Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 13

Ma pole kunagi kohtunud Boriss Berezovskiga, kuigi töötasin peaaegu kümme aastat talle kuulunud ajalehes – nullindate Venemaa peamises ärilehes Kommersant.

Kui ma 2007. aastal kirjutasin raamatut Gazpromist, siis pidin ilmselt kohtuma Berezovskiga, et võtta temalt intervjuu. Kuid ma ei teinud seda. Mulle tundus, et Berezovski võib raamatule halba varju heita – niivõrd kahtlane tundus tema enda ja kõige temaga seotu maine. Peale selle olin ma veendunud, et Berezovski valetab kogu aeg – mis kasu on võtta intervjuud, kui ma olen ette veendunud, et see ei vasta tõele?

Aasta enne surma andis ta suure intervjuu mu kolleegidele, Doždi ajakirjanikele. Pärast seda kirjeldas ta tunnistajana kohtuasjas Roman Abramovitši vastu erakordselt värvikalt oma versiooni 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse sündmustest. Muide, Londoni kohus asus seisukohale, et Berezovski valetas oma tunnistustes pidevalt ning mõistis ta seetõttu kaotajaks.

Boriss Berezovskil oli üks oluline omadus, mis eristab teda järsult kõigist teistest (ilma erandita) selle raamatu kangelastest. Ta tunnistas palju kordi, et oli eksinud. Elu lõpul (mitte oma avantüristliku triumfi ajal muidugi) kahetses ta tihti tehtut. Mõned räägivad, et ta tegi seda absoluutselt siiralt. Aga teised on veendunud, et ka see oli lihtsalt poos.