Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 8

Ragnar Bertelsen istus hotellitoas ja vaatas seinale riputatud väikest televiisorit. Ta oli viiekümnendate keskpaigas, juuksed hõredad, seeeest oli tugev karvakasv rinnal ja seljal. Ümber puusade oli pingule kistud Radissoni logoga vannilina, et üritada suurt kõhtu varjata. Ragnar rüüpas lonkshaaval prosecco’t.

„See on küll muljetavaldav ...,” ütles ta kõlavas norra keeles, põrnitsedes uudistesaadet, mis oli ta oma lummusesse haaranud.

„Täiesti uskumatu,” kordas ta endamisi.

Tualettruumi uks avanes ja Maša astus tuppa. Tema saledate puusade ja väikeste kõvade rindadega alasti keha säras niisutavast kreemist, millega ta endpärast vanni oli sisse määrinud. Ragnar kiskus viivuks pilgu ekraanilt ja seiras naise tagumikku, kui too põrandalt stringid üles korjas.

„See on täiesti fantastiline.”

Maša keeras ringi ja Ragnar pööras kiiresti pilgu kõrvale.

„Misasi?” küsis naine ja pani püksikud jalga.

„Tšiili kaevandustöölised. Nad on kaevanduses kinni olnud üle kahe kuu, aga nüüd lõpuks õnnestus päästemeeskonnal nad sealt välja saada. Kas pole uskumatu?”

Ta osutas oma klaasiga televiisori poole. CNNis libisesid üle ekraani teralised pildid Tšiilist, kus vabastatud kaevandustöölised koos päästjate ja riigi presidendiga poseerisid.

„Ja sa ütled, et nad kõik olid seal lõksus?”

Ragnar kortsutas kulmu.

„Jah, või õieti ainult need, keda sa päikeseprillidega näed. Sellest on uudistesterve sügise juttu olnud. Kas sa ei ole neist üldse midagi kuulnud?”

„Ma ei vaata televiisorit, parema meelega ma lesin ja loen raamatuid.”

„Tõesti?”

Ragnar heitis talle skeptilise pilgu.

„Seda ma poleks küll arvanud.”

Maša kehitas õlgu ja libistas end väikesesse tumepunasesse kleiti.

„Aga miks neil päikeseprillid ees on?”

„Sest nende silmad on maa all pimedusega harjunud. Nüüd on valgus siin üleval neile liiga ere. Nende silmad saaksid tõsiselt kahjustada, kui neil prille ees poleks.”

„Mu kutil on täpselt samad päikeseprillid. Ta on nendega täiesti crazy. See on Oakley Radari mudel, enne neid kandis ta M-Frame’i ja Jawbone’i prille.

„Need kõik maksavad õudse hunniku raha, kuid asi on seda väärt”, ütleb ta.

Oli selge, et Ragnar ei saanud päris hästi aru, millest Maša rääkis, kuid ta noogutas sõbralikult, enne kui ta pilk tagasi ekraanile pöördus.

Naine leidis oma musta ümbrikkoti panoraamakna juures olevalt ümmarguselt laualt ning hetkeks ta seisatas, et silmitseda kuueteistkümnendalt korruselt avanevat vaadet. Langebrosti raekoja platsini suunduv liiklus oli vaiksemaks jäänud. Christianhavni-poolses küljes sätendas pärastlõunapäikeses Meie Päästja kiriku kuldne torn. Igor oli ta nende esimesel, varsti kolme kuu tagusel kohtamisel sinna üles kutsunud, ent torn oli olnud sel päeval suletud ning seejärel polnud Igor oma pakkumist korranud. Tegelikult oli sellest pikk aeg, kui nad viimati midagi koos tegid, kuid täna õhtul oli Igor lubanud, et nad söövad sušit. See pidi niisiis natuke peo moodi olema.

„Nägemiseni, kallis,” ütles Maša ringi keerates.

Ragnar tõusis viisakalt voodist.

„Kas ma võin preilile värskenduseks klaasi šampanjat pakkuda?”

„Tänan, ei. Võib-olla järgmine kord.”

Ta oli juba ukse juures.

„Nii et ma võin sulle veel helistada?”

„Loomulikult,” vastas naine. „Sa olid super cute.”

Ragnar tuli ukse juurde, avas selle naisele ning too astus välja koridori.

„Ja sina olid ... fantastiline,” sõnas ta, naeratus suul, mis näitas, et ta mõtles seda tõsiselt. „Väike hüvastijätumusi?”

„Põsele,” vastas Maša, küljega mehe vastu naaldudes.

Ragnar suudles teda leebelt. „Nägemiseni, Karina.”

Maša läks lifti juurde ja vajutas nuppu. Enne sisenemist saatis ta Ragnarile kerge naeratuse. Teel alla luges ta üle raha, mis mees oli Karinale selle väikese ratsasõidu eest andnud.

Karina oli tema ametinimi. See kõlas piisavalt taanipäraselt, et ta leedu päritolu varjata. Klientidel oli küll täiesti ükskõik, kust ta pärit on, kui ta neile ainult oma kaupa pakub, ja seda tegi Karina, kõigil neil, kes maksid tunnise eskordi eest 1700 krooni ja rohkemgi, kõigil kaisukarudel, kes ümberringi hotellides ootasid. Kuid seda ei teinud Maša. Mašal oli kallim, kelle nimi oli Igor ja kes teda all lobiruumis ootas.