Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 10

Jõe selge vesi värvub roosaks, väikeste nirede haaval, otsekui põgus pastelne toon veejoas, kus loputatakse pintslit.

„Ei, Neptune!”

Voolu käes värv hajub, jääb kinni umbrohu roheliste liblede külge, mis kaldailt ripuvad, paplite ja pajude ookrikarva juurte külge. Värvid kuhtuvad peenelt voolus…

Mulle üpriski meeldib.

Ainult et punane ei pärine mitte paletilt, mida mõni kunstnik võinuks jões puhastada, vaid Jérôme Morvali purustatud koljust. Lausa rängalt purustatud koljust. Veri voolab kolju ülaosas asuvast sügavast haavast, mis on selge, vägagi selgepiiriline, puhtaks uhutud Epte’i oja vees, kus ta peadpidi lebab.

Minu saksa lambakoer astub lähemale, nuhutab. Hüüan uuesti, seekord karmimalt:

„Ei, Neptune! Tule ära!”

Ilmselt leitakse laip õige pea. Kuigi kell on alles kuus hommikul, möödub ilmselt varsti mõni jalutaja, või siis maalija, mõni tervisejooksja, teokorjaja… keegi mööduja komistab selle laiba otsa.

Jälgin, et ma lähemale ei astuks. Nõjatun oma kepile. Maapind mu ees on mudane, viimastel päevadel on palju sadanud ning oja kaldad on pudedad. Kaheksakümne nelja aasta vanuses ei ole ma enam sobivas eas, et najaadi mängida, isegi tühipaljas ojas, mis pole meetritki lai ning mille pool veehulka on suunatud Monet’ aedade tiiki. Muuseas, kuuldavasti enam see nii ei olegi, nüüd varustavat vesiroositiiki veega maa-alune puurkaev.

„Tule, Neptune. Lähme edasi.”

Tõstan oma kepi tema poole, otsekui selleks, et ta ei topiks oma koonu Jérôme Morvali hallis pintsakus haigutavasse suurde auku. Seal on teine haav. Otse südames.

„Tule nüüd! Me ei jää siia passima.”

Vaatan veel viimast korda pesukoja poole, mis on otse minu vastas, ning astun mööda teed edasi. Pole midagi öelda, tee on hästi hooldatud. Kõige pealetükkivamad puud on madalalt maha saetud. Teepeenrad on umbrohust puhastatud. Iga päev käib mööda seda teed mitu tuhat turisti. Siin võiks lükata lapsevankrit, ratastoolis invaliidi, siia mahub kepiga vanur. Mina!

„Lähme, tule, Neptune!”

Pööran teisale pisut eemal, kohas, kus Epte’i oja jaguneb kaheks haruks, millele sulgeb ligipääsu tamm ja joastik. Teisel kaldal võib aimata Monet’ aedasid, vesiroose, Jaapani silda, kasvuhooneid… Kummaline on mõelda, et ma sündisin siin 1926. aastal, ja samal aastal Claude Monet suri. Veel hulk aastaid pärast Monet’ surma, ligi viiskümmend aastat, olid need aiad suletud, unustatud, hüljatud. Nüüd on asjalood teised ning igal aastal sõidab mitukümmend tuhat jaapanlast, ameeriklast, venelast, austraallast planeedi teisest otsast kohale, vaid selleks, et Givernys ringi jalutada. Monet’ aedadest on saanud püha tempel, Meka, katedraal… Muuseas need tuhanded palverändurid jõuavadki varsti kohale.

Heidan pilgu käekellale. Kaks minutit kuus läbi. Veel mõni tund rahu.

Astun edasi.

Paplite ja hiiglaslike katkujuurte vahelt silmitseb mind Claude Monet’ skulptuur ärritunud naabri pilguga, lõug habemes, peas ebamääraselt õlgkübarat meenutav peakate. Elevandiluust alus teatab, et büst avati 2007. aastal. Puidust silt selle kõrval täpsustab, et meister valvab „heinamaad”. Tema enda heinamaad! Väljasid ojast kuni Epte’ini, Epte’ist kuni Seine’ini, paplirivisid, metsaseid ja voogavaid nõlvu, mis on otsekui laisad lained. Neid maagilisi kohti ta maaliski. Rikkumatutena… Nüüd on need lakiga kaetud ja igaveseks ajaks näitusele pandud!

Tõsi küll, kell kuus hommikul on võimalik seda veel ette kujutada. Jälgin enese ees rikkumata avarusi nisuväljade, maisipõldude, moonidega. Aga ma ei hakka teile valetama. Monet’ heinamaa on nüüd peaaegu terve päev parkla. Kui täpne olla, siis lausa neli parklat, mis avanevad pigivarre ümber otsekui asfaldist vesiroos. Mina oma vanuses võin endale lubada seda öelda. Olen aastast aastasse näinud, kuidas see maastik muundub. Monet’ külamaastik on nüüdseks hüpermarketi kuju võtnud!

Neptune sammub mõne meetri minu järel ning pistab siis jooksu, otse edasi, üle parkla, pissib ühe puutõkke peale, läheb sealt edasi põllule, Epte’i ja Seine’i liitumiskoha poole, põllunurka, mis on surutud kahe jõe vahele ning mida veidral kombel kutsutakse Nõgesesaareks.

Ohkan ja astun mööda teed edasi. Mina oma vanuses ei hakka talle järele jooksma. Vaatan, kuidas ta eemaldub ja siis tagasi pöörab, justnagu minu narrimiseks. Kõhklen, kas peaksin teda tagasi kutsuma. Vara veel. Koer kaob uuesti vilja sisse. Neptune nüüd aina seda teebki. Jookseb sada meetrit minust eespool! Kõik Giverny elanikud tunnevad teda, aga ma arvan, et kuigi palju pole neid, kes teavad, et ta on minu koer.

Astun piki parklat ja suundun Chennevières’i veski poole. Ma elan seal. Mulle meeldib enne rahvahulkade tulekut koju jõuda. Chennevières’i veski on igatahes kõige ilusam hoone Monet’ aedade lähedal – ainus, mis on oja äärde ehitatud –, aga sestsaadik, kui heinamaa muudeti pleki- ja rehvipõlluks, tunnen ma end seal otsekui mõni puuri pandud hävimisohus loom, keda uudishimulikud tulevad vaatama, piiluma, pildistama. Üle oja läheb vaid neli silda, mis viivad parklast külasse, ning üks neist läheb üle oja otse minu maja juures. Olen kella kuueni õhtul justnagu ümber piiratud. Seejärel kuhtub küla uuesti, heinamaa antakse tagasi pajudele ja Claude Monet’le, et ta saaks avada oma pronksist silmad, ilma et peaks süsivesinike aurude tõttu habemesse köhima.

Minu ees kiigutab tuul veerohelist karva kõrremetsa, mille keskel on punaste pärlitena siin-seal moone. Kui keegi vaataks seda pilti teiselt poolt, Epte’i äärest, meenutaks see talle igatahes impressionistlikku maali. Oranžikate värvide harmoonia tõusva päikese all, taamal vaid üks leinakübe, vaevu väikese musta täpina.

Tumedais rõivais vana naine. Mina!

Õrn melanhoolianoot.

Hüüan veel:

„Neptune!”

Jään sinna pikaks ajaks, nautima üürikest rahu, ma ei teagi täpselt, kui kauaks, kindlasti mitmeks minutiks, kuni saabub üks tervisejooksja. Möödub minust, MP3mängija kõrvu kruvitud. T-särk. Tossud. Ilmus heinamaale nagu mingi anakronism. Ta on esimene, kes täna pilti rikkuma tuli, peagi tulevad teised tema järel. Saadan tema poole väikese peanoogutuse, tema vastab sellele ja eemaldub elektroonilise rohutirtsusirina saatel, mis kostab ta kõrvaklappidest. Näen, kuidas ta pöörab Claude Monet’ büsti poole, väikese joa poole, tammi poole. Aiman, et ta tuleb piki oja tagasi, vältides samuti nagu minagi tee ääres olevat muda.

Istun pingile. Ootan, mis edasi hakkab saama. Sellest pole pääsu.

Heinamaa parkimisplatsil pole ikka veel mitte ühtegi suurt bussi, kui politseifurgoon Roy teel järsult seisma jääb, pesukoja ja minu veski vahel. Kahekümne sammu kaugusel Jérôme Morvali uppunud kehast.

Tõusen püsti.

Kõhklen, kas peaksin veel viimast korda Neptune’i hüüdma. Ohkan. Lõppude lõpuks on tee talle ju tuttav. Chennevières’i veski on otse siinsamas. Heidan veel viimase pilgu politseinike poole, kes parajasti autost väljuvad, ning astun eemale. Lähen koju. Veski tornist viiendalt korruselt saab aknast palju paremini jälgida, mis ümberringi toimub.

Ja palju märkamatumalt.