii lähedalt tuttavaks saab. Tema tütar oli selgelt väljakujunenud tavadega naine. Tõusis igal tööpäeval kell seitse, nädalavahetustel üheksa paiku. Teisipäeviti ja neljapäeviti käis enne tööd jooksmas. Kuus kilomeetrit. Pühapäeviti kaks korda pikem maa. Vanja töötas sageli kaua ega jõudnud tavaliselt koju enne kaheksat õhtul. Ta ei käinud väljas tihti. Kõrtsis või restoranis. Ehk korra kuus, vahel kaks. Tüdrukutega koos. Poiss-sõpra tal ei olnud, nii palju kui Sebastianile paistis. Neljapäeviti õhtustas ta vanemate juures Storskärsgatanil. Ta jalutas sinna üksi, kuid koju jõudis sageli koos Valdemar Lithneriga.

Koos isaga.

Nad olid teineteisele lähedased, seda võis juba kaugelt märgata, kui nad saabusid. Väga lähedased. Nad naersid koos, kõik jalutuskäigud lõppesid õrna sõbraliku embusega ja Vanja sai isalt suudluse laubale, enne kui viimane lahkus. Alati. See oli nende suhte märk. See olnuks kena vaatepilt, kui poleks olnud üht aga. Vanja tõeline isa seisis pisut eemal ja vaatas seda pealt. Need hetked tegid Sebastianile kõige rohkem haiget. See oli iseäralik valu.

Hullem kui kadedus.

Suurem kui armukadedus.

Kibedam kui ükskõik mis muu.

See oli valu elamata jäänud elu pärast.

Kaks nädalat tagasi, kui Sebastian nägi Vanjat ja Valdemari Itaalia restoranis politseimaja lähedal koos lõunatamas, tekkis tal mõte. See ei olnud mõni tema sümpaatsematest mõttevälgatustest. Pigem vastupidi. Kuid see meeldis talle. Vähemasti just siis ja seal.

Ajapikku oli armukadedus, mida ta Valdemari vastu tundis, tasapisi kasvanud vaenuks, et siis edasi areneda millekski, mida saab iseloomustada üksnes sõnaga vihkamine. Sebastian vihkas seda pikka, saledat ja elegantset meest, kes võis käia nii tema tütre lähedal. Tema tütre lähedal! See oli Sebastian, kes pidi saama need kallistused, need õrnused. Tema pidi saama armastuse.

Tema!

Ei keegi muu!

Sebastian oli mitu korda pidanud aru, kas mitte juurde astuda ja kõik välja öelda, kuid alati viimasel hetkel otsustanud seda mitte teha. Ta heietas mõtet mingil moel Vanjale läheneda, et siis, kunagi hiljem, kui neil on välja kujunenud mingisugune suhe, kõik ära rääkida. Siis oleks ta saanud vähemasti tütre läheduses olla. Teda tundma õppida. Vanja võinuks siis küll arvata, et Sebastian on ta reetnud, kuid see ei häirinud teda. Suurim probleem oli selles, et ükskõik millal ja millistel asjaoludel ta tõde ka välja ei ütle, see rikuks Vanja ja Valdemari suhte. Vanja hakkaks Sebastianit sellepärast vihkama. Ta suhtus juba niigi temasse üpris halvasti.

Miski ei olnud lihtne, kui tegemist oli Vanjaga.

Kui vaid Vanjas endas oma võltsisa kohta kahtlusi ei teki. See võiks olla edasipääsutee, kui Sebastian suudaks ta panna omal käel kukutama Valdemari troonilt, millel too nõnda jultunult istus. See ei tohiks sugugi olla võimatu. Mis siis, kui Vanja saaks teada tõde Valdemarist, räpast tõde, saladusi, mis teda mustavad ja kangelaslikku aupaistet tugevalt määrivad. Mitte miski ei suuda inimese väljakujunenud maailmapilti nii hästi muuta kui tema enda avastused ja kogemused. Sebastian teadis seda. Sageli avabki silmad alles oma kogemus asjade seisust ja nii tekib arusaamine sellest, kuidas tõelisus välja näeb. Seepärast on teod alati sõnadest rohkem väärt ja ise läbi elatud tegu on kõige väärtuslikum.

