Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 16

Boriss Berezovski ärevuse üheks põhjuseks, mida küll vähesed jagasid, oli ka see, et Vladimir Putin oli tulnud eriteenistusest. Berezovski ei usaldanud KGBd. Algul ei häirinud mõte Putini gebisti minevikust teda. Ent mida enam Berezovski kaotas oma mõju, seda enam kaldus ta selgitama tšekistiminevikuga kõike, mis talle Putini käitumises ei meeldinud.

Putin flirtis samal ajal aktiivselt FSB töötajatega, kelle toetusele ta lootis. 1999. aasta detsembris, poolteist nädalat enne seda, kui Jeltsin määras ta presidendi kohusetäitjaks, sõitis Putin Lubjankale tšekistide päeva tähistamisele. Ning vastuvõtul esinedes naljatas, et „FSB töötajate grupp, kes oli saadetud teie poolt komandeeringusse tööks varikatte all valitsuses, saab esimesel etapil oma ülesannetega hakkama.“ Auditooriumis lahvatas aplaus. Kõik, kes hiljem peo videosalvestist nägid, tõmbasid veidi kössi.

1999. aastal kinnitas Putin Juri Andropovi – NLKP KK peasekretäri, kes oli üle 20 aasta KGB eesotsas ja keda eriteenistustes peetakse NSV Liidu kõige targemaks juhiks – 85. sünniaastapäeva suurejoonelise tähistamise. Detsembris taastati FSB hoones Lubjankal Andropovi auks mälestustahvel.

Hiljem hakati paljudes publikatsioonides esitama lahkunud peasekretäri 90. sünniaastapäeva puhul versiooni, et just Andropov võis ja pidi päästma NSV Liidu lagunemisest. Ta kavatses teostada neid samu arukaid reforme, mis oleksid viinud Nõukogude Liidu Hiina teed mööda ning poleks lubanud perestroikat ja riigi lagunemist. Varajane surm purustas kõik lootused. Andropov suri 1984. aastal, jõudes juhtida riiki kõigest poolteist aastat. Putinis nägid organite patriootlikult meelestatud veteranid ootamatut uut võimalust, Andropovi reinkarnatsiooni, kes võib Nõukogude endise hiilguse tuhast tõsta.

Putin ilmselt ei tundnud end Andropovi töö jätkajana, sest ei olnud KGB legendaarse esimehe fänn ning presidendiaja esimestel kuudel oli ta hõivatud hoopis muuga. Teisiti suhtus juubelisse uus FSB direktor Nikolai Patrušev, kes oli varem Putini esimene asetäitja. Ta võttis Andropovit kui isiklikku eeskuju: Andropovi noorus möödus Karjalas ning Patrušev töötas seal üheksakümnendate algul, jõudes teenistuses Karjala julgeolekuministri ametikohale.

2004. aastal kirjutas Patrušev lahkunud peasekretäri juubeliks artikli valitsuse ajalehes Rossiiskaja Gazeta. „Andropovi kuju oli ja on ka praegu eeskujuks mitte üksnes veteranide, vaid ka noorte FSB töötajate seas, kes tulid enamjaolt süsteemi juba nõukogude järgsel ajal,“ kirjutas Patrušev, „ta on tõelise riigitegelase etalon, riigi strateegilise eliidi esindaja, kes püüdles üldrahvalike huvide mõistmise ja elluviimise poole ... Ajal pole tõesti jõudu nende üle, kes teenisid ja teenivad siiralt ning ausalt Isamaad“.5 2004. aasta kohta tundus kummaline tunda uhkust nõukogude mineviku ning liiati nõukogude repressiivorganite üle. Kümme aastat hiljem saab see tavaliseks retoorikaks nii Putinile kui ka Patruševile, kellest pärast 2014. aasta Ukraina revolutsiooni saab üks peamisi uue Venemaa isolatsionismi ideolooge.