Читать книгу Mees, kes jälgis naisi - Michael Hjorth - Страница 16

Kolmas päev tööl. Ta oli lõpuks ometi suutnud hankida märgistusaparaadi, millega trükitakse etikette ja isekleepuvaid ribasid, praegu seisis ta koridoris metallplaadi juures, mis teatas, et selle ukse taga asuv ruum on vanglaülema kabinet. Ta tõmbas trükitud riba tagaküljelt ära kaitsekile ja liimis riba paika. See sattus pisut viltu, kuid sellest ei olnud lugu. Silt oli selgesti loetav. Vanglaülem Thomas Haraldsson.

Ta astus sammu tagasi ja silmitses silti rahuloleva naeratusega.

Uus töö.

Uus elu.

Ta kandideeris sellele kohale mitu kuud tagasi, uskumata küll tõsiselt, et selle saab. Mitte sellepärast, et ta selleks ametiks pädev ei ole, vaid tema elus oli periood, kus mitte miski ei läinud päriselt nii, nagu tema tahtis. Töö ei edenenud, tal ei olnud klappi oma uue ülemuse Kerstin Hanseriga ja kui aus olla, jäi ka ametialane edu tulemata. Paljuski sellepärast, et Hanser keeldus tema tugevust tunnistamast ja loopis talle kaikaid kodaratesse, aga oli muudki. See hakkas teda väsitama. Kodune olukord oli samuti pisut pingeline. Mitte küll armastuseta ega rutiinne, kuid ühekülgne. Tema naine Jenny oli alustanud viljatuse uuringuid ja kogu nende ühine elu tiirles üksnes lapsesaamise ümber. Kõik naise ärkvelolekutunnid olid täis mõtteid viljastumisest. Haraldsson ise mõtles Hanserist, tööst ja kasvavast kibestumisest. Mitte miski ei tundunud päriselt hea ja Haraldsson lihtsalt ei söandanud loota, et ta võiks saada töö, mida hilistalvel hea õnne peale otsinud oli. Tööpakkumises oli kirjas, et kohalemääramine toimub suvel, niisiis jätkas ta tööd Västeråsi politseis ja oli oma avalduse peaaegu et unustanud. Siis mõrvati too poiss, Västeråsi ilmus keskkriminaalpolitsei ja kõik lõppes sellega, et Haraldsson sai lasketabamuse ja viidi operatsioonile. Tabamuse rinnakorvi, kui kasutada tema enda sõnu. Õla alumisse ossa, oli kirjas tema haigusloos. Nii või teisiti, ta ei olnud veel täielikult toibunud. Ta tundis, et haige koht tuikas ikka veel pisut, kui äsja ülesseatud nimesildi veel korra kinni vajutas.

Lasust oli mingil moel saanud pöördepunkt. Kui ta pärast operatsiooni ärkas, oli Jenny seal. Murelik, kuid ühtlasi rõõmus. Et ta ellu jäi. Et ta ikka olemas on. Mehel oli vedanud, öeldi neile. Kuul vigastas kopsu välislestet, kopsus ja ka paremas kopsupealises tekkis verejooks. Haraldsson ise teadis vaid seda, et tulirelvast pihta saada on neetult valus. Ta oli kolm nädalat haiguspuhkusel. Kodus olles jõudis ta mõtiskleda, mismoodi see olema saab, kui ta jaoskonda tagasi läheb. Lääni politseiülem peab kindlasti tema naasmise puhul tervituskõne ja tõstab esile tema kangelasliku panuse – võib-olla on just niisugusteks puhkudeks olemas isegi mingisugune väike medal: teenistuses haavata saanud. Tema ettekujutust mööda oli otse loomulikult oodata kohvi ja torti, ettevaatlikke seljalepatsutusi, et säästa tema vigastatud rinnakorvi, kolleegide soovi kuulda, kuidas ta ennast tunneb ja millest mõtleb.

See ei läinud päris niiviisi.

