Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 11

„Everyday you go away” kõlas Café Havoddereni plaadiautomaadist. Oli reede õhtu ja Christianshavni vanas kõrtsimajas käis jälle möll. Koht oli tuubil täis pidutsevaid külastajaid. Havodderenis võis kahekümneka eest õlut juua, plaadiautomaadist vanu lugusid kuulata, järgmist ringi täringuid loopida või lihtsalt häirimatult istuda ja nurgas suudelda.

Kui Daryl Hannah’ viimased lauluread olid vaibumas, tõusis Thomas baaritoolilt. Ta kõikus, enne kui tasakaalu tagasi sai. Siis andis Johnsonile leti taga märku, et soovib veel ühte komplekti. Thomas jõi pitsist Jim Beami ja pudelist Hofit.

„Kas sa pole juba küllalt saanud, Ronk?” mõmises Johnson.

„Ma ei ole veel alustanudki.”

Johnson kergitas kulme, kuid võttis tellimuse vastu. Ta oli just kuuekümneseks saanud, tugev nagu härg, mõlemal käsivarrel tätoveeringud. Mida need hägused pildid endast kujutavad, polnud võimalik näha, kuna olid pärit ajast, mil ta noorpõlves sõjaväes Dannebrogi peal madrus oli.

Thomas pressis end paarist külastajast mööda ja läks plaadiautomaadi, vana Wurlitzeri juurde, mis oli seal olnud nii kaua, kui ta üldse mäletas. Ta otsis taskust paari münti, samal ajal plaadiautomaadi kohale kinnitatud fotodele pilku visates. Need kõik olid signeeritud, must-valged portreed kunstnikest ja muusikutest, kes aegade jooksul olid Havoddereni külastanud. Gasolin’, Lone Kellermann, Clausen ja Petersen, Kim Larsen ja Thomase isiklik lemmik, mustaks lakitud küünte, pehme kaabu ja valge smokingiga Mr. D.T. Thomas toppis ühe viieka plaadiautomaati. Tal polnud vaja nuppudele vaadata, kuna teadis täpselt, mida tahtis kuulata – F-5, „Take it away”, Daryl. Metronoomi ja häälestatud elektrioreli iseloomulik heli tõmbas vana šlaagri käima. Selja tagant kostus halvakspanev hüüd, tal paluti midagi muud peale panna. Thomas eiras neid ja vaarus tagasi oma tooli juurde.

„Hei, meremees!” hüüdis keegi, kui ta istuma hakkas.

Thomas pöördus poolenisti ringi ja vaatas laua poole oma selja taga. Läbi kollaste päikeseprillide põrnitses teda keegi lihaseline rocker’i moodi tüüp.

„Nüüd oleme seda lugu juba liigagi mitu korda kuulnud, saad aru?”

„See on klassika,” nohises Thomas.

„See ei tee asja sittagi paremaks! Pedemuusikaks jääb see ikka.”

Ta semud, mõlemal seljale õmmeldud kirjaga nahkvest, mõlemal käes täringuurn, irvitasid.

„Ma võin ju teie meelest pede olla, aga pärast seda ei ole ühtegi paremat lugu kirjutatud.”

„Mulle meeldib paremini see teine, originaalne versioon,” ütles üks keskealine naine, ruudulises tviidkostüümis ja vallatute, igasse ilmakaarde turritavate hallide juustega, mis nägid välja, justkui oleks neist elekter läbi lastud. Thomas pöördus ja naeratas naisele baari teises otsas.

„Kallis Victoria, see ongi originaal. Daryl Hall kirjutas ja mängis selle sisse aastal 1980 – viis aastat enne, kui Paul Young selle kuulsaks laulis. Kogu austusega Pauli vastu, ei küündi ta siiski Daryli kõrgusele.”

Thomas istus taas, Victoria ajas kaela sirgu ja puhus õhku suure suitsupilve.

„Jah, kena küll, aga mulle meeldib ikkagi see teine rohkem.”

