Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 10

Kell oli 3.30 ja neli mängijat Kaminskij tagaruumis olid juba üle viie tunni olnud tegevuses pokkerimänguga „Texas hold’em”. Žetoonivirnad olid liikunud nende vahel võrdselt edasi-tagasi, kuid nüüd hakkas kujunema asjast selge pilt. Kõige suuremad hunnikud olid Igori ja Lucieni, kaitsevärvi pükse ja Hawaii särki kandva keskealise paksu serblase ees. Oli vaid aja küsimus, millal kaks ülejäänud mängijat, Milan ja Rastko, maatasa tehakse. Väikeses ruumis haises higi ja sigaretisuitsu ning punapeedisupi järele, mida Kaminskij nende taga pisikeses köögis segas. Kes mängust välja lendas, sai suppi, vaesekesele lohutuseks kaotuse puhul – nii olid asjad Kaminskij juures.

Väljast, eesruumi televiisorist oli kuulda Ida-Euroopa liigade vahelist jalgpallivõistlust jälgivate külastajate hüüdeid. Külastajad tulid siia, et vaadata sporti, mängida kaarte, juua ja õiendada äriasju. Äriasju, mis üldjuhul päevavalgust ei kannatanud. Suurem osa neist oli pärit Kaukaasiast, Valgevenest, Ukrainast ja Balti riikidest – kõik vanad riigid – ja see oli andnud kohale, mis tegelikult oli mahajäetud juuksurisalong Colbjørni tänaval, hüüdnime Väike Nõuka. Oma osa oli tõenäoliselt ka sellel, et suurte vuntside ja segase meelelaadiga Kaminskij meenutas hirmuärataval kombel vana Stalinit. Milan kuivatas higised käed särgi sisse, enne kui ta oma viimased žetoonid keset lauda asuvasse panka lükkas. Ta kõõritas supipaja poole, nagu teadnuks juba, et see ring jääb talle viimaseks.

„Täiesti haige lugu nende kaevandustöölistega, kes just välja õngitseti.”

Rastko, kes istus tema vastas, sügas oma suurt, hallisegust täishabet ja haigutas.

„Kui nad kõik peded ei ole ja seal üksteist ei trukkinud, siis võivad nad pärast kahte kuud mingis augus kükitamist ikka tõsiselt kiimas olla.”

Milan irvitas ja nõjatus toolis tahapoole.

„Kas oled käsi, Igor?”

Igor noogutas ja suurendas panust 500 euro võrra. Samal hetkel nägi ta tõmblust Lucieni silmis. See oli võib-olla vaevumärgatav, ent see oli seal olnud. See käsi pidi olema tema oma, ükskõik kui palju Lucien panust ka ei ihalenud. Pagan, kui hea mäng see siin oli, palju parem, kui oodatud! Sedamööda, kuidas õhtu edenes ja Igori võidusumma suurenes, oli tal mitu korda olnud tahtmine ümber Kaminskij poole pöörduda, et kinni püüda tolle tunnustav pilk, kuid ta oli kiusatusele vastu pannud.

„Ma kuulsin, et ühte kaevandustöölist ootasid nii armuke kui ka naine, kui ta välja ilmus. Kujuta ette, millist kisa ta pidi kuulma?”

Milan naeris, nii et terve keha vappus.

„Küllap tahtis kohe tagasi kaevandusse hüpata,” vastas Rastko.

Lucien loobus ja viskas kaardid kiiresti endast eemale.

„Kas me mängime kaarte või lõhverdame nagu vanaeided?”

Igor keeras oma kaardid ringi ja näitas neile kahte üheksat, mis koos laual olevaga, ühiskaartide seas, oli rohkem kui küllalt, et talle pank tagada. Ta kraapis žetoonid endale. Rastko ja Milan supipaja juurde saadetud, olid tagasi mängus vaid Igor ja Lucien.

Nad mängisid veel ühe tunni, ilma et žetoonid oleks kuigi selgelt omanikku vahetanud. Igoril oli Lucienist vaid 1000 eurot rohkem, mis polnud mängu üle otsustamiseks piisav. Ehkki tema ees lebav kasum oli rikkalik, ajas olukord teda närvi. Lucien oli väsinud, kurnatud paljudest mängutundidest, jäänud natuke liiga täis slivovitsist, oli natuke liiga uimane Drina sigarettidest, mida ta pidevalt pahvis. Ta tundus aina enam lihtsa ohvrina, kuid seni oli ta olnud piisavalt ärgas, et vältida lõkse, mis Igor talle mängu käigus seadis.

Kui järgmine käsi oli jagatud, nägi Igor kohe, et Lucien oli saanud midagi, mida ta sai kasutada. Kuna kaks soldatit oli laual, polnud raske arvestada, et tal endal on peos üks kuninglik kaart. Lucien suurendas panust ja viskas mängu poole oma kuhjast. 10 000 eurot. Igor tahtis Lucieni soldatite peale sülitada, tal endal oli käes kaks emandat, ärtu ja poti.

„Ma teen kaasa ja tõstan kümne võrra.”

Igor võttis žetoonid ja lasi need väljasirutatud käest teiste peale, nii et need mööda lauda laiali pudenesid.

„Ära loobi,” sisistas Lucien.

„Need on minu žetoonid ja ma teen nendega, mis tahan,” vastas Igor, kindla kavatsusega Lucieni õrritada. Tulemus ei jäänud saavutamata. Kui Igor pani lauale oma viienda flopikaardi, risti kuninga, lükkas Lucien kõik oma žetoonid panka. Ta võttis rahakoti ja kiskus sellest rahatähed.

„Ma tõstan seda kuradi panust nii, et näen, kuidas sa perseli käid, sa kutsikas!”

Ruumis võttis maad vaikus. Igor pöördus ümber Kaminskij poole, kes oli supisegamise katkestanud. Kõik teadsid, et sularaha ei võetud kaasa ja hoopiski ei pandud lauale mingit varandust. Kaminskijt ei asetatud sellisesse täbarasse olukorda ka siis, kui politsei kõigest hoolimata siiski kohale oleks ilmunud. Kaminskij hõõrus oma vuntse. Silmitses Igorit, kes kindla võidu ootuses naeratas.

„Vaata, et mäng mängitud saaks,” ütles ta tagasi veripunast suppi segama asudes.

Igor pööras end uuesti Lucieni poole, kes istus, käed rinnal risti.

„Pane ainult oma žetoonid siia juurde, kuni sul neid veel on!” sõnas Lucien võidukalt.

Igor lükkas mängu kogu panga. Lucien ei saa talle bluffida. Need polnud kuningad, mis tal pihus olid. Need olid need, millega ta esimest korda panust suurendas, samad soldatid, mis Igori emandate vastas polnud sittagi väärt. See siin oli olnud peaaegu liigagi lihtne. Isegi Kaminskijle kuuluva osata oli see rahahulk suurem kui see, mille võitmisest ta eales oli söandanud unistada. Piisavalt, et auto välja vahetada, piisavalt, et hankida koju uus lameekraan. Või kurat selle lameekraaniga, selle asemel võiks hoopis korteri uue vastu vahetada.

„Sa oled selle panusega alles poole peal,” urises Lucien.

„Ülejäänu on telefonikõne kaugusel,” vastas Igor ja kummardus üle laua. „Mina ei jookse ringi ega loobi enda ümber sularaha, nagu mõni persevest. Aga ma saan silmapilguga selle summa, mis selles mutinahas vedeleb.”

Ta noogutas peaga Lucieni kulunud nahkrahakoti poole.

Lucien vaatas talle vilava pilguga otsa ja kõõritas korraks Igori selja taga oleva Kaminskij poole, kes silmitses neid süngel ilmel.

„Ma usun sind. Mis sul on?” urises ta.

Igor naeratas.

„See kuningas sind ei aidanud.”

Ta koputas sõrmeotsaga nende vahel laual lebavat kaarti.

„Sugugi mitte, kui sa soldateid korjad. Kas võin sind oma tüdrukutega tutvustada?”

Ta keeras kaks kaarti ringi.

„Kui õde on laual, ei ole see sugugi kõige tobedam kolmnurk, või mis?”

Lucien kõõritas kaarte ja noogutas tunnustavalt. Siis kuivatas ta käeseljaga oma higist laupa ja naaldus ette, kaartide poole.

„Sul on soldati koha pealt õigus, oli hea, et ta kätte sattus.”

Ta pööras kaardi ringi ja näitas risti poissi.

„Koos oma isa, risti kuninga, risti kümne ja üheksaga võib ta imesid korda saata.”

Ta naeratas nukralt.

„Tead sa, millised on šansid, kui mul on pihus ta ema, risti emand? Kas tunned, et siin on šanss jõuda kuningliku mastireani?”

„Loomulikult,” vastas Igor naeratades, „üks kuuesaja tuhandele või kusagil sealkandis. Pole just kõige parem šanss.”

Lucien noogutas ja tõstis oma kaardi üles.

„Mis teeb minust ilmselt maailma kõige suurema õnneseene. Suurema, kui need sitased kaevandustöölised, kellest kõik jahvatavad. Kas pole tõsi?”

Igor kehitas õlgu.

„Saame näha.”

„Saame näha,” kordas Lucien ja pööras kaardi ringi.

Igori maailm varises kokku.

Kõik tema ümber kadus.

Alles jäi vaid risti emand, mis talle otse näkku säras.

Ta ei suutnud pilku kaardilt rebida. Ta ei saanud hingata ja tundis, kuidas kõik ta sees kokku nööris. Ta tundis, et sureb. Või lootis ta seda lihtsalt. Praeguses olukorras oleks see olnud vabanemine.

„Hea, et sul suu lahti on, mu sõber, sest supiaeg jõudis just kätte,” ütles Lucien.

Kaks ülejäänud serblast tulid laua juurde. Vaatasid alla kaartide poole.

„Kuradi raisk!” ütles Milan. „Selline käsi! Selline mäng! See siin läheb ajalukku. Mis siin laual on?”

Ta viskas kiire pilgu žetoonikuhilatele ja kõige otsas laiutavatele eurodele. Siis naeratas ta Lucienile.

„Respekt! Sa võitsid just 30 000 eurot, ja sina, mu sõber,” patsutas ta Igorile õlale, „pead tegema oma elu kõige kallima telefonikõne.”

„Ma ... ma ...” kokutas Igor.

Ta üritas naeratada, kuid hetketi ei suutnud isegi mitte hingata.

„Ma ... ma vist kiirustasin liialt.”

„Mida sa silmas pead?”

Ta vaatas Lucienile otsa.

„Mul on loomulikult osa sellest – loomulikult on mul osa, aga ...”

Ta sirutas käed žetoonikuhja poole ja anus mõistmist.

Serblased silmitsesid teda jäise pilguga.

„Kas sa tahad öelda, et ei suuda maksta?”

„Suurema osa sellest, jah, aga ...”

„Suurem osa ei ole piisav,” lausus Milan.

„Ei, see ei ole kaugeltki piisav,” jätkas Rastko.

„Võib-olla eelistad sa Serbia maniküüri?” Lucien torkas käe jakitaskusse ja tõmbas välja väikesed, roostes oksakäärid, mis ta pauguga lauale asetas. „Ilma sõrmedeta on sul ikka üsna raske mängida.”

Igor vaatas kääre, silmis paanika. Ta nihkus lauast eemale ja oli juba tõusmas, kuid Milan samal hetkel oli tema juures ja surus ta tagasi.

„Mitte nii kiiresti.”

„Lase see nüüd olla,” kostis selja tagant Kaminskij häält. Ta pani supilusika käest ja keeras gaasileegi maha. „Peab see just nüüd toimuma?”

Lucien vaatas Kaminskijt, kes teda raskelt põrnitses.

Kõhklevalt pani ta oksakäärid tagasi taskusse.

„Ma tahan oma raha saada, muud midagi.”

„Igor hangib sulle su raha. Tema peale võib loota. Muidu poleks ta minu laua ääres istunud. On arusaadav?”

„Loomulikult, Kaminskij,” ütles Lucien pilku tõstmata. Ta pani käed rinnale risti.

„Mul on oma keevaverelisuse pärast kahju. Sa tead, ma ei tahtnud lugupidamatu olla. Palju sul on, jõmpsikas?”

Igor vaatas põrandale.

„Umbes 40 000 ... Taani krooni.”

Lucien vaatas küsivalt Milanile otsa, see raputas pead.

„Sugugi mitte küllalt, sugugi mitte küllalt.”

„Sul on 24 tundi, muidu ...”

Lucien tõstis parema käe ja tegi kahe sõrmega liigutuse, nagu lõikaks kääridega.

„Klõps-klõps.”