Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 10

11. märtsil 2000. aastal oli Peterburi Maria teatris esietendus. Siin oli kõik esimest korda ja väga sümboolne.

Esimest korda kogunesid siia saali inimesed, kes saavad lähimateks aastakümneteks Venemaa poliitiliseks eliidiks. Teatritöötajad silmitsesid neid hämmastusega: esmakordselt nägid nad niisugust hulka inimesi mobiiltelefonidega.

Esietendus oli uhke. Sergei Prokofjevi ooper „Sõda ja rahu“ Hollywoodist tagasi tulnud Vene filmirežissöör Andron Kontšalovski lavastuses.

Kuid tol õhtul polnud Maria teatris peakangelaseks mitte Kontšalovski ega tema vend, Oscari laureaat režissöör Nikita Mihhalkov, mõlemad istusid parteris. Võtmeisikud istusid tsaari loožis: need olid kaks peaministrit, Briti valitsuse pea Tony Blair ja Venemaa valitsuse juht Vladimir Putin. Putin oli juba poolteist kuud presidendi kohusetäitja ning see oli tema täiemõõduline maailma esietendus, esmakordselt võttis ta vastu välisriigi liidrit, ning veel sellise toredusega.

Kaks kuud varem, Davosi majandusfoorumil rabas Ameerika ajakirjanik Trudy Rubin pressikonverentsil Venemaa delegatsiooni otsekohese küsimusega: „Who is Mr. Putin?“ Maailmas ei tundnud keegi Boriss Jeltsini järglast, ei saanud aru, millised on tema šansid, milline on tema poliitiline background, kui iseseisev ta on või vastupidi, kui sõltuv, mida usub ja mida kardab, kas tahab reforme või revanši. Seda ei teadnud ka Vene publik. Neile pakuti väga lihtne kuju – tough guy, tugev käsi, täielik vastand vanale ja nõrgaks jäänud Boriss Jeltsinile. Välismaa, Lääne publiku jaoks valisid Putin ja tema meeskond teise kuvandi – smart guy, noor, energiline jurist, kompetentne ja enesekindel, kuid avatud ja sõbralik. Tegelikult sai tema rollimudeliks Tony Blair. Just temaga otsustas Putin sisse seada esimesed sõbralikud suhted. Kellega siis veel? Clinton ja Chirac olid Jeltsiniga suured sõbrad, seostusid temaga liialt, pealegi pidi Clinton aasta pärast erru minema.

Meelde tuletati veel sedagi, et 16 aastat varem avas Margaret Thatcher maailmale Mihhail Gorbatšovi, teatades: „Ma saan temaga asju ajada“. Putin ei tahtnud saada teiseks Gorbatšoviks, kuid lootis saada samasugust PRi välismaal, nagu oli NSV Liidu presidendil. Lõpuks, Putin tahtis väga meeldida. Ta hakkas Tony Blairi ümber keerlema täie põhjalikkusega – noh, või teda värbama.

Briti peaminister kutsuti Peterburi, Putini kodulinna, kus too paistis soodsamas valguses ja euroopalikum kui Moskvas. Alguses kohtus Putin Blairiga Peterhofis, imperaatori suveresidentsis. Seejärel viis Briti peaministri Ermitaaži. Ning viimaks siirdusid nad koos naistega esietendusele Maria teatrisse.

Teatri sissepääsu ees ootas valitsusjuhte väike demonstratsioon loosungitega „Putin – see on sõda“ (peeti silmas sõda Tšetšeenias). Iroonilisel kombel kuulati teatris ooperit „Sõda ja rahu“, mis jutustas eredast perioodist Venemaa ja Suurbritannia ajaloos, mil kaks impeeriumi olid liitlased ja võitsid ühise vaenlase. Esimeses vaatuses ilmus lavale Putiniga väliselt sarnane imperaator Aleksander I, kääbuspuudel kätel – temas tundis publik saalis otsekohe ära Putini koduse toy-puudli Tosja.2

Imperaator Aleksander I on üks saladuslikumaid tegelasi Vene-maa ajaloos. Võitnud Napoleoni, teatas ta, et „meil maad jätkub“ ega hakanud Venemaa territooriumi laiendama. Kõik teised juhid olid teisiti käitunud. Ja veel, legendi (muide, pisut kahtlase) kohaselt loobus ta ise võimust, lavastas oma surma ja sõitis Siberisse staarets Fjodor Kuzmitši nime all. 2014. aastal, juba pärast Krimmi liitmist ja sõja algust Ukrainas, avab Vladimir Putin Aleksander I mälestussamba otse Kremli müüri ääres. Kuid see tuleb palju hiljem.

