Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 12

Magamistuba.

Kott käes, astus pikk mees otse aknapoolse seina ääres seisva kummuti juurde. Ta asetas koti kummutile ja tõmbas ülemise sahtli lahti. Parempoolsest servast võttis ta hoolega kokku pakitud öösärgi ja pistis selle kotti. Vasakpoolsest servast võttis ta sukkpükste paki – Philippe Matignon Noblesse 50 Cammello, helepruun – ja laskis ka sellel musta spordikotti kaduda. Ta vedas tõmbluku kinni ja asetas koti allesjäänud rõivaste vahele. See sobis sinna täpselt.

Pidigi sobima.

Ta lükkas sahtli kinni.

Läks taas kööki.

Mees võttis koristuskapist korralikult kokku volditud paberkoti ja astus seda lahti harutades külmiku juurde. Külmikuukses oli 33-sentiliitrises klaaspudelis karastusjook – puuviljalimonaad – ja pakk Marie küpsiseid. Külmiku põhjas läbipaistvas karbis olid banaanid. Ta võttis kaks banaani ja asetas need koos karastusjoogi, küpsiste ja ülemiselt riiulilt võetud šokolaadibatoonidega kotti. Ta avas kolmas kord valamualuse kapi ukse ja võttis sealt tühja plastpudeli, milles kunagi oli olnud valgendaja. Ta tundis desinfitseerimisvahendi nõrka lõhna, kui pudeli paberkotti pistis, koti esikusse viis ja selle välisuksest paremale maha asetas.

Ta pöördus ümber ja libistas pilgu üle korteri. Vaikselt. Esimest korda mitme tunni jooksul. Rituaal oli tehtud. Ta oli lõpetanud. Kuid ühtlasi valmis.

Valmis järgmiseks korraks.

Neljandaks.

Nüüd oli tal vaja ainult oodata