Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 14

Sebastian ärkas selle peale, et keegi puudutas tema nägu. Ta avas silmad, sai kiiresti aru, et viibib tundmatus magamistoas, ja pööras end vasakule küljele, samal ajal mälus taastades õhtut, mis ta siia tõi. Ta oli jälitanud Vanjat koduni. Näinud teda sisenemas. Ta kavatses just lahkuda oma tavalisest vaatepunktist, kui nägi äkitselt teda taas väljumas. Mõned sekundid hiljem saabus politseiauto, kuhu Vanja sisse hüppas. Midagi oli juhtunud.

Vanjat oli kusagil vaja.

Sebastianit ei olnud mitte kusagil vaja.

Ta naasis tüdinult oma liiga suurde korterisse, kuid hakkas end seal üsna varsti rahutult tundma. Ärevusest ja rahutusest vabanemiseks oli vaid üks viis. Niisiis libistas ta pilgu üle hommikulehe kuulutuste ja valis nende hulgast välja loengu ABF kultuurikeskuses: „Õhtu Jussi Björlingiga“. Talle mitte vähimatki huvi pakkuv, ent nagu kõigil kultuuriüritustel, oli enamik publikust naised. Pärast lühikest arupidamist istus ta kolmandasse ritta neljakümnendates aastates üksiku daami kõrvale, kes ei kandnud abielusõrmust. Ta alustas vaheajal vestlust. Pärast jõid nad alkoholivaba dringi. Jätkasid vestlust. Otsustasid ühiselt õhtust süüa. Tegid lühikese jalutuskäigu naise korterisse Vasastanil. Seksisid. Ja nüüd naine äratas ta. Ellinor Bergkvist. Åhlénsi müüja. Majapidamistarvete osakond. Mis see kell siis õieti on? Väljas oli valge, kuid see ei tähendanud midagi. Oli ju kesksuvi. Ellinor lamas külili näoga tema poole, küünarnukk padjal, pea käele toetatud, ja vedas teise käe nimetissõrmega üle ta näo. Poos, mida ta võis olla näinud mõnes romantilises komöödias. Filmis sarmikas, tegelikkuses ülimalt ärritav. Ellinori ühele silmale oli langenud sasitud punakasblond lokk ja ta suul oli naeratus, mida Sebastian võis oletatavasti pidada vallatuks. Naine peatas sõrme ta ninaotsal ja vajutas pisut tugevamini.

„Tere hommikust, unimüts.“

Sebastian ohkas. Ta ei teadnud, kumb on hullem. Kas lasta end kõnetada nagu beebit, kes on äsja äratatud pärast hädavajalikku uinakut, või uusromantiline ühtekuuluvuse tundmus, mida Ellinorist kiirgas. Küllap see viimane. Sebastian aimas juba lühikese jalutuskäigu ajal naise korterisse, et seda võis oodata.

Ellinor oli võtnud ta käest kinni.

Hoidnud seda.

Kogu tee. Nagu klišeepilt armunud paarist teel läbi suviselt öise Stockholmi. Viis tundi pärast seda, kui nad esimest korda kohtusid. See oli kohutav. Sebastian mõtiskles, kas mitte kõik pooleli jätta, viisakalt tänada ja lahkuda, kuid jõudis siis otsusele, et on kulutanud liiga palju aega ja energiat, et lõpetada enne, kui saab kätte selle, mille peal ta väljas oli. Selle, mida ta vajas.

Seks oli Sebastiani jaoks olnud igav ja ükskõikne, kuid ta sai pärast seda vähemasti mõne tunni magada. Asi seegi. Sebastian pööras pead, nii et naise sõrmeots ta ninalt kadus, ja köhatas.

„Mis kell on?“

„Pool seitse. Varsti. Mida sa täna teha tahad?“

Sebastian ohkas taas.

