Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 16

Sylviol oli õigus, Claude-Monet’ tänava maja number 71 on ilmselgelt tänava kõige kaunim maja. Kollased aknaluugid, pool fassaadi enda alla neelanud metsviinapuu, oskuslik raidkivide ja vahvärgi kooslus, akendel ripuvad meeletu suurtes savipottides lokkavad pelargoonid – impressionistlik fassaad oma täies hiilguses. Patricia Morvalil on kindlasti taimede peale annet, või siis oskust juhatada kogenud aednike väiksemat sorti armeed. Givernys leidub selliseid aednikke päris kindlasti omajagu.

Puuvärava ees ripub keti otsas vasest kell. Sérénac tõmbab ketti. Vaevalt mõni sekund hiljem ilmub Patricia Morval tammepuust uksele. Nähtavasti ta juba ootaski Sérénaci. Politseinik lükkab värava lahti, naine aga astub kõrvale, et mees läbi lasta.

Inspektor Sérénac on seda konkreetset hetke juurdluste käigus alati kõrgelt hinnanud. Luuakse esimene mulje. Neid paari hetke puhtakujulist psühholoogiat tuleb tähelepanelikult jälgida. Kellega tal tegu on? Meeleheitel armastajaga või kuiva ning ükskõikse kodanlaseprouaga? Saatuselt ränga hoobi saanud armsamaga või rõõmsa lesega? Nüüd on ta rikas. Ja lõpuks vaba. Abikaasa kõrvalehüpete eest on kätte makstud. Kas ta teeskleb või ei teeskle leinavalu? Otsekohe ei saa sellest aru – Patricia Morvali silmi varjavad suured paksude klaasidega prillid, mis tema punaseks tõmbunud silmade kontuure hajutavad.

Sérénac astub koridori. Tegelikult on tegu meeletu suure vestibüüliga, mis on kitsas ja pikk. Korraga ta peatub jahmunult. Mõlemat seina katavad enam kui viie meetri ulatuses kaks tohutu suurt maali vesiroosidest, mis on reprodutseeritud üpriski haruldasel viisil, punastes ja kuldsetes toonides, ilma taevata ja ilma pajuoksteta. Sérénaci teadmisi mööda on ilmselt tegu jäljendusega ühest Monet’ lõuendist, mille ta maalis oma elu viimastel aastatel, viimaste seeriate aegu, pärast 1920. aastat. Seda pole kuigi keeruline järeldada, kuivõrd Monet lähtus lihtsast loomeloogikast: ta koondas oma pilku üha enam, kõrvaldas dekoori, keskendas vaate tiigi ühele punktile, mõnele ruutmeetrile, otsekui püüdes üle tiigi sammuda. Sérénac astub nende kummaliste seinakaunistuste keskel edasi. Koridoris on ilmselt püütud jäljendada Orangerie muuseumi seinu, ehkki siin on asi kaugel tolles Pariisi muuseumis saja meetri ulatuses eksponeeritud „Vesiroosidest”.

Sérénac astub suurde tuppa. Sisekujundus on klassikaline, vahest kõiksugu nipsasjakestega pisut liiga ülekuhjatud. Külastaja pilku köidavad eeskätt välja pandud maalid. Neid on kümmekond. Ja tegu on originaalidega. Sérénaci teadmist mööda on seal mõne niisuguse kunstniku töid, keda on hakatud hindama, nii kunstilises kui ka rahalises mõttes. Üks Grebonvali maal, üks Van Muylder, üks Gabar… Ilmsesti oli Morvalil hea maitse ja tal oli ka investeerimistunnetust. Inspektor leiab