„See on sinu õigus,” vastas Thomas õlgu kehitades, „me elame vabal maal.”

Johnson kõõritas rocker’ite poole, kui asetas Thomase ette pudeli Hofit ja valas pitsi täis.

„Ronk, kas sa ei arva, et peaksid varsti koju minema?”

Thomas raputas pead ja tõstis napsuklaasi.

„Mitte vabatahtlikult, nagu öeldakse.”

Ta tühjendas klaasi ühe sõõmuga ja loputas selle õllega alla. Viis minutit pärast seda oli Daryl Hall jõudnud viimase refräänini ja Thomas tõusis baaripukilt. Ta otsis taskust münte.

Kollaste päikeseprillidega rocker vaatas täringuurni kohalt üles ja silmas Thomast plaadiautomaadi juures.

„Raisk, ei!” prahvatas ta ja tõusis. Ta läks ümber laua ja trügis hoolimatult läbi rahvajõugu Thomase juurde.

„Ma usun, et sa oled täna õhtul mänginud oma viimase loo!” ütles ta Thomast eemale tõugates. Siis toppis ta plaadiautomaati mündi. Hetk hiljem murdis ruumi sisse AC/DC „Highway to hell”. Mees pöördus, käed üles tõstetud, ja läks tagasi sõprade juurde, kes muusika taktis pead noogutasid.

Thomas kõikus, püüdes siiski tähelepanu koondada. Siis hakkas ta taskuid tühjendama ja münte otsima. Ta ladus need lõpuks plaadiautomaadile. Kui ta oli kõik oma riided läbi otsinud, lebas plaadiautomaadil hunnik viie- ja kümnekrooniseid kõrvuti vanapoolse mobiili ja politsei ametitõendiga, lamineeritud tõend oli kokkukrussitud. Ta torkas märgi ja telefoni tagasi taskusse ning hakkas masinat müntidega toitma. Tal oli raha viieteistkümneks palaks. Viisteist korda „Ewerytime you go away”. Sellest tuleb hea õhtu! Ta pöördus tagasi baaripukile ja tellis uue ringi, samuti vermutit Victoriale, kes kutsus teda oma ingliks.

Natuke aega pärast seda mängis masin uuesti ja Daryl asutas end laulma. Thomase selja taga kostus kära.

„Nüüd see, raisk, lõpeb!”

Järgmiseks oli plaadiautomaadi juures kollaste päikeseprillidega rocker. Ta kummardus, pani mängu kogu oma jõu, T-särgi all võis pinguldumas näha ta lihaseid, siis tõstis ta Wurlitzwereni üles ja lasi sel hoolimatult põrandale kukkuda. Plaadiautomaat vajus külili ja muusika vaikis. Jutusumin kõrtsis oli nii vali, et juhtunut panid tähele ainult kõige lähemad külastajad. Johnson kõõritas tellimuse kohalt üles ja järgnes vaikselt rocker’ile, kes läks tagasi oma kohale. Kui rocker Thomaseni jõudis, hüppas Thomas pukilt maha. Ta vaatas lihaselisele, temast poolteist pead pikemale mehele otsa.

„Sa võlgned mulle oma triki eest 75 krooni.”

„Misasja?!” sisistas rocker.

Kohe oli kohal Victoria ja pani käe Thomase õlale.

„Võib-olla laseksid asjal olla, Ronk?” naeratas ta jäiselt rocker’ile. „Tegeleme äkki igaüks oma asjadega?”

„Mitte eluilmaski,” raputas Thomas pead. „Ma toppisin 75 krooni sellesse automaati, mille sa just kummuli keerasid, järelikult võlgned sa mulle 75 krooni.”

Rocker mõõtis Victoriat pealaest jalatallani, siis suunas ta pilgu Thomasele.

„Võib-olla peaksid oma lesbarist sõbrannat kuulda võtma, enne kui asjad päris hulluks keeravad.”

„Ta ei ole lesbi, talle lihtsalt meeldib tviidi kanda,” mõmises Thomas.