„Pean paraku tööle minema.“

See oli vale. Sebastian ei käinud tööl. Ta ei olnud aastaid tööl käinud, kui mitte arvesse võtta väikest põiget keskkriminaalpolitseisse Västeråsis mõni kuu tagasi. Praegu ei teinud ta midagi. Nii kavatses ta jätkatagi. Ei olnud midagi, mida ta õigupoolest meeleldi teha tahtnuks, ja kohe kindlasti mitte midagi koos Ellinor Bergkvistiga.

„Kui ma poleks sind äratanud, mis sa arvad, kui kaua sa siis maganud oleksid?“

Mis kuradi küsimus see oli? Kust tema seda teadma pidi? Unenägu oleks ta ilmselt äratanud, oli ülimalt vähe öid, kui ta sellest pääses, aga kui kaua ta maganud oleks, seda oli võimatu hinnata. Ja Sebastian ei kavatsenudki seda teha. Ta kavatses lahkuda. Jätta korteri ja Vasastani nii kähku kui vähegi võimalik.

„Ma ei tea, kella üheksani ehk. Mis siis?“

„Kaks ja pool tundi.“ Nimetissõrm oli uuesti välja ilmunud ja liikus Sebastiani laubal, mööda ninajuurt alla, üle huulte. See oli palju intiimsem liigutus kui mõni neist, millega nad paar tundi tagasi ametis olid olnud. Sebastianile torkas pähe voodist tõusta, et see näpuvedamine pooleli jääks.

„Kui sa ei taha uuesti magama jääda,“ jätkas Ellinor, „siis on meil kaks tundi muu jaoks aega, enne kui tähtis töö sind segama hakkab.“ Sõrm liikus edasi mööda lõuga, kaela ja rinnakorvi, seejärel ilma tekita tekikoti alla. Sebastian vaatas talle otsa. Naise rohelistesse silmadesse. Vasaku silma iirises on pruun laik, nägi ta nüüd. Laik, mis tekitas kujutluse, nagu lekiks pupill ja voolaks välja. Käsi jätkas laskumist.

Osutus, et kõigest hoolimata oli siiski midagi, mida Sebastian oli nõus koos Ellinor Bergkvistiga tegema.

Hommikueine.

Kuidas Ellinor ta selleni viis?

Kas see oli mõtlematult antud seksijärgne lubadus?

Õue poole avanev köögiaken oli lahti, kuid korteris oli siiski soe. Väljast tänavalt kostis mootorratta põrinat, kuid muidu valitses vaikus. Suvehommikune vaikus. Sebastian pidas aru, mis nädalapäev täna on, sellal kui ta pilk üle kaetud laua libises. Jogurt, kaht liiki helbeid, müsli, värskeltpressitud mahl, juust, sink, poolsuitsuvorst, kurgiviilud, tomatid, paprika, arbuusilõigud. Kas täna võis olla kolmapäev? Või teisipäev? Värske küpsetiselõhn täitis köögi, kui Ellinor plaadi ahjust välja tõstis ja saiakesed köögirätikule ladus. Ta kattis punutud saiakorvi linikuga ja asetas selle naeratades lauale, enne kui ruumika köögi keskel asuva köögisaare juurde naasis. Sebastian ei olnud näljane. Veekeetja helises, Ellinor tuli ja valas tema ees seisvasse tassi keevat vett. Sebastian silmitses vett tassis, mis põhja puistatud kuiva pulbriga kokku puutudes otsekohe tumepruuniks värvus. See oli pilk, mida Ellinor pidas kriitiliseks.

„Anna andeks, mul on ainult lahustuvat kohvi, ma ise joon teed.“

„Pole hullu ...“

Ellinor valas ka oma tassi vett ja viis veekeetja ära. Poolel teel tagasi laua juurde peatus ta.