Ei lääni politseiülemat, ei kõnet ega medalit, kuid valvelaua tüdrukud olid toonud tordi. Seljalepatsutusi ja uudishimu ei olnud samuti nii palju, kui ta ootas, ent ometi arvas ta, et midagi oli muutunud. Midagi oli muutunud suhtumises, selles, kuidas töökaaslased temaga käitusid. Ta tahtnuks uskuda, et see väljendas teatud määral lugupidamist. Lugupidamist ja alateadlikult ehk ka kergendustunnet. Teenistuses haavata saanud politseinikke ei olnud palju, puhtstatistiliselt oli ülimalt ebatõenäoline, et lähemas tulevikus Västeråsis veel kord midagi taolist juhtuda võib. Haraldsson oli nii-öelda kuuli kogu meeskonna eest enda peale võtnud. Üle pika aja oli esimest korda hea tunne tööle minna. Hanserist hoolimata.

Ka kodus oli midagi juhtunud. Tunne oli nüüd rohkem lõdvestunud, lähedasem, just nagu oleks see elu, mida nad praegusel hetkel koos elavad, tähtsam elust, mida nad luua püüavad. Nad seksisid jätkuvalt. Seksi oli palju, kuid eeskätt sellepärast, et nad tahtsid ja vajasid teineteise lähedust. Seks oli õrnem, soojem, mitte enam nii mehaaniline. See võiski olla põhjus, miks see toimis.

Kõik näis korraga toimivat.

Päevapealt viis nädalat pärast seda, kui Haraldssoni tulistati, kutsuti ta esimesele tööintervjuule. Samal päeval oli Jenny rasedustest positiivne.

See oli pöördepunkt.

Haraldsson sai töö. Ta kuulis, et Hanser oli talle andnud ülimalt hea iseloomustuse. Võib-olla oli ta Hanserit valesti hinnanud. Seda küll, neil aastatel, kui Hanser oli tema ülemus, esines neil omavahel vastuolusid, aga kui asi tõsiseks läks, kui ta oli sunnitud objektiivselt hindama Haraldssoni võimeid ja võimalusi tööga Lövhagas toime tulla, oli ta piisavalt professionaalne selleks, et jätta isiklikud seisukohad kõrvale ja tõetruult kirjeldada, milliseid häid juhiomadusi Haraldsson valdas ja milline suurepärane administraator ta tegelikult oli.

Haraldsson oli kuulnud kurje keeli jaoskonnas sosistamas, et see oli sihilik, et temast taheti lahti saada, et Hanser oli lausa isiklikult teda Lövhagale soovitanud, kuid see oli kahtlemata puhas kadedus. Kadedus tema vastu.

Vanglaülema Thomas Haraldssoni vastu.

Ta läks oma kabinetti. See ei olnud ehk eriti suur, kuid see oli ta enda oma. Kontorikuubikutel oli nüüd lõpp. Haraldsson istus mugavasse tooli kirjutuslaua taga, mis oli praegu üsna tühi. Ta lülitas arvuti sisse. Kolmas päev, ta ei olnud veel jõudnud töösse päriselt süveneda. See on täiesti loomulik. Ta polnud seni teinud muud, kui nõudis välja kogu materjali ühe kinnipeetu kohta range režiimiga osakonnas, pärast seda kui keskkriminaalpolitsei tema vastu huvi ilmutas. Nähtavasti olid nad eile õhtul taas ühendust võtnud. Haraldsson asetas käe kaustale kirjutuslaual, kuid pidas aru, kas ehk hoopis Jennyle helistada. Mitte et tal midagi asja oleks, ta tahtis lihtsalt kuulda, kuidas naisel läheb. Nad veetsid nüüd vähem aega koos. Lövhaga asus umbes kuuekümne kilomeetri kaugusel Västeråsist. Ligi tund aega autosõitu kummaski suunas. Päevad võisid pikaks venida. Siiani ei põhjustanud see neile muret. Jenny lausa säras õnnest. Just praegu oli tema maailm täis võimalusi. Naisest mõeldes muheles Haraldsson endamisi ja ta oli just otsustanud numbri valida, kui uksele koputati.