Selline omakäeline avastus võiks tekitada Valdemari vastu loomuliku kahtluse.

Et ta ei ole ideaalne isa.

Et ta on midagi muud.

Midagi palju halvemat.

Kui Sebastian suudaks Vanja viia sellisele arusaamale, sünnitaks see meeleheidet ja segadust. Niisuguses seisundis tunneks ta üksildust ja pettumust, ta oleks avatud mõjutustele, avatud tõele, sisimas seda ehk isegi meelsasti vastu võttes. Meelsasti vastu võttes isakuju, mis oli teda ootamas, mis oli salaja ta lähedal olemas. Siis, sel hetkel Vanja ehk isegi embaks teda, vajaks teda. Sel hetkel, kui ta on haavatud ja kaotanud pinna jalge alt. Tuleb lihtsalt valmis olla.

See tundus olevat üpris hea plaan. Põhjalikult läbimõeldud, raskelt teostatav, kuid õnnestumise korral eluliselt otsustava tähtsusega.

Uuring oli oluline. Mitte keegi ei ole täiuslik. Igaühel on asju, mida varjata. Tarvitseb need vaid üles leida. Ja seejärel parimal viisil nähtavale seada.

Plaan oli nii pahatahtlik, et ka Sebastian ise kõhkles viivu.

Kui kunagi peaks välja tulema, et ta on mingil viisil osalenud Valdemari mustamises, võivad Sebastiani võimalused Vanjaga suhteid hoida jäädavalt kaduda. Kui plaan aga õnnestub, saaks sellest tõeline pöördepunkt, mida Sebastian on nõnda kaua otsinud. Itaalia restorani vastas trepikojas seistes jõudis ta otsusele, et Vanja on seda väärt. Vanja on väärt, et tema eest võidelda.

Elu, mida elas Sebastian, ei olnud elu.

Ta tõrjus kahtlused kõrvale ja läks otsemat teed koju, et üles otsida telefoninumber. Number, mida ta ei olnud väga kaua kasutanud. Vana komissari number. See mees oli kõik see, mida Torkel ei olnud.

Impulsiivne, hoolimatu, valmis minema üle laipade.

Ta löödi keskkriminaalpolitseist minema, kui ilmes, et ta jälitas eraviisiliselt oma eksnaist ja fabritseeris tõendeid, et nende alusel esitataks tema uuele mehele süüdistus narkokuriteos – kõike seda selleks, et saada endale ainuisikuline laste eestkosteõigus. Ta oli täpselt see isik, keda Sebastian praegu vajas.

Trolle Hermansson.

Trolle vastas pärast üheksandat kutsungit. Algul tahtis ta vanu mälestusi heietada, kuid Sebastian ilmutas nende vastu selget ükskõiksust ja rääkis lühidalt, mida oleks vaja teha. Ta lõpetas oma jutu lubadusega hüvitada nähtud vaev mõne tuhandekroonisega, kuid Trolle tõrjus pakkumise kõrvale. Ta näis olevat siiralt rõõmus, et tegevust saab. Ta vajas selleks vaid paar päeva aega.

See oli kaks nädalat tagasi.

Pärast seda oli Trolle teda mõne korra otsinud, kuid Sebastian jättis alati ta kõnedele vastamata. Istus liikumatult vaikses korteris ning kuulas telefoni järjepanu helisemas. Ainult Trolle võis lasta telefonil nii kaua tühjalt heliseda, ta teadis seda. Sebastian ei olnud enam kindel, kas talle on Trollet vaja. Kui ta niiviisi jätkab, kas jääb siis talle veel piire, mida ületada?

Praegu aga tundis Sebastian rammestust võimust võtmas. Vanja korteri vastas künkal veedetud tunnid. Seks. Täna öösel Ellinoriga, eile ja homme kellegi teisega. Tühi korter. Tühi elu. Ta oli sunnitud midagi tegema. Ükskõik mida. Ta vajas muudatust. Ta otsis välja mobiiltelefoni ja valis numbri.

Trolle vastas pärast kolmandat kutsungit.

