Читать книгу Rööpalt maas - Michael Katz Krefeld - Страница 6

Kuhilate kohal Hjulsta lammutusplatsil, tõusva päikese kumas, lendasid üksteise peale kriisates kajakad. Platsi kaugemas servas vedas vana buldooser end paigalt ja saatis summutitorust jäiselt kirka taeva poole paksu musta suitsupahvaku. Juhikabiinis istus Anton, seljas paks sulejope, rinnal lammutusplatsi roheline logo, võidunud nahast kõrvik hoolega üle kõrvade sikutatud. Käes hoidis Anton tilaga termotassi, millest ta kohvi rüüpas. Ta kuulas transistorraadiost popmuusikat ja näis esiklaasi taga väsinud. Kasutatud mootoriplokkide ja mahakantud autoosade hunniku juures silmas ta midagi, mis tähelepanu äratas. Ta lasi buldooseri gaasi lahti ja asetas tassi armatuurlauale. Buldooseri seisma saanud, tuli Anton juhikabiinist välja ja astus künka jalami poole. Ta libistas pilgu künka tippu, kus seljaga tema poole seisis habras alasti naine, kes vaatas üle platsi. Anton võttis labakinda käest ja õngitses rinnataskust mobiiltelefoni. Kiiresti valis ta numbri.

Anorektiline naisekuju oli kaevatud sügavale vanarauaosadesse, mis ulatusid talle põlvini, justkui selleks, et tuul teda minema ei puhuks. Naise nahk oli esiletungivate luude peal pingul ja ta keha oli marmorina lubivalge. Nagu Vana-Rooma kuju jõllitas ta tühjal pilgul suurte vanarauahunnikute poole.

„Hei, Anton siinpool,” ütles ta telefoni. „Ma leidsin veel ühe ...”

„Mille sa leidsid?” kostus teisest otsast ülemuse terav hääl.

„Jälle ühe valge ingli.”

„Oled sa kindel?”

„Ma seisan just siin ja vaatan teda, ta on nagu need teised neli ... Mis ma teen?”

Toru teisest otsast kostis sügav ohe.

„Küllap me peame politseiga ühendust võtma ... Jälle!”