Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 9

Igor ja Maša läksid risti üle pooltühja parkimisplatsi Radissoni hotelli ees. Maša üritas pika sammuga astuval mehel oma kõrgetel kontsadel kannul püsida. Igor, ehkki ta oli pärit Peterburist, liikus nagu mingi hip-hopi-gängster. Ta kiikus küljelt-küljele, lihased pingul ja päikeseprillid laubal – stiil, mis päriselt ei klappinud raske lapsepõlvega kusagil getos, aga see oli võetud otse MTVst.

„Fuck, mu kurk kuivab,” ütles mees selja taha naise poole kõõritades. Ta tõstis mobiiltelefoni kõrva äärde ja ootas, kuni ta kõne kohale jõuab.

„Ma ei saa pärast enam süüa midagi peale maapähklite.”

Ta osutas tagasi hotelli ja baari poole, kus ta oli oodanud.

„Kallis, ma ju ütlesin, et sa ei pea mind sõidutama,” vastas naine.

„Kes sul siis silma peal hoiab?”

„Ma võin ise endal silma peal hoida, need vanad kaisukarud on täiesti kahjutud.”

„Ma vihkan neid,” pomises mees. „Sa oled nende jaoks liiga hea.”

Samal hetkel kostis toru teisest otsast hääl ja kogu mehe tähelepanu koondus telefonile. Ta tutvustas end vene keeles, ütles, et on valmis, ja tänas usalduse eest, mida talle oli osutatud. Ta kordas, kui tänulik ta on, et võib kaasa lüüa. Maša märkas, kui alandlikuna ta kõlas, Igori juures oli see kaunikesti ebaharilik.

Mees leidis musta nahkjaki taskust autovõtmed ja vajutas nupule. Tagaspoileri ja läikivate 18-tolliste velgedega musta BMW 320 poolt kuuldus hulk kimedaid piikse. Igor lõpetas telefonikõne ja sättis end rooli taha.

„Kes see oli?” küsis Maša ust enda järel kinni lüües.

„Mitte keegi, ainult äriasjad,” sisistas ta üle Maša kindalaeka poole kummardudes ja seda avades. Seal oli kuhi Wunderbaumi lõhnakuuski. Ta võttis ühe välja ja asendas sellega tahavaatepeeglil rippunud lõhnakuuse. Maša vihkas seda Grüner Apfeli iiveldamaajavat tehislõhna ja ta kirtsutas nina.

„On midagi, mille peale ma olen mõelnud ... seoses äriasjadega,” ütles ta.

„Jah, beibi?” vastas mees äraolevalt, vajutas telefonis uue numbri ja pani auto käima.

„Ma olen mõelnud, et lõpetaks ära. Mul ei ole enam selle kõige jaoks tahtmist. Ma tahan leida midagi muud, millega tegeleda.”

„Tõesti? Miks?”

Naine vaatas mehele pettunult otsa.

„Ma arvasin, et sa rõõmustad. Sa ei hooligi sellest ... sellest, millega ma tegelen.”

Mees kehitas õlgu ja asetas telefoni teise kõrva äärde, ootas, et kõne vastu võetaks.

„Ma ei sekku neisse asjadesse,” ütles ta naisele. „Ma mõistan sind. Mõistan, et sa tahad raha teenida. Mul ei ole eelarvamusi, sa tead küll, beibi. See on sinu call.”

„Raha ei ole veel kõik. Me saame vähemagagi hakkama.”

Mees tõi kuuldavale lühikese pilkava naeru.

„Raha on siin ilmas kõik. Kui sul ei ole raha, ei ole sa keegi, siis lihtsalt kustakse sinu peale. Believe me! Tere, Janusz, kuidas olukord on?” vastas ta telefonitorusse. „Sa ei arva seda iialgi ära ... Ma olen sees! Vana lubas mul kaasa mängida. See on lihtsalt hullumeelne.”

Sõites mööda Amager Boulevardi Christianshavni väljaku poole, rääkis Igor Januszele samaks õhtuks kavandatud pokkerimängust. See pidi toimuma Kaminskij juures. Tagaruumis, mida kutsuti kuningasviidiks, ning kus loa laua taha istuda said ainult kõige privilegeeritumad isikud. Koht, kuhu tulid ainult tõeliselt suured tegijad. Mitte igasugused persevestid kusagilt online-turniiridelt, need, kes lihtsalt istusid ja end teie žetoonidega paksuks nuumasid. See oli mäng vanade Balkani inimestega. Nendega, kel olid suured sularahahunnikud ja veel suuremad munad, kuid mitte samavõrd pokkerinägu. Igor rääkis, kuidas ta kuude kaupa oli vaeva näinud, et sisse pääseda, ja Kamenskijle näidanud, et ta oskab võita, nii et vana võis saada oma kolmandiku kasumist.

„Sa võid selle peale mürki võtta, et ma olen player,” ütles ta irvitades.

Kui mees oli kõne lõpetanud, vaatas Maša talle otsa. Teine naeratas õnnelikult.

„Sa lähed täna õhtul mängima?” küsis naine teravalt.

„Jah, beibi. Super võimalus.”

„Me pidime koos sööma. Sušit. Sa lubasid.”

Mees tõmbas sügavalt hinge.

„See on suur võimalus.”

„Aga sa lubasid!”

Nende ees valgusfooris süttis punane tuli ja Igor pidurdas. Siis pöördus ta naise poole ja võttis oma Oakleyd eest. Ta vaatas naisele oma leebete, pruunide silmadega otsa, vaadates teda samasuguse imetleva pilguga, nagu nende esimesel kohtumisel kolm kuud tagasi. Sama pilk, millega ta oli naise sulama pannud.

„Sa tead ju, et oled mulle kõige tähtsam maailmas ...”

„Meil oli kokkulepe,” vastas naine suud mossitades.

„Ma teen asja heaks, aga ma ei saa seda võimalust praegu käest lasta.”

„Aga ma olen terve hulga asju tühistanud, meie pärast.”

„Beibi, ma teen seda siin meie jaoks. See on tähtis game. Täis vanu rikkaid kaisukarusid, valmis noppimiseks. Üks meist peab ju endiselt raha teenima.”

Ta naeratas oma naeratust, keeras oma sarmi täistuuridele.

„Me tähistame seda homme, ma luban.”

„Ma ei taha seda tähistada. Ma tahan lihtsalt koos olla.”

„Mina ka, beibi. Mina ka.”

Ta võttis Mašal lõuast, tõstis seda õrnalt veidi ülespoole ja suudles naist huultele. Tema kunstipäraselt pügatud habe, mis kitsa ribana tema suud ümbritses, kõditas ettevaatlikult naise nägu. Üks autojuht andis nende taga kannatamatult signaali, tuli fooris oli roheliseks läinud. Häbenemata jätkas Igor naise suudlemist ja silitas õrnalt ta põske. Igori sõrmed lõhnasid Grüner Apfeli lõhnapuu järele, kuid Mašat see ei häirinud.