„Ma pidasin just aru, millal sa helistad,“ kõlas poolunine kähe hääl.

„Mul oli muud tegemist,“ seletas Sebastian ja asus Vanja majast eemalduma, telefon vastu kõrva. „Ma käisin reisil.“

„Ära valeta mulle. Sa jälitasid teda. Tütart.“

Sebastian kangestus silmapilguks, enne kui taipas, et Trolle pidas silmas Valdemari tütart. Selge see.

„Kuidas sa seda tead?“

„Sellepärast, et ma olen sinust parem.“ Sebastian arvas end kuulvat, kuidas vana kolleeg teises otsas rahulolevalt naeratas.

„Ma ei palunud sul tema tütart uurida,“ sõnas Sebastian närviliselt.

„Ma tean, aga ma olen põhjalik. Vana politseinik, saad aru küll.“

„Kas oled midagi leidnud?“

„Päris palju. Aga mitte midagi sellist, mida vaja oleks. Ta on just nagu mingi kuradima süütu maapoiss.“ Trolle vaikis korraks ja Sebastian kuulis teda paberilehti sirvimas, suurima tõenäosusega olid need tema ees korratus segadikus.

„Tema nimi on Ernst Valdemar Lithner. Sündinud 1953. aastal Göteborgis,“ jätkas Trolle, kui taas toru võttis. „Õppis algul Chalmersi Tehnikaülikoolis, kuid läks siis majandusõpingutele üle. Abiellus 1981 Anna Erikssoniga. Muide, naine ei võtnud endale tema perekonnanime. Eksnaisi ega lapsi ei ole. Karistusregistris ei ole midagi. Töötas kaua audiitorina, kuid 1997. aastal muutis ametit ja juhtis mitmesuguseid firmasid. Tegeles kõigega alates raamatupidamisest kuni maksuküsimusteni. Teenis nähtavasti üpris hästi, sest maksis Vanja korteri eest käsiraha ja ostis aasta hiljem suure suvila Vaxholmis. Mees- ega naisarmukesi ei suutnud ma avastada, aga ma panin ühe selli ta arvutisse sisse häkkima, eks siis paistab. Eelmisel aastal haigestus.“

„Mis tal viga oli?“

„Mingisugune rakkude muutus kopsudes, tead küll, vähk, see, mis meid kord siit ilmast viib. Millesse sinu mamps suri?“

Sebastian ei võtnud enam vaevakski ärrituda ilmse tõendi üle, et Trolle on viimastel nädalatel üpris põhjalikult ka Sebastiani endaga tegelnud. Ta tundis palavusest hoolimata külmavärinat. Kas Valdemaril on vähk? See ei saanud olla tõsi. Mees, kes varastas temalt tütre, oli väliselt täies elujõus. Ehk oli see kõigest mask, mille ta pani ette Vanjaga kohtudes, tema nimel tehtud jõupingutus?

„Ta tunnistati eelmisel kevadel terveks,“ jätkas Trolle. „Kui sellistel puhkudel inimest üldse terveks tunnistada saab. Minu mees Södermalmi kiirabihaiglas ei saanud haiguslugu kätte, kuid tal on ette registreeritud vaid tavapärased kontrollvisiidid, nii et ta on nähtavasti ägedast ohutsoonist väljas.“

Sebastian ümises pettunult.

„Okei ... Veel midagi?“

„Ei, eriti mitte. Mul on terve punt pabereid, kui sa neid tahad?“

„Ei, pole vaja. Ta on niisiis valge nagu lumi?“

„Esialgu jah, aga ma alles alustasin. Võin palju sügavamalt kaevata, kui tahad.“

Sebastian mõtles järele. Asi oli hullem, kui ta ette kujutas. Valdemar polnud mitte ainult oma tütre kullatera, vaid ka haigusest võitu saanud paraneja. Vähihaige pühak, kes oli surma ooteruumist perekonna juurde naasnud.

Sebastianil polnud vähimatki võimalust. Ei mingit lootust.

„Ei, pole vaja. Aga aitäh sellegipoolest. Ma astun millalgi rahaga läbi.“

Ta pani toru ära.

Nii palju siis sellest plaanist.