„Ta sarnaneb ikkagi lesbariga.”

Victoria tõmbas silmad kissi ja põrnitses rocker’it.

„Mehe kohta, kel on rinnad nagu lital, oled sa kuidagi eriti keskendunud teiste inimeste seksuaalsusele.”

Rockeri suu vajus lahti, uskumatu pilguga vahtis ta kord Thomast, kord Victoriat.

Thomas pani käed rinnale risti.

„Kui sa nüüd asja üle natuke järele mõtled, siis võlgned sa ka Victoriale selle märkuse eest vabanduse, samuti Daryl Hallile, et ta esinemise katkestasid. Kurat küll, see ei olnud ilusti tehtud! Mida sa esimesena teha kavatsed?”

„Kas sa oled täiesti nõdrameelne?”

„Võimalik, aga sa võlgned mulle ikka 75 kulli ja vabanduse Darylile ja Victoriale.”

„Niller,” kutsus üks rocker’i sõpradest ta selja taga.

„Mida?” sisistas ta ja pöördus ringi.

Mees silmitses teda mureliku ilmega.

„See tropp on ment,” ütles ta ja noogutas lühidalt Thomase poole, „lase tal parem minna.”

Niller lükkas prillid ninale ja põrnitses tühjal pilgul üle nende.

„See parm või?”

Mees noogutas.

„Võttis minu ja Rune eelmisel suvel Stadeni ees nutsu hašiga kinni.”

Niller pöördus Thomase poole ja pani käed rinnale risti.

„Kas see peab paika? Kas sa oled ment?”

„On täiesti ükskõik, mis ma olen. Sa võlgned mulle endiselt 75 krooni ja vabanduse Victoriale ja Darylile.”

„Kas sa oled?”

Nilleri suust pritsis sülge, samas surus ta käed külgedele ja tõmbas rusikad rulli.

„Ta on puhkusel, nii et sa pääsed täna vahistamisest,” sõnas Victoria klaasi tühjendades.

„Puhkusel? Päriselt?!”

Nilleri huulile kerkis väike karm naeratus, siis tõstis ta parema käe ja lõi Thomase suunas. Thomas liikus paar sentimeetrit baarileti poole ja suutis vaevu Nilleri rusikat vältida. Niller jätkas kiire vasaksirgega, mille Thomas pareeris, samal ajal suunas ta oma küünarnuki Nilleri oimukoha poole. Tavajuhul oleks selline löök olnud piisav, et kes tahes põrandale pikali virutada, kuid Thomas oli joobnud. Hoop läks viltu ja ainult riivas Nillerit. Kollased päikeseprillid pudenesid eest ja lendasid läbi õhu. Thomas silmitses prille, mis tiivulise putukana üle baarileti ääres istuvate külastajate peade lendasid. Seda absurdset vaatepilti nähes ilmus ta huulile naeratus, siis tabas ta kõhtu tugev löök. Löögile järgnes puhas hoop vastu lõugu, mis paiskas Thomase põrandale. Ta silme ees läks mustaks. Thomas tajus enda kohal hüüdeid ja seda, et mitu inimest viskus võitlusse, hoidmaks Nillerit tast eemal. Siis kustus ta kui küünal.

Kümme minutit hiljem istus Thomas Havoddereni ees äärekivil ja surus paistetavat põske vastu jääkuubikutega täidetud köögirätikut. Ta kuulis kolme rocker’it allpool tänaval Johnsonit hõikumas ja nägi mõnd baariukse juures ritta võtnud püsikundet.

Eduardo kummardus Thomase kohale ja silmitses teda läbi paksude prilliklaaside.

„No pagan, Ronk, milleks see seal vajalik oli?” ütles ta kerge aktsendiga, mis paljastas tema Hispaania päritolu.

„Eres stupida?”

Thomas raputas pead.

Kõik tegi kuradi kombel valu. Hoobilt kahetses ta, et oli end liigutanud.

„Kas ta vabandas? Tegi ta seda?”