„Sisse.“ Haraldsson asetas toru hargile tagasi. Uks avanes ja umbes neljakümne viie aastane naine – Annika Norling, tema sekretär – pistis pea sisse.

„Sulle on külalised.“

„Kes?“ Haraldsson heitis kiire pilgu avatud kalendrile laual. See näitas, et kell üks pidi algama esimene koosolek. Kas tal oli midagi kahe silma vahele jäänud? Või õigemini, kas Annikal oli midagi kahe silma vahele jäänud?

„Keskkriminaalpolitsei,“ vastas Annika. „Nad tulid ette teatamata,“ jätkas ta, just nagu Haraldssoni mõtteid lugedes.

Haraldsson vandus endamisi. Ta oli lootnud, et keskkriminaalpolitsei huvi Lövhaga vastu piirdub telefonikõnedega. Nad ei suhtunud temasse hästi sel ajal, kui nad Västeråsis viibisid. Sugugi mitte. Vastupidi. Nad tegid kõik, et teda juurdlusest kõrvaldada, ehkki ta tõestas enda väärtust korduvalt.

„Mis nende nimed on?“

„Keegi ...“ Annika heitis pilgu märkmekleepsule, mida ta käes hoidis. „… Vanja Lithner ja Billy Rosén.“

Vähemasti mitte Torkel Höglund. Hea seegi. Kui Haraldsson temaga kohtus, rääkis Torkel talle, kui tähtsat rolli ta nende juurdluses mängima hakkab, ja siis kõigest mõni päev hiljem lõi ta vähimagi selgituseta minema. Võlts inimene. Mõistagi ei olnud Haraldssonil erilist tahtmist ka Vanja ja Billyga kohtuda, kuid mis parata. Ta vaatas ukse poole, kus ootas sekretär. Siis sündis mõte. Ta võiks paluda Annikal öelda, et ta on kinni, et nad tuleksid teine kord. Hiljem. Võib-olla mõne päeva pärast, kui ta on oma töösse pisut rohkem sisse elanud. Pisut paremini ette valmistunud. Kas on õige oma sekretäri paluda, et ta valetaks? Haraldssonil ei olnud kunagi varem sekretäri olnud, aga ta oletas, et see peaks mingil moel viimase tööülesannete hulka kuuluma. Sekretär on ju selleks, et tema tööd kergendada. Keskkriminaalpolitseist saabunud külaliste vastu võtmata jätmine aitaks tal kahtlemata päeva lihtsamalt õhtusse saata.

„Ütle, et ma olen hõivatud.“

„Millega?“

Haraldsson vaatas naisele kerge imekspanuga otsa. Töö juures viibides ei saa ometi valida eriti paljude tegevuste vahel, millega olla hõivatud.

„Tööga loomulikult. Palu, et nad teine kord tagasi tuleksid.“

Annika heitis talle pilgu, mida ei saanud pidada mitte millekski muuks kui laitvaks, ja sulges ukse. Haraldsson sisestas arvutisse salasõna, pööras siis end toolil ümber, vaatas aknast välja ja ootas, kuni arvuti tema personaalseid andmeid alla laadib. Oli tulemas järjekordne kena suvepäev. Kõlas uus koputus. Seekord ei jõudnud ta isegi „Sisse!“ hüüda, uks avanes kohe ja kabinetti astus kindlal sammul Vanja. Haraldssoni nähes ta takerdus ja peatus nii järsku, et Billy oleks talle peaaegu otsa põrganud. Vanja näoilme kõneles selgelt, et ta ei suutnud mitte kuidagi kohta ja inimest seostada.

„Mida sina siin teed?“

„Ma töötan nüüd siin.“ Haraldsson sirutas end mugavas bürootoolis. „Vanglaülemana. Juba mitmendat päeva.“

„Sa oled siin ajutiselt, või mis?“ Vanja ei suutnud ikka veel nähtut mõista.

