Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 14

Pidev haukumine tagus Thomasele nagu vasaraga vastu pead. Heli eest oli võimatu põgeneda. Ta lõi silmad lahti. Pea kohal olevast aknast voogas päevavalgust ja see tekitas sügaval silmis valu.

„Ole tugev,” mõmises ta. Samal hetkel hüppas Møffe tema juurde voodisse. Vanaldane Inglise buldog lakkus innukalt ta nägu, tagajärjetult üritas Thomas koera eemale lükata.

„Su koer veetis öö minu juures,” oli kajutist kuulda Eduardo häält.

Thomas üritas tõusta, kuid pohmell sundis ta tagasi voodisse heitma. Møffe nägi seda kutsena jälle ta nägu lakkuma tulla. Thomas suutis koera minema peletada ja sügas teda kõrva tagant, samas kui Møffe norinaga end tema kõrvale seadis.

„See tegi mu kokpitti suure sitahunniku.”

„Parem sinu juures kui siin,” mõmises Thomas.

„Mida?” küsis Eduardo pead tema juurde sisse pistes.

„Ma ütlesin, et see oli küll kahetsusväärne.”

„Kas sul kohvi on?”

Thomas viipas kusagile. Eduardo asus panipaiku ja kappe läbi otsima. Ta kolistas ustega nii, et nende vali hääl kiskus Thomase viimaks voodist välja. Otsekohe tundis ta iiveldust, kuid see ei murdnud teda enam voodisse tagasi. Nüüd pidi tugev olema. Ta rebis väikese vannitoaukse lahti, kuid siis meenus talle, et tualetipott oli ummistunud. Kõht tõmbus plahvatama hakkava sõlmena kokku – nüüd oli vaid sekundite küsimus ... Thomas jooksis köögis olevast Eduardost mööda, lahtisest kajutiuksest tekile. Ta jõudis just reelingu äärde, kui kogu eelmisel päeval joodu välja paiskus. Tekk kõikus jalge all, pea oli plahvatamas. Teda tabas välklambi sähvatus. Siis veel üks ja veel üks. Kanalist kostus hääli ja Thomas vaatas ettevaatlikult sinnapoole. Selsamal hetkel libises mööda ekskursioonipaat, täis jaapani turiste, kes olid ametis tema viletsuse jäädvustamisega. Ta pööras end neist eemale ja vajus tekile kokku. Uksele ilmus Eduardo ja Thomas vaatas üles tema poole.

„Ma ei arvanud, et neil seal on juba hooaeg käes,” sõnas ta mööduvale paadile osutades.

„Ma usun, et nad sõidavad aasta ringi, Ronk.”

„Tõesti?”

Thomas võttis peast kinni ja pani tähele, et üks põsk oli hell ja paistes.

„Sa raisk, kui puruks ma olen! Ma vist kukkusin eile.”

Eduardo noogutas, lausumata sõnagi.

„Nägemiseni, Eduardo!” kostus peenike tüdrukuhääl Eduardo kahemastiliselt purjekalt, mis seisis ankrus Thomase paadi ees. Eduardo pöördus ja saatis õhumusi kajuti katusel seisvale heledapäisele tüdrukule.

„Ma helistan,” ütles Eduardo.

Tüdruk hüppas kaile jalgratta juurde ja tegi selle lukust lahti tegi.