„Kas piima soovid?“

„Ei.“

„Ma võin seda soojendada, kui tahad? Tuleb just nagu late.“

„Ei, aitäh.“

„Kindlalt?“

„Jah.“

„Okei.“

Ellinor naeratas, istus tema vastu, võttis teepaki – sidrun ja ingver –, poetas selle kuuma vette ning tõstis mõne korra üles-alla. Taas vaatas ta mehele otsa ja naeratas. Sebastianil õnnestus teeselda midagi, mida võis hea tahtmise korral samuti naeratuseks pidada, ja pööras siis pea ära. Talle ei meeldinud siin. Tavaliselt vältis ta selliseid olukordi. Nüüd tuli talle meelde, miks. Sebastian ei talunud võltsi ühtekuuluvustunnet, aistingut, et neil on midagi ühist hoolimata sellest, et nad – vähemasti juhul, kui see on tema teha – enam kunagi ei kohtu. Ta peatas pilgu köögikapil ja laskis mõtetel rännata, sellal kui Ellinor segas vaikides oma tee sisse lusikatäie mett. Naine võttis korvist saiakese, lõikas pooleks, määris peale võid, lisas katteks juustu, sinki ja kaks kollast paprikarõngast. Ta hammustas suutäie ja silmitses mäludes Sebastianit. Tolle pilk oli endiselt pööratud kuhugi ruumisoppi, Ellinori taha.

„Sebastian?“

Sebastian võpatas ja vaatas talle küsivalt otsa.

„Millest sa mõtled?“

Sebastian oli oma maailmas hoopis mujale sattunud. Jälle. Sinna, kuhu ta alati välja jõudis. Mõtteni, mis tundus viimasel ajal hõivavat kogu ta ärkvelolekuaja. See oli Sebastianile peaaegu tundmatu aisting. Hullus. Isegi sel ajal, kui ta oli täiesti oma tööle pühendunud ja edu tipus, ei lasknud ta soovimatutel mõtetel end häirida. Kui mõni juhtum ta elu üle liialt võimust võtma kippus, siis lihtsalt ei mõelnud ta mõne päeva sellest.

Tegi midagi muud.

Algatas midagi uut.

Sebastian Bergman oli mees, kes ei kaotanud kontrolli. Mitte mingil põhjusel, mitte kellelegi. Vähemasti oli see olnud nii.

Nüüd oli ta muutunud.

Elu oli teda vapustanud. Teda kahjustanud.

Ja mitte üks kord.

Tervelt kaks korda.

Sebastian ei olnud veel kaugeltki toibunud 2004. aasta teisel jõulupühal toimunud katastroofist Taimaal, kui ta kolm kuud tagasi Västeråsi sõitis. Reisi eesmärk oli vanematekodu müük ja seda koristades leidis ta mõned kirjad. 1979. aastast pärinevad kirjad tema emale. Naiselt, kes väitis, et ootab Sebastianilt last. Need kirjad jäid toona Sebastianini jõudmata, kuid nüüd tegi ta kõik, et nende saatjale jälile jõuda. Sebastiani vanad töökaaslased keskkriminaalpolitseist olid tulnud Västeråsi ühe poisi brutaalset mõrva uurima ning ta sokutas end juurdlusesse sisse, et kõigi politsei käsutuses olevate registrite abiga leida see inimene.

Et saada aadress.

Et saada teada tõde.

Ta sai kõik, mida tahtis. Naine aadressil Storskärsgatan 12 avas talle ukse. See oli inimene, keda ta otsis. Anna Eriksson. Ta sai teada tõe. Jah, tal oli tõesti tütar, kuid talle ei tohiks kindlasti rääkida, et Sebastian on tema isa. Tal juba oli isa. Valdemar Lithner. Valdemar, kes teadis, et Vanja ei ole tema laps.

Niisiis ei tohiks nad iialgi kohtuda. Sebastian ja tema tütar. See lõhuks liiga palju. Lõhuks kõik. Hävitaks kõik. Nii et Sebastian pidi tõotama, et ta tütart iialgi üles ei otsi.