Aga 2000. aastal üllatas tõeliselt kuninglik vastuvõtt Maria teatris Tony Blairi meeldivalt. Sellest kirjutab ta oma mälestustes kümme aastat hiljem: samasuguses olukorras Londonis teatri esietenduse eel poleks tal olnud vaja naeratada ega kätelda. Kuid Maria teatris oli kõik teisiti. Vaatajad astusid teelt kõrvale, langetades austusega pead. „Putin Venemaal on nagu tsaar,“ imestas Blair oma raamatus „Teekond“3. Silmanähtav paradoks: Putin arvas, et võttes Blairi vastu Peterburis, näeb ta välja eurooplasena, aga juhtus vastupidi: Briti peaministrile tundus tsaarilik luksus asiaatlikuna.

Kuid 2000. aastal Blair rääkis muidugi teisiti. „Putin on kõrge intellektiga inimene selge ettekujutusega sellest, mida ta tahab Venemaal saavutada. Tema Venemaa on tugev riik, kus valitseb seadus ja kord, see on veel ka demokraatlik ja liberaalne maa,“ rääkis ta intervjuus, jõudnud koju Londonisse. Esimese eksami Putin läbis – ta jättis Blairile kustumatu mulje. Sel päeval teatas Blairi pressiteenistus, et Downing Streetile naastes helistas peaminister läbi kõik kolleegid Seitsmikust ja jagas meeldivaid muljeid suhtlemisest Putiniga.

Kahe nädala pärast võitis Putin edukalt valimised ja määras oma valitsuse ja presidendi administratsiooni. Administratsiooni ülem jäi endiseks – Aleksandr Vološin. Olles edukalt teostanud võimu üleandmise Jeltsinilt Putinile, sai temast esimese ametiaja ideoloog ja kõikide Putini valitsemisaja alguse reformide läbiviija.

Putin alustas oma presidendiaega täies veendumuses, et Läänega, sealhulgas Ameerikaga, võib head suhted sisse viia. Ta arvas, et need lihtsalt ei mõista Venemaa eripära. Tarvis on kohtuda, veenda, selgitada: kus me oleme, millised probleemid meil on. Putin võttis vastu iga Lääne liidri, iga välisministri ja istus nendega märgatavalt kauem, kui nägi ette protokoll ja terve mõistus.

Näib, et Blairiga tuli Putinil kõik välja. Briti peaminister ei paistnud ka varem silma erilise kriitikaga sõjategevuse vastu Tšetšeenias ning Putini selgitused nähtavasti rahuldasid teda. Putin rääkis hoolikalt ja kaua inglise sõbrale, et teine Tšetšeenia sõda algas bojevike^[1.] tungimisega Dagestani, et vahhabiitide loosung on: „Allah on meie kohal, kitsed meie all“. „Aga kitsed oleme me kõik!“ ägestus Putin. Blair ei saanud aru, kuna inglise keeles ei ole ’kits’ sõimusõna ning Putin selgitas, et vene keeles on see üliväga solvav.

2000. aastal kohtusid Putin ja Blair viis korda. Aprillis, pärast valimisi, kuid veel enne ametisse astumist tegi Putin esimese välisvisiidi ja lendas sõbra poole Londonisse. Inglise press võttis ta vastu tõredalt. „Ainus 48aastase presidendi teadaolev omand Moskva piiride taga on väike maamaja ... välitualetiga. Hotell Royal Garden, kust härra Putin eile välja ei tulnudki, on kahtlemata luksuslikum. Tema numbritoas on taevakanalid, ööpäevane filmikanal, massaažidušš, lõputu hulk seebisorte, šampoone, käterätte, salve, häälvalimisega telefon, faksiside, internetiühendus ja väga suur töökabinet, mis on ühendatud luksusliku magamistoaga „külalisele, kel on tarvis lisaavarust“... Loodame, et ta paneb vastu kiusatusele võtta oma numbritoast kaasa hotelli Royal Garden hommikumantel,“ kirjutas Daily Mail. Putin luges, solvus, kuid kannatas ära.

Londonis, muide, andis ta oma esimese pressikonverentsi pärast presidendiks valimist, ühise koos Blairiga. Nad kutsusid teineteist Vladimiriks ja Tonyks.

Juba novembris saabus Briti peaminister Venemaale, sel korral Moskvasse. Putin viis ta restorani Pivnuška. Seal jõid nad viina (Putin oli juba välja selgitanud, et Blair armastab kangeid jooke), sõid suupisteks kartulit, heeringat ja marineeritud seeni ning arutasid, kuidas rajada suhteid USA uue administratsiooniga. Kaks nädalat enne nende kohtumist olid Ameerikas toimunud presidendivalimised, kuid nende tulemus oli endiselt teadmata. Jätkus häälte ülelugemine Florida osariigis ning ei olnud selge, kas uue presidendi nimi saab uueks aastaks teatavaks. Putin ja Blair, populaarsed poliitikud, kes võitsid ülekaalukalt oma valimised, heitsid selle olukorra üle nalja.