Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 8

31. detsembril kirjutas Aleksandr Vološin, president Boriss Jeltsini administratsiooni ülem, tagasiastumisavalduse. Tund aega enne seda oli tema ülemus, president Jeltsin, ise tagasi astunud ja määranud presidendi kohusetäitjaks peaminister Putini. See tähendas, et ülimalt keeruline võimu üleandmise operatsioon – nagu ajakirjanikud seda nimetavad, operatsioon Järglane – oli edukalt lõpule viidud.

„Milleks see?“ küsis Putin Vološini avaldust nähes. Too selgitas naeratusega, et administratsiooni ülemaks määras ta eelmine president ning tähendab, et Vladimir Putinil peab olema võimalus määrata oma administratsiooni ülem. Putin naeratas samuti ja palus Vološinil jääda oma ametikohale. Kremli uus peremees ja tema vana uus ideoloog kummardasid ja läksid laiali.

Kõigest 12 päeva enne seda olid Venemaal toimunud parlamendivalimised, mis said Vološini ja tema strateegia triumfiks – kokkuklopsitud partei Ühtsus edestas peamist konkurenti, blokki Isamaa – Kogu Venemaa (OVR), mille eesotsas olid endine peaminister Jevgeni Primakov ja Moskva linnapea Juri Lužkov. Veel kolm kuud tagasi paistis see võit võimatuna. Kolm kuud tagasi näis, et Venemaa järgmiseks presidendiks saab 70aastane Jevgeni Primakov, endine NLKP KK Poliitbüroo liikmekandidaat.

Septembri algul registreeris keskvalimiskomisjon OVRi valimistest osavõtjaks. Partei reiting oli 30% – see oli kindlalt esikohal, edestades 10 protsendipunkti võrra kommuniste. Miski ei ennustanud katastroofi. Just sellises olukorras, kolm kuud enne valimisi, hakkas Aleksandr Vološin kokku panema uut parteid, mis takistaks Primakovi triumfi.

Ühtsuse ristiisaks sai Boriss Berezovski. Just teda nimetas Venemaa ajakirjandus tol hetkel Kremli halliks kardinaliks, mis oli muidugi liialdus. Endine matemaatikateadlane, parasjagu hajameelne geenius, purskas Boriss Berezovski tõepoolest ideid, mida Kreml kasutas. Teda kuulasid tõepoolest Tanja ja Valja, ent Jeltsin teda eriti ei sallinud. Mitte kordagi elus ei olnud Berezovski Jeltsiniga silmast silma kohtunud – oligarhil polnud isiklikku ligipääsu presidendi juurde. Seda kompenseeris Berezovski lugudega, mida ta ise ajakirjanikele rääkis – sellest, et kogu Kremli poliitika on tema geniaalsete leidude jätk.

Ühtsuse lätete juures oli tõepoolest Berezovski – ta käis ise mitmeid tähtsaid kubernere veenmas, et nood jätaks Lužkovi-Primakovi maha ja tuleks üle Kremli leeri. Kuid üsna pea kaotas Berezovski huvi partei ehitamise rutiinse töö vastu – sellega hakkas tegelema Vološini noor abiline (kes peagi sai asetäitjaks) Vladislav Surkov. Tegelikult saigi sellest Putini tulevase ideoloogi esimene valimiskampaania.

Kokku õnnestus Kremli uude projekti üle meelitada 39 kuberneri, Primakovile jäi 45. Seejärel algasid liidriotsingud. Putiniga riskida oli ohtlik – kui partei peaks valimistel kaotama, matab see enda alla ka järglase, tehes tema valimise võimatuks. Seepärast otsustati julgestuseks leida teine populaarne kangelane, kelleks sai erakorraliste olukordade minister, professionaalne päästja Sergei Šoigu. Pealkirjad nagu „Šoigu läheb Venemaad päästma“ ilmusid Kremli-meelsetes ajalehtedes juba enne seda, kui Šoigu ise nõustus kandideerima – teda tuli ära rääkida Jeltsinil endal.

Uut ühendust finantseerisid esmajärjekorras Berezovski ja Abramovitš, kuigi rahakogumisega ühinesid isegi need, kes andsid teise käega raha Primakovile – ärimehed kindlustasid end. Keskmine tšekk oli 10 miljonit dollarit – nii palju panid harilikult mängu oligarhid. Kokku oli uue Putini-meelse bloki Ühtsus eelarve 170 miljonit dollarit.

Vološin kogus aktiivselt Ühtsuse lippude alla ka liberaalset üldsust. Kremli ideoloog selgitas, et OVR on tee minevikku, nõukogude revanš, KGB katse naasta võimule. (Gorbatšov oli perestroika lõpul tõepoolest Primakovi KGB esimeseks asedirektoriks määranud, kuid enne seda ta KGB koosseisuline töötaja ei olnud.)

Ühtsuse ja Putini poolel peavad olema kõik liberaalid, refor-maatorid ja need, kes tahavad muutusi, räägiti Kremlis. Tegelikult astusid Ühtsusse umbes samasugused piirkondlikud konjunkturistid nagu ka OVRi – peamiselt need, kellele OVRis kohta ei jätkunud. Sellegipoolest oli Ühtsuse start edukas. Primakovi peamine probleem oli selles, et ta oli vana ning tähendab, väga sarnane haige ja jõuetu Jeltsiniga. Putin ja Šoigu, vastupidi, olid noored ja energilised. Oktoobri alguseks langes OVRi reiting 20%-le, Ühtsuse reiting tõusis nullist 7%-le. Putini ja Primakovi isiklikud reitingud olid vastavalt 15 ja 20%.