Häda oli vaid selles, et nad olid juba kohtunud.

Enamgi veel.

Nad olid koos töötanud.

Västeråsis. Sebastian ja Vanja Lithner. Keskkriminaalpolitsei uurija. Nutikas, vilunud, tõhus, tugev.

Sebastiani tütar.

Tal oli tütar.

Jälle.

Pärast seda hakkas Sebastian Vanjat lausa jälitama. Ta ei osanud anda selgitust, miks, isegi mitte endale. Ta sai oma tütart näha, kuid see oli ka kõik. Sebastian ise ei näidanud end Vanjale kunagi. Mida ta oleks tütrele ütlema pidanud? Mida oleks ta öelda saanud?

Praegu tõstis Sebastian pilgu Ellinorile, kes oli sõbralikult küsinud, millest ta mõtleb, ja andis vastuse, mis vajas tõenäoliselt kõige vähem täpsustust, nimelt:

„Mitte millestki.“

Ellinor noogutas, pealtnäha vastusega rahul või vähemasti rahul sellega, et taas mehe tähelepanu köitis. Sebastian sirutas käe arbuusiviilu järele. Vähemasti selle on ta ehk suuteline ära sööma.

„Mis tööd sa teed?“

„Mis siis?“

Ebameeldiv vastus, lausa tõrjuv, aga parem on lõpetada kõik katsed juba eos. Sebastian tõesti ei tahtnud, et juba niigi vastumeelsest hommikueinest areneks välja võimalus teineteist tundma õppida. Nad tundsid teineteist niigi piisavalt. Sebastian naist rohkem kui naine teda. Too teadis, et ta nimi on Sebastian Bergman ja ta on psühholoog. Muudest isiklikest küsimustest oli Sebastian osavalt kõrvale põigelnud ja suuremate raskusteta jututeema Ellinorile endale suunanud.

„Sa ütlesid, et pead tööle minema,“ jätkas Ellinor. „Praegu on juuli keskpaik, paljud puhkavad, seepärast on huvitav teada, millega tegeled.“

„Ma koostan ... üht aruannet.“

„Mille kohta?“

„See on ... vahearuanne. Politseiakadeemia jaoks.“

„Ma arvasin, et sa oled psühholoog?“

„Olen küll, aga töötan mõnikord koos politseiga.“

Ellinor noogutas. Ta rüüpas sõõmu teed ja sirutas käe saiaviilu järele.

„Millal see valmis saab?“

Üks kuradima küsimus teise otsa.

„Umbes kahe nädala pärast.“

Need rohelised silmad. Ellinor teadis, et ta valetab. Õigupoolest ei huvitanud see Sebastianit. Talle ei läinud põrmugi korda, mida Ellinor temast arvas, kuid ta ei tundnud end sugugi hästi selles tavalises hommikueinelauas, kui mõlemad teadsid, et see on kõigest kuliss. Illusioon. Aga nüüd aitab. Sebastian nihutas tooli eemale.

„Ma pean minema.“

„Ma helistan sulle.“

„Muidugi ...“

Uks sulgus Sebastiani järel. Ellinor jäi istuma ja kuulas. Tema samme. Kuidas ta trepist laskub. Ellinor naeratas endamisi. Ta teadis juba ette, et Sebastian läheb trepist. Ta istus seni, kuni sammud hääbusid, siis tõusis ta ja läks magamistuppa tagasi. Akna juurde. Kui Sebastian läheks üle tänava ja pööraks vasakule, siis näeks Ellinor teda. Kuid ta ei näinud Sebastianit.

Ellinor vajus ülestegemata kaheinimesevoodisse. Ta heitis Sebastiani poolele pikali. Tõmbas tema lina endale peale, surus nina vastu ta patja ja hingas sügavalt sisse. Ta hoidis hinge kinni, et Sebastiani lõhn ta sees püsiks.

Et Sebastian ta juures püsiks.