Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 6

Aleksandr Vološin on eeskujulik kapitalist. Tema välimuses on midagi Ameerika Onu Samist, millisena teda kujutati Nõukogude karikatuuridel: väike hall habe, jahe läbitungiv pilk (täielikust kujundist on puudu vaid kõvakübar, dollarikott ja pommid selja taga).

Vološini kontor Moskva kesklinnas, Poljankal, kümne minuti tee kaugusel Kremlist on väga askeetlik, siin on kõik vajalik, kuid pole mingit luksust – salajasele maailmavalitsejale pole see vajalik.

Vološin pole ilmselgelt kõnemees – räägib vaikselt ja isegi kokutab kergelt, kui vihastab. Veel armastab kuritarvitada ingliskeelseid sõnu. Mitte anglitsisme, vaid just võõrkeelseid sõnu, millega opereerib ärielus. „Ukraina olukord ei ole enam kuigi manageable“, „Tarvis, et tipus oleks alati agenda“, „Käes on täielik deadlock“, „Tähtsad on peamiste shareholders arvamused“. Ta ei tee seda meelega – tal on nii lihtsam, ta pole ju poliitik, vaid ärimees.

Oma peamist ajaloolist missiooni peab Vološin nähtavasti täidetuks: ta on kindlustanud poliitilise stabiilsuse ja kapitalismi – ning nüüd puhkama. Ta räägib, et ei kahetse oma praegust suutmatust mõjutada poliitikat.

Poliitikast eelistab ta rääkida puhtalt äriterminites: „Ameeriklased lõid enda juures tohutu, diversifitseeritud, innovatsioonide suhtes vastuvõtliku majanduse tänu väga karmile konkurentsile. Samasugune pingeline konkurents on märgatav Ameerika poliitikas, sealhulgas peamiste parteide sees. Tänu sellele formeerisid nad püsikindla poliitilise süsteemi, mis hülgab äärmused. Aga rahvusvahelises poliitikas said Ühendriigid pärast Nõukogude Liidu kadumist de facto monopolistideks. Konkurentsi puudumise tõttu muutusid enesekindlateks, ebaefektiivseteks ja ebamõistlikeks. Tegid hunniku väga raskeid vigu, tekitasid tohutut kahju rahvusvahelisele julgeolekule ja iseendale.“ Muide, ta suhtub Ameerikasse kaunikesti kriitiliselt, kuid siiski armastusega, ootamatute pisiasjadega: seal tutvus ta juhuslikult Jeb Bushiga ning siin nägi vana tuttavat Condoleezza Rice’i, kuid otsustas mitte tervitada.

Tõelist raevu kutsub temas esile Ukraina küsimus: siin läheb ta inglise keelelt üle vene keelele. Ukraina võimude poliitika venekeelse elanikkonna suhtes paneb ta nördima: „Prooviks kanadalased niimoodi käituda prantsuse keelt rääkivate Quebeci elanikega. Neile alles näidataks.“