Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 4

Alustades tööd raamatuga, arvasin ma, et tuleb lugu sellest, mis on toimunud Venemaaga viimase 15 aasta jooksul, kuidas muutus Vladimir Putini ja tema lähikonna maailmatunnetus ja maailmavaade, kuidas kõik algas ja milleni see meid viis. Kuid selgus, et sündmuste osalised ei mäleta kunagi, mis tegelikult juhtus. Igaüks konstrueerib mälestusi nii, et näha neis välja väärikalt, kangelaslikult ning peamine, et tal oleks alati õigus. Raamatu kallal töötades intervjueerisin ma paarikümmet inimest Vladimir Putini lähikonnast: presidendi administratsiooni töötajaid, valitsuse liikmeid, Riigiduuma saadikuid, ettevõtjaid Forbesi edetabelist ja välismaa poliitikuid. Peaaegu igaüks neist jutustas oma loo, mis vahel ei lõikunud teiste persoonide lugudega. Kangelased unustasid sageli fakte, ajasid segi aega ning ei suutnud isegi oma sõnu ja tegusid meelde tuletada. Üldiselt palusid nad endale mitte viidata. Ent mul õnnestus küsitleda nii palju asjaosalisi, et pilt sai küllaltki selgeks.

Lõppude lõpuks tuli lugu sellest, kuidas inimene sai juhuslikult kuningaks. Alguses tahtis ta lihtsalt püsima jääda. Tal läks kõik õnneks ning ta otsustas, et võib saada edukaks võitlejaks ja reformaatoriks – kuningas Lõvisüdameks. Ta tahtis minna ajalukku. Ent pärast tahtis head elu. Ning sai kuningas Toredaks. Pärast väsis ja tahtis puhata. Kuid mõistis, et ei saa enam puhkust lubada, kuna on osa ajaloost. Sest ta on juba tsaar Julm.

Kuidas temas kõik need muutused toimusid? Paljuski tänu tema ümbruskonnale, kirevale kaaskonnale, kes kõik need aastad usinalt kuningat mängis. Lähiring haaras ta kaasa ning kandis edasi, manipuleerides tema hirmude ja soovidega. Sinna, kuhu ta ise ei unistanudki sattuda.

Kui sündmusi taastades teada, millega need lõppesid, tundub ajalugu väga loogiline. Võib tekkida isegi tunne, et kõik on läinud algusest peale just selle poole, milleni on välja jõutud, mingi algne plaan paistab selgesti. Kangelased mõtlevad takkajärgi oma tegevustele põhjendused. Leiavad põhjusi, mida tegelikult ei olnud, ning loogika, mille olemasolu nad ei osanud isegi aimata.

Siiski ei ole neil Venemaa ajaloo pisut rohkem kui 15 aastal selget loogikat. Sündmuste ahel, mida mul õnnestus taastada, toob ilmsiks, et Putinil ja tema lähikonnal ei olnudki mingit plaani ega selget strateegiat. Kõik, mis toimub, on vaid taktikalised sammud, kiirreageerimine välisärritajatele, mis ei vii mingile lõppeesmärgile.

Vene poliitikute viimase 15 aasta jooksul tehtud tegude ja motiivide tähelepanelik uurimine tõestab, et vandenõuteooria on ekslik. Kui on vähimatki kahtlust selles, kas ühe või teise sündmuse põhjuseks oli kuri kavatsus või viga, siis tuleb alati valida viimane.

Kas Venemaa juhid teadsid 2000. aastal, milleni nad jõuavad 15 valitsusaastaga? Ei. Kas nad teadsid 2014. aastal, kuidas võtavad vastu 2015. aastat? Samuti mitte.

Kui ma kirjutan „juhid“ mitmuses, pole see sugugi viga. On kombeks arvata, et kõik otsused Venemaal võtab vastu üks inimene – Vladimir Putin. See vastab tõele vaid osaliselt. Kõik otsused võtab tõepoolest vastu Putin, kuid Putin ei ole üks inimene. See on tohutu kollektiivne aju. Kümned, isegi sajad inimesed mõistatavad iga päev, milliseid otsuseid peab vastu võtma Vladimir Putin. Vladimir Putin ise mõistatab kogu aeg, milliseid otsuseid ta peab vastu võtma, et olla populaarne, et olla mõistetav ja heaks kiidetud tohutu kollektiivse Vladimir Putini poolt.

See kollektiivne Vladimir Putin on kõik need aastad oma mälestusi konstrueerinud, et endale tõestada, et tal on õigus. Et veenda end, et tema teod on loogilised ning tal on plaan ja strateegia, et ta ei ole teinud vigu, vaid oli sunnitud nii käituma, kuna võitles vaenlastega, pidas rasket ja lakkamatut sõda.

Seepärast on ka minu raamat kujuteldava sõja lugu. Sõja, mida ei saa lõpetada, sest vastasel korral tuleks tunnistada, et seda pole kunagi olnud.