Järgmised kaks ja pool kuud käis kõige räpasem valmiskampaania Venemaa ajaloos. Selle tipuks sai jutustus Primakovi puusaliigese operatsioonist, mida edastati Sergei Dorenko programmis Berezovski telekanalis ORT prime time ajal. Gussinskile kuuluv telekanal NTV toetas meeleheitlikult Primakovi, ent mingeid tõsiseid kompromiteerivaid materjale Ühtsusest ei näidanud ja ta kaotas infosõja. Saatuse irooniana saavad just nende valimiste peamistest sümbolitest, ORTist ja NTVst, nagu ka telenägudest Dorenkost ja Kisseljovist, väga kiiresti uue võimu ohvrid, vaatamata sellele, kelle poolel nad võitlesid. Veel huvitavam on, mis saab poliittehnoloogidest, kes juhtisid kahte valimiskampaaniat ja võitlesid teineteise hävitamise nimel. Kremli poolel võitles Vladislav Surkov, Primakovi poolel – noor poliittehnoloog Saraatovist – Vjatšeslav Volodin. See oli nende esimene heitlus. Kuid mitte viimane – järgmisel 15 aastal seisab neil ees veel palju lahinguid mõju eest Vladimir Putinile.

Kokkuvõttes sai Surkovi Ühtsus valimistel 23% parteinimekirjade alusel, jäädes ühe protsendipunktiga alla kommunistidele, ning Volodini OVR – 13%. Kuid mis peamine – Putini reiting jätkas tõusmist ja jõudis 30%-ni, samal ajal kui Primakovi populaarsus jäi 20% juurde.

Ootamatu lüüasaamine 19. detsembri valimistel vähendas pisut Primakovi-Lužkovi leeri enesekindlust. Siiski arvati OVRi staabis, et presidendivalimisteni on veel pool aastat ja kogu võitlus alles ees. Enamgi veel, seal oldi veendunud, et uues duumas võivad OVRi saadikud astuda liitu valimistel esikoha hõivanud kommunistidega, Primakov ise saab spiikriks ja võib sel positsioonil kergesti konkureerida peaminister Putiniga presidendi ametikoha pärast. Tulevases Primakovi valimisstaabis algas isegi kohtade jagamine: kes asub selle etteotsa, kes jääb otsuste vastuvõtmisest kõrvale. Igal juhul said kõik aru, et aega veel on, kuni uue aastani midagi tõsist enam ei juhtu. Ning sõideti pärast pikka ja kurnavat kampaaniat puhkama.

29. detsembril kuulutas keskvalimiskomisjon välja lõplikud tulemused. Aga päev hiljem sai teatavaks, et mäng on lõppenud. 31. detsembril teatas president Jeltsin, et läheb erru ja määrab Putini oma järglaseks. See tähendas, et presidendivalimised toimuvad juba märtsis, aga mitte juunis, nagu konstitutsioonis ette nähtud. See tähendas, et Primakovil, Lužkovil ja teistel Kremli vastastel pole aega, millega nad arvestanud olid. Nad ei jõua toibuda parlamendivalimiste kaotusest. Muidugi oli see Kremli-poolne sohitegemine, see-eest kindlustas tulemuse.

Mäng lõppes tõepoolest sel uusaastaööl, kuigi keegi seda ette ei näinud. Kuni Primakovi leer jagas kohti valimisstaabis, tegi administratsiooni ülem Vološin, kes istus kümne meetri kaugusel Lenini kehast ja unistas sellele naabrusele lõpu tegemisest, teoks võimatu – jõudis kokkuleppele kommunistidega. Kremli peamine eesmärk oli lihtne: lõhestada kommunistide ja Primakovi pooldajate liit. „Praegu on tähtsam põrutada Isamaa pihta,“ arutleti Kremlis. „Nad on konjunktuuriinimesed, tarvis neile näidata, et kui nad jäävad koos Primakovi ja Lužkoviga, on nad täielik null.“

18. jaanuaril, duuma esimesel istungil selgus, et vaheaja jooksul sõlmisid Ühtsus ja kommunistid kokkulepete paketi: parlamendi spiikriks saab kompartei esindaja, kõik komisjonide esimeeste kohad jagavad nad ära. Ülejäänud parteid, sealhulgas OVR, ei saa midagi. Primakovi lähikonnale oli see löök. Nad arvasid, et lähevad duumasse tegema suurt poliitilist karjääri ja juhtima protsesse, kuid Vološin näitas neile, et kui nad on Kremli vastu, siis jäävad reasaadikuteks, kusjuures vähemuse hulgas. Veendunud karjeristidele oli see tappev. Mõistnud, et saatus on Primakovile selja pööranud, deserteeris kolmandik OVRi nimekirjas kandideerinutest teistesse fraktsioonidesse juba esimesel istungil. „See on vandenõu!“ karjus tribüünilt Primakov ja lahkus protesti märgiks saalist.

Kokkuvõttes ei hakanudki ta presidendiks kandideerima. Tõmbus tagasi. Pooleteise aasta pärast lahkub ta duumast, jättes fraktsiooni juhi koha oma protežeele, perspektiivikale rahvasaadikule Volodinile. Too vannub Putinile kiiresti truudust ja 2001. aasta lõpuks lepib kokku OVRi ja Ühtsuse liitumise uueks valitsevaks parteiks Ühtne Venemaa. Ning saab kümne aasta pärast Kremli peaideoloogiks.