„Jah, loomulikult tegi ta seda. Oma rusikaga. Koguni viis korda,” vastas Eduardo käega läbi lokkis juuste tõmmates.

Thomas kehitas õlgu.

„See oli ainus, mida ma palusin,” mõmises ta. „Ja ta on mulle ikka veel 75 krooni võlgu.”

Eduardo juurde astus blond neiu ja ütles, et tahaks tagasi sooja minna.

„Saad sa hakkama?” küsis Eduardo Thomaselt.

Thomas noogutas, see tegi jälle haiget.

Veidi hiljem kuulis ta, et enamik külastajaid on teel sisse, ja ebakindlalt tõusis ta asfaldilt.

„Ma teen ühe ringi välja,” ütles ta ukse poole suundudes.

Johnson pani talle käe rinnale ja võttis jääkuubikutega köögirätiku.

„Mine koju, Ronk.”

„Mida sa silmas pead? Ainult üks terav veel?”

Johnson ei vastanud, põrnitses talle lihtsalt otsa, sellal kui viimane külastaja ta selja taga sisse lipsas.

End kanalist ohutusse kaugusesse hoides astus Thomas piki sadamakaid. Ta jõudis kõnniteele ja teadlikult vältis astumist munakividele, mis aegade jooksul olid mitmeidki purjutajaid alla sadamavette kukutanud. Kai ääres olevaid kõrtse hakati sulgema ja piki kanalit käis elav melu. Christianshavni väljakul võitlesid inimesed taksode pärast, mis pidid neid viima üle silla, kesklinna ööklubidesse. Thomas ise pidi minema ainult teisele poole teed, kuid ta oli liiga purjus, et osata hinnata vahemaad mööda vuhisevate autode ja ta enda vahel. Üks tuututav autosignaal andis talle teada, et vähe oli puudu, et tast oleks üle sõidetud, ning ta kiirustas üle viimase teejupi. Kui ta teisele poole väljakut jõudis, jätkas ta Drottningensgadet mööda teed vana kaitsevalli poole, mille juures asus ta korter. Ta otsis võtmed välja ja vaatas ülemise korruse poole. Mõlemas toaaknas põles tuli. Ta läks üles trepist, mis viis trepikoja ukseni, ja silmitses fonolukku. „Thomas Ravnsholdt ja Eva Kilde” seisis seal – kirjutatud Eva käega – väikesel, teibiga kinnitatud sildil. Ta oli juba võtit lukuauku panemas, kuid mõtles siis ringi ja pöördus ümber.

Ta läks alla Sofiegadele, mis viis tagasi kanali juurde. Pimeduses paistsid ähmaselt paadid, mis olid ankurdatud tee lõpus, teiste hulgas tema enda alus, millel oli lühike mast abipurje jaoks. Masti tipus oli radar. Radar ei toiminud, ka polnud ta kunagi heisanud laevale väikest abipurje, ent mast eristas alust teistest ning oma arvukatel joomatuuridel oli tal seda märki laeva asukoha kindlaksmääramiseks vaja olnud.

Ta taarus kai pealt alla vana Grand Banki ahtritekile. Üks lastiluuk oli puudu ning ta astus ettevaatlikult august mööda kajuti poole. Ta kiskus hingedel kõlkuvat ust ja vandus. Ühel päeval peab see parandatud olema, mõtles ta sisse astudes. Kajutis lõhnas hallituse ja kopitanud sohvale unustatud pitsajäänuste järele. Thomas läks läbi kajuti, köögist mööda ja edasi alla väikesest trepist, mis viis magamisruumi. Siin oli voodi. Ta libistas end madratsile ja sulges silmad, kuulates vihma, mis just oli hakanud vastu tema pea kohal olevat aknaklaasi trummeldama. Mõne aja pärast hakkab vihm hõreda raami vahelt sisse sorisema ja Thomas teadis, et peaks üles tõusma ja vee jaoks ämbri otsima. Kuid ta ei jaksanud seda teha ja praegu olid märjad varbad kõige väiksem mure.