„Ei, see on minu uus töö. Mind määrati siia.“

„Ah nii ...“

Billy adus, et kohe kostab Vanjalt „kuidas kuradi moodi see veel juhtus“ või midagi taolist, ja tegi seetõttu kiiresti teatavaks, mis neil tegelikult asja oli.

„Me oleme siin Edward Hinde pärast.“

„Ma sain aru.“

„Ja ikka ei tahtnud sa meiega kohtuda?“ See oli taas Vanja. Ta istus ühele külaliste toolidest ja vaatas talle nõudlikult otsa.

„Uues kohas on algul päris palju rabamist.“ Haraldsson laiutas kirjutuslaua kohal käsi. Ta taipas siiski kähku, et laud oli pisut liiga tühi selleks, et töökoormust visualiseerida. „Aga mõne minuti ma teile leian,“ jätkas ta. „Mida te teada tahate?“

„Kas temaga on viimase kuu jooksul midagi juhtunud?“

„Mis see olema peaks?“

„Ma ei tea ... Teistsugune käitumine, erinevused tavades, meeleolu vaheldumine. Ükskõik mis, mis pole tavaline.“

„Ma ei ole mitte millestki kuulnud. Mitte millestki niisugusest, mis tema toimikusse sattuma peaks. Ma ei ole teda isiklikult kohanud. Veel mitte.“

Vanja noogutas, ta näis olevat vastusega rahul. Billy võttis järje üle.

„Millised on tema võimalused välismaailmaga suhelda?“

Haraldsson tõmbas kirjutuslaual lebava kausta lähemale ja avas selle. Ta tänas õnne, et oli selle täna hommikul kodust tagasi toonud. Kui tal kogu Hindega seonduv teave juba järgmisel päeval pärast keskkriminaalpolitsei telefonikõnet ja päringut käepärast on, viitab see tema algatusvõimele.

„Siin on kirjas, et ta võib raamatukogus lugeda ajalehti, ajakirju ja raamatuid. Ja tal on piiratud juurdepääs internetile.“

„Kui piiratud see on?“ küsis Billy otsekohe.

Haraldsson ei teadnud seda. Seevastu teadis ta, kellele helistada. Victor Bäckmanile, Lövhaga vangla turvaülemale. Victor vastas pärast esimest kutsungit ja lubas kohe tulla. Nad jäid kolmekesi kõledas isikupäratus ruumis ootele.

„Kuidas su õlg on?“ päris Billy mõne minuti pärast.

„Rind,“ parandas Haraldsson masinlikult. „Päris hea. Ma ei ole veel lõplikult taastunud, aga ... päris hea.“

„Tore.“

„Jah ...“

Taas vaikus. Haraldsson pidas aru, kas mitte kohvi pakkuda, kuid juba astuski sisse Victor. Suurekasvuline ruudulises särgis ja chinostes, siilisoengu, pruunide silmade ja lenkstangvuntsidega mees, kes neid tervitas, viis Billy mõtted tahtmatult diskobändile Village People.

„Loomulikult ei mingit pornot,“ vastas Victor, kui Billy küsimust piirangute kohta kordas. „Vägivalda väga-väga piiratult. See on rangeim mõeldav nii-öelda täiskasvanulukk. Me seadistasime selle ise.“

„Juurdepääs sotsiaalmeediale?“

„Ei ole. See on talle täielikult suletud. Tal pole mingit võimalust arvuti kaudu välismaailmaga suhelda.“

„Kas on võimalik vaadata, milliseid veebilehti ta on külastanud?“ küsis Vanja.

Victor noogutas.

„Me säilitame kogu veebiliiklust kolm kuud. Kas soovite näha?“

„Jah, palun.“

„Tal on kongis samuti arvuti, eks?“ sekkus Haraldsson, et mitte end vestluses täiesti kõrvalisena tunda. Victor noogutas kinnituseks.

„Jah, kuid loomulikult ilma internetiühenduseta.“

„Mida ta sellega siis teeb?“ Billy esitas küsimuse Haraldssonile, kes omakorda vaatas küsivalt Victorile otsa.

„Lahendab ristsõnu, sudokusid, kasutab teisi seda tüüpi programme. Kirjutab päris palju. Hoiab aju nii-öelda vormis.“

„Aga telefonikõned, kirjad ja muu selline?“ jätkas Vanja.

„Telefonikõnede pidamise õigust tal ei ole ja kirju ei tule talle enam palju. Need, mis veel tulevad, on kõik ühesugused.“ Victor vaatas tähendusrikkalt Billyle ja Vanjale otsa. „Naistelt, kes usuvad, et suudavad teda armastusega „ravida“.“

Vanja noogutas. See oli veel üks elu seletamatutest müsteeriumidest: kiindumus, mida teatud naised riigi kõige nõdrameelsemate ja jõhkramate meeste vastu tunnevad.

„Kas need on teil alles?“

„Koopiad jah. Originaalid antakse Hindele. Te võite need samuti saada.“

Vanja ja Billy tänasid ning Victor läks koguma materjali, mida nad kaasa tahtsid võtta. Haraldsson kummardus kirjutuslaua kohale, kui uks turvaülema selja taga sulgus.

„Kas ma tohin küsida, miks te Hinde vastu nii suurt huvi tunnete?“

Vanja ei teinud küsimusest välja. Neil oli seni õnnestunud varjata meedia eest fakti, et nad jälitavad järeleahvijat. Ükski ajakirjanik ei olnud osanud kolme naise mõrva sama kurjategijaga seostada. Suviti võetakse nähtavasti ajalehtedesse tööle ajutised inimesed. Keskkriminaalpolitsei soovis, et huvi juurdluse vastu ei ärataks pressis tähelepanu, ja mida vähem inimesi pooleliolevast juurdlusest teadis, seda suurem oli nende soovi täitumise võimalus.

„Meil oleks vaja temaga rääkida,“ ütles Vanja seletust andmata, kui tõusis.

„Hindega?“

„Jah.“

„See pole võimalik.“

Juba teist korda jäi Vanja pärast saabumist üllatunult seisma. Ta vaatas küsivalt Haraldssonile otsa.

„Miks mitte?“

„Ta on üks range režiimiga osakonna kolmest kinnipeetavast, kes ei tohi vastu võtta ette registreerimata ja heakskiiduta külalisi. Paraku.“ Haraldsson laiutas käsi, just nagu rõhutades, kui kahju tal on, et ei saa neid aidata.

„Sa ju tead, kes me oleme.“

„Sellised on reeglid. Ma ei saa mitte midagi teha, aga Annika võib teile anda külastusloa taotluse vormi, täitke see ära. Annika on minu sekretär ...“

Vanja ei suutnud vabaneda aimdusest, et Haraldsson nautis võimu, mis tal oli. Selles ei olnud ehk midagi iseäralikku, sest kui nad eelmine kord kohtusid, oli Haraldsson hierarhias tõesti väga madalal. Kuid teisalt – ehkki niisugune käitumine oli mõistetav ja võibolla isegi inimlik, tekitas see ometi masendust.

„Kui kaua kulub aega säärase taotluse läbivaatamiseks?“ küsis Vanja, nähes vaeva, et ärritust hääles varjata.

„Kolm kuni viis tööpäeva, aga teile tehakse ehk kiiremini, te olete ikkagi keskkriminaalpolitseist. Ma vaatan, mida teha saan.“

„Aitäh.“

„Pole tänu väärt.“

Vanja lahkus sõnagi lausumata. Billy noogutas hüvastijätuks, enne kui ruumist väljus ja ukse sulges. Haraldsson silmitses kinnist ust. See läks küll hästi. Ta toob nüüd tassi kohvi ja helistab Jennyle.

Täna tuleb hea päev.

Kolmas päev.