Читать книгу Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu - Михаил Зыгарь - Страница 11

Ameerika valimiskampaania „Gore Bushi vastu“ käigus oli Venemaal eriline roll. Vabariiklased kasutasid seda kui relva võitluses demokraatidega – nad süüdistasid Bill Clintonit ja Albert Gore’i selles, et nood „kaotasid Venemaa“. Just valimiste eel avaldati kongressis Venemaa ekspertgrupi eriettekanne nimetusega „Venemaa tee korruptsioonile“. See süüdistas Clintoni administratsiooni kohutavas läbikukkumises Venemaa suunal. Ettekande autorid võrdlesid 1945. ja 1991. aastat – Teise maailmasõja ja külma sõja lõpuaastaid. USA võitis mõlemad sõjad, kuid kui esimesel juhul suutis Trumani administratsioon teha kõik, et vältida revanšistlikke meeleolusid Euroopas, tegi teoks Marshalli plaani, suutis tõsta jalule Euroopa ja sealhulgas ka Saksamaa majanduse, tuua Euroopa tagasi normaalse elu juurde ning enamgi veel, teha oma liitlaseks, siis pärast 1991. aastat sai Clintoni administratsioon hakkama täiesti vastupidisega. Kõik raha, mis oli suunatud Venemaa majanduse taastamiseks, oli Ameerika valitsuse läbi sõrmede vaatamise tagajärjel varastatud, mingit desovetiseerimist (Saksa denatsifitseerimise sarnast) Venemaal ei toimunud, lõpuks, nullindate alguseks osutus Ameerika-vastasuse tase Venemaal maksimaalseks – hämmastav kontrast sellega, mis oli üheksakümnendate algul. Nõukogude Liidu kokkuvarisemise momendil oli USA väga populaarne – kümne aasta jooksul oli kõik tühja jooksnud. Nüüd süüdistab vene rahvas just ameeriklasi selles vaesuses ja korruptsioonis, mis oli riiki haaranud – konstateerisid ettekande autorid. Clintoni administratsioon kaotas ajaloolise võimaluse aidata Venemaal saada demokraatlikuks riigiks seetõttu, et usaldas liiga palju Venemaa juhte: Jeltsinit, Tšernomõrdinit ja Tšubaisi. Ning süüdi selles olid ettekande kohaselt kolm inimest, kes tegelesid ainuisikuliselt Venemaaga: asepresident Albert Gore, ministri asetäitja, hiljem rahandusminister Lawrence Summers ja riigisekretäri asetäitja Strobe Talbott. Ettekanne oli muidugi klassikaline valimiseelne võte, mis oli suunatud Gore’i diskrediteerimisele. Ning muide, selle lõpuosas oli kirjas, et on veel üks võimalus – Venemaa uus president Vladimir Putin püüab läbi viia hädavajalikke reforme ja väga tähtis on teda aidata. Ja just see saab viimaseks võimaluseks nii Venemaale kui ka Ameerikale. Ettekandes ei kirjutatud, kuid peeti silmas, et seda väga tähtsat missiooni ei tohi usaldada Gore’i administratsioonile, sellega saab hakkama vaid Bushi administratsioon.

Ameerika-vastasuse tase tõusis 1990. aastate lõpul tõepoolest järsult. Sellega, muide, oli osaliselt seotud vana külma sõja veterani Jevgeni Primakovi populaarsus. Tema kõrval näisid Putin ning eriti tema parem käsi Vološin (suurepärase inglise keelega) ameeriklastele märksa ihaldatumate partneritena. „Putinil on esmaklassiline meeskond ning ma usun, et ta on valmis läbi viima hädavajalikke reforme,“ rääkis Bill Clinton veel enne Venemaa presidendivalimisi.

Aleksandr Vološin tundis tõepoolest hästi nii Strobe Talbotti kui ka Larry Summersit ja teadis väga hästi, kuidas luua suhteid Gore’i meeskonnaga, kui see võidab. Bushi kohta oli teada märksa vähem. Seepärast otsustas ta 2000. aasta augustis saata suure Ühtsuse delegatsiooni Ameerikasse Vabariikliku partei kongressile, mis pidi esitama Bushi presidendikandidaadiks. Vološin selgitas, et vabariiklased on palju pragmaatilisemad ja konstruktiivsemad poliitikud, vähem ideologiseeritud ega pööra nii palju tähelepanu inim­õigustele, suhted Venemaa ja USA vahel olid alati olnud märksa lihtsamad vabariiklastest presidentide valitsemisajal. Tutvumine toimus: nii Bush kui ka tema välispoliitika nõuandja Condoleezza Rice meeldisid Putini ja Vološini saadikutele väga.

Tulevasele administratsioonile rajas Kreml suured lootused, sest lahkuvaga isiklikud kontaktid ei sujunud. 2000. aasta septembris lendas Putin New Yorki, niinimetatud „Millenniumi tippkohtumisele“ – ÜRO Peaassamblee istungile, millele lahkuv president Bill Clinton püüdis kokku koguda vaat et kõik maailma liidrid. Putin oli veel uustulnuk: tollest hetkest, kui Davosis esitati kuulus küsimus: „Who is Mr. Putin?“, oli möödunud vaevalt pool aastat. Seepärast võeti tippkohtumist kui uue Venemaa presidendi vastutusrikast demonstratsiooni. Tema jaoks oli väga oluline muljet avaldada.

Kuid asi läks algusest peale viltu. Loosi alusel tuli Venemaa delegatsioonil esineda 31na, samas kui esimesena esines tippkohtumise peremees Bill Clinton. Venemaa delegatsioon jooksis jalad rakku ja tegi kõik võimaliku – ning viimaks kauples välja Putinile võimaluse vahetada kohad Küprose presidendi Glafkos Kleridesega, kes pidi minema viiendana.

Clintoni kõne oli triumfaalne. Ta rääkis, et inimelu on tänapäeva maailmas tähtsam kui piirid, riikide suveräänsus ja iseseisvus. Mõne kuu pärast pidi Clinton minema erru ning see oli tema etendus. Kõik ülejäänud külalised andsid talle au.

Lõpetanud kõne, istus Clinton üleüldise aplausi saatel oma kohale. Putin istus kogu selle aja oma kohal – ning ajakirjanike nähes – kordas oma kõnet. Ent kui tuli tema kord esineda, ringutas Bill Clinton end hajameelselt, tõusis ja läks väljapääsu suunas. Minuti pärast suundus väljapääsu poole tubli pool kõrgetest külalistest. Oma viieminutilise kõne lõpetas Vladimir Putin pooltühja saali ees.

Järgmisel päeval, tõsi, ta maksis solvajale kätte. Vastuvõtul Metropolitani muuseumis seisis Bill Clinton külalisi vastu võttes ja koos nendega mälestuseks pildistades sissepääsu juures. Kui Ameerika president hakkas rääkima Vladimir Putiniga ja tegi ettepaneku koos pilti teha, nähvas too järsku vastu: „Kas te olete veel tegutsev poliitik? Milleks te endale eluajal muuseumi teete?“

Tutvumisele järgmise presidendi, George Bushiga, lähenes Putin sama vastutustundlikult kui kohtumisele Blairiga – ta otsustas teda jäljendada.

Enne esimest kohtumist Sloveenia pealinnas Ljubljanas uuris Putin talle koostatud toimikut Bushi kohta koos tema iseloomu ja biograafia üksikasjaliku kirjeldusega. Muuhulgas oli seal näiteks kirjas, et Bush on väga religioosne, tarbis nooruses palju alkoholi, jättis 40aastaselt joomise maha ja võttis omaks harda usu Jumalasse.

Kohe mitteformaalse suhtlemise algul Ljubljanas rääkis Putin Bushile loo oma elust. Kunagi oli tal Peterburi lähedal suvila olnud. Mõni aasta tagasi põles see maani maha, õnneks keegi lähedastest kannatada ei saanud. Mingi ime läbi jäi vaid terveks ema kingitud alumiiniumristike, mille Putin oli sauna minnes kaelast võtnud. Too juhus veenis teda selles, et imesid juhtub, võttis Putin kokku. Religioosne Bush oli rabatud. „Ma vaatasin talle silma ja nägin seal hinge,“ ütleb ta pärast seda mälestusväärset esmakohtumist.

Bush nähtavasti arvas samuti, et värbab Putini. See oli kompliment tulevasi häid suhteid silmas pidades, jutustab tollane Bushi kõnekirjutaja David Frum. Tema väitel arvas Bush algul, et Venemaa suudab ikkagi saada normaalseks Euroopa riigiks, nagu näiteks Saksamaa. Muidugi mitte üliriigiks nagu USA või Hiina, kuid normaalseks edukaks riigiks.

2000. aasta suvel võttis Putin vastu otsuse sulgeda sõjaväebaasid Vietnamis ja Kuubal, mille Venemaa oli saanud päranduseks NSV Liidult. Sõjaväelased ja tšekistid olid šokis, kuid ta selgitas kannatlikult, et tegelikult keegi ei ole baase juba palju aastaid kasutanud. „Kümne aasta jooksul pole meie sõjamerelaevastik väljunud India ookeani ega ole kasutanud sõjamereväebaasi teenuseid,“ selgitas välisminister Igor Ivanov Kremli ametlikku seisukohta. Raadioluure keskus Kuuba Lourdes’is ning sõjamerelaevastiku baas Cam Ranh’is tõid tohutut kahjumit – rendile ja teenindusele tuli kulutada määratuid summasid –, ent kasu polnud neist mitte midagi. Lõpuks, kosmoseluure vahenditega võib saavutada palju enamat kui vanade Nõukogude baaside abil. Relvajõudude patrioodid kirusid harjumuspäraselt poliitilist juhtkonda rahvuslike huvide reetmise pärast. Kuid allusid otsusele.

2013. aastal revideerib Putin oma otsust. Vietnamiga algavad läbirääkimised ning 2014. aastal kirjutatakse alla leping Cam Ranh’i sadama kasutamise kohta Venemaa sõjamerelaevastiku laevade poolt.