Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 12

Maša istus mustal nahksohval, suletekk ümber, samal ajal kui ta chihuahua Laika talle sülle puges. Maša üritas keskenduda „Lohenõia tütre” viimase köite lugemisele – see oli fantaasiasari, mis teda tõeliselt haaras, ent kui kell oli saanud juba kümme hommikul ja Igorist polnud ikka veel midagi kuulda, ei suutnud ta enam raamatusse süveneda.

Samal hetkel keerati välisuks lukust lahti ja kostis Maša esikusse astuva Igori hääl. Laika hüppas jalule ja hakkas valjuhäälselt haukuma. Naine vaigistas koera, et paremini kuulda, kellega Igor telefoniga räägib. Ta mõistis midagi taolist, et auto tuleb maha müüa, mis oli täiesti arusaamatu, sest Igor armastas seda autot. Ta oli autole isegi nime pannud.

Igor astus naise poole vaatamata tuppa. Ta kiskus nahkjaki seljast, telefoni samal ajal ühe kõrva juures hoides.

„Fuck you, Janusz! Me teame mõlemad, et Lola on rohkem väärt, sa kasutad olukorda praegu lihtsalt ära ...”

Igor sulges mobiili ja libistas selle käest, valgele marmorlauale. Ta oli surmkahvatu, silme all suured kotid. Naine tundis isegi üle sohva ta lõhna. Viina ja vana higi lehk meenutasid talle ta kõige hullemaid kliente. Laika kibeles haukuma, ehkki Maša üritas koera vaigistada.

„Kus sa olid terve öö?”

Igor viskas tõrjuvalt käega.

„Mitte nüüd, Maša,” lausus ta ja silmitses naist.

„Kui palju meil sularaha on?”

Ta ei oodanud vastust, vaid kummardus ja paiskas musta nahktooli kummuli.

„Mis toimub?” karjus naine.

Igor ei vastanud. Selle asemel võttis paksu valge ümbriku, mis oli surutud tooli põhja ja vedrude vahele.

„See on minu raha. Hoia oma näpud sellest heaga eemal.”

Mees rebis ümbriku lahti.

„Ma olen sunnitud laenama, ma olen kaelani pasa sees.”

„Kuidas selle viie tuhandega on, mis sa mulle juba sees oled?”

Igor viskas talle kiire pilgu.

„Sa elad siin sama hästi kui tasuta, okei?”

„Tänan väga, Igor,” sõnas Maša irooniliselt.

Mees kiskus rahatähed ümbrikust välja ja luges üle.

„Üheksateist tuhat. Kas sul tõesti rohkem ei ole?”

Maša värises üle kere vihast.

„Sa oled sõnagi lausumata terve öö ära, paljalt selleks, et tulla koju minu raha varastama – oled sa vaimuhaige või mis?!”

„Ma ainult laenan seda. Kas sul tõesti rohkem pole?”

Igor lükkas ümbriku eemale ja toppis rahapaki esitaskusse.

„Ei! Sa oled kõik ära võtnud. Oled nüüd rahul?!” karjus Maša.

Laika vaatas teda hirmunult. Koer hüppas diivanilt maha ja puges laua alla.

Mees hõõrus nägu.

„Kuidas su emaga on? Kas me temalt saaksime laenu?” küsis ta sõrmede vahelt.

Maša tõusis diivanilt.

„Minu ema?”

„Jah, kurat küll! Kui palju me temalt laenata saame?”

Naine tõi kuuldavale lühikese pilkava naeru.

„Sa pead vist päris meeleheitel olema. Mu ema ei teeni sittagi. Ta on puupaljas. See olen ju mina, kes talle iga kuu raha annab.”

„Okay, aga on sul tänaseks midagi kokku lepitud? Mingeid kliente?”

„Fuck you, Igor! Fuck you, et sa sellist asja küsid.”

„Vabandust, aga ma olen meeleheitel,” mees vaatas talle täiesti allaandnuna otsa.

„Aga on sul?”

Maša tahtis kõva häälega ulguma hakata.

Olgu Igor neetud, et ta selline idioot oli!

„Kas sa ei kuulnud, mis ma sulle eile ütlesin? Mul on sellest nüüd juba täiesti kama, kas sa ei saa aru?”

Mees tuli diivani juurde ja istus maha.

„Jaa-jaa, aga see oli ju pikaajaline plaan. See siin toimub praegu!”

„Kui palju sa kaotasid?”

„Liiga palju,” sõnas mees pead langetades.

„Liiga-liiga palju.”

Maša tahtis tal pead silitada, ent mees tõusis kiiresti jälle.

Ta läks ja võttis marmorlaualt oma telefoni ja helistas uuesti Januszele.

„Lola on sinu oma neljakümne eest, aga raha tahan täna.”

Siis pani ta toru hargile ja pöördus Maša poole. Tollel oli mehest kahju. Kõige enam sarnanes mees märja koeraga, sarnanes Laikaga, kes just oli tulnud koju tiirult vihmasajus.

„Tule siia, läheme voodisse.”

„Hiljem, mul on vaja helistada.”

Mees läks magamistuppa ja sulges enda järel ukse.

Maša lasi end diivanil lösakile ja kutsus Laika enda juurde. Koer tuli tagasi sülle ja seadis end rahuloleva norinaga paika. Ta hakkas naise sõrmi lakkuma, kuni see talle nina pihta vopsu andis. Maša ei hoolinud sellest halvast harjumusest, mis loomal oli tekkinud. Vaene Igor. Ta oli väike tola, uskus alati, et on olemas lihtne väljapääs. Nad pidid sellest kõigest välja saama, tegema midagi muud – isegi kui nende raha kokku kuivab, isegi kui tal on oht lõpetada nagu ta ema, küürides taanlaste põrandaid, kõigi eeslinna tuusade omi, kes arvasid, et on temast paremad –, kuid mida muud nad teha saidki? Ning mida oskas Igor peale varastatud autodega Poola sõitmise ja oma raha mahamängimise?

Igor tuli tuppa tagasi ja istus Maša kõrvale diivanile.

„Kas sa said asja korda?”

Mees tõmbas sügavalt hinge.

„Ma olen sunnitud sinult ühte hiigelteenet paluma.”

„Mida?” küsis naine, juba valvel.

„See, kellele ma raha võlgu olen, tegi ühe ettepaneku, vastas mees pilku kindlalt põrandal hoides.

„Millise ettepaneku?”

„Arva ise.”

Maša tõmbas silmad kissi.

„Mis sa õige arvad, Igor? Kas sa pead minust nii vähe? On nii?”

„Ei, beibi, loomulikult mitte,” vastas teine nutuselt.

„See on sinu probleem, Igor, mitte minu. Sa võid ise teda keppida.”

„Sa ei saa aru, kui perses ma omadega olen!”

Mees vaatas talle otsa, pisarad üle põskede veeremas.

„Nad lõikavad mul sõrmed otsast, kui ma ei maksa.”

„Tõesti?” lausus naine kahtlustavalt ja pööras pilgu oma värskelt lakitud küüntele.

„Siis sa vähemalt ei saa enam rohkem mängida.”

Maša silmas liiga hilja Igori kerkivat kätt ega suutnud enam teele saadetud laksuvat kõrvakiilu vältida. Ta karjatas ja haaras põsest. Laika kiunus ja põgenes tagasi laua alla.

„Vabandust, vabandust, vabandust,” nuttis Igor diivanile kokku vajudes.

Maša karjus ta peale, peksis rusikatega vastu ta selga, kaela ja kukalt. Igor ei teinud enda kaitsmiseks midagi. Ta lihtsalt istus ja nuuksus ja võttis hoobid vastu. Lõpuks polnud Mašal enam jõudu ja hakkas ka ise nutma.