Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 5

Pidurdus pani metroorongi vappuma. Lapsevankriga ema Sebastian Bergmani ees haaras terastoest pisut tugevamini kinni ja vaatas närviliselt ringi. Naine oli olnud tugevalt pinges sellest ajast peale, kui ta Püha Eriku väljakul vagunisse sisenes, ja hoolimata sellest, et ta nuttev poeg juba paari jaama järel uinus, ei paistnud ta rahu saavat. Oli selgelt arusaadav, et naisele ei meeldinud nii paljude võõraste keskel trügida. Sebastian märkas mitut sellest kõnelevat tunnust. Silmanähtavad katsed oma kasinat privaattsooni alatasa tammudes puutumatuna hoida, et teistega mitte kokku põrgata. Pisut niiske ülahuul. Ärev pilk, mis ei peatunud mitte kusagil kauemaks. Sebastian üritas talle rahustavalt naeratada, kuid naine pööras vastuseks pea kähku ära ja jätkas ümbruse silmitsemist, valvsana ja pinevil. Sebastian vaatas samuti ületäitunud vagunis ringi. Rong oli vahetult enne Hötorgeti jaama tunnelis metalse kriginaga peatunud. Pärast mõneminutilist pimedas paigalseisakut liikus rong taas pikkamisi edasi ja roomas T-Centraleni suunas. Sebastianil ei olnud tavaks metroos sõita, eriti veel tipptunnil või turismihooajal. See oli liiga ebamugav ja liiga kaootiline. Ta ei suutnud kollektiivse inimkonnaga, selle helide ja lõhnadega surma ähvarduselgi harjuda. Ta käis tavaliselt jala või sõitis taksoga. Hoidus inimestest kaugemale. Seisis neist eemal. Nii oli see tavaliselt. Kuid mitte miski ei olnud enam nii nagu tavaliselt.

Mitte miski.

Sebastian nõjatus vaguni lõpus vastu ust ja piilus järgmisse vagunisse. Ta nägi naist läbi väikese akna. Blondid juuksed, nägu allapoole pööratud, päevalehte lugemas. Sebastian avastas end endamisi naeratamas, kui naist jälgis.

Naine istus alati T-Centralenis ümber. Laskus kiirel sammul kivitrepist alla punase metrooliini suunas. Sebastianil oli lihtne teda jälitada. Tarvitses vaid pisut eemale hoiduda ning kogu see reisijate ja kaarti uurivate turistide tulv varjas ta.

Ta hoidus pisut eemale.

Ta ei tahtnud naist silmist kaotada.

Ent naine ei tohtinud ka teda märgata.

Tasakaalu oli raske leida, kuid see hakkas ajapikku selgeks saama.

Kui punase liini metroorong kaksteist minutit hiljem Gärdeti jaamas peatus, ootas Sebastian viivu, enne kui helesinisest vagunist väljus. Siin tuli olla ettevaatlikum. Perroonil liikus vähem inimesi, enamik reisijatest oli eelmises jaamas väljunud. Sebastian oli sõitnud eespool asuvas vagunis, nii jäi naine rongist väljudes tema poole seljaga. Naine oli üpris tõtlikult liikvele asunud ja juba poolele teele eskalaatoriteni jõudnud, kui Sebastian ta üles leidis. Ka lapsevankriga naise sihtjaam oli ilmselt Gärdet ja Sebastian otsustas tema taha varjuda, juhuks kui jälitatav peaks millegipärast ümber pöörduma. Naine lükkas lapsevankrit pikaldases tempos eskalaatorite poole voogavate inimeste järel, nähtavasti lootis ta nõnda eespool trügimisest pääseda. Niimoodi lapsevankriga ema järel käies taipas Sebastian, kui sarnased nad on.

Kaks inimest, kes pidid alati hoiduma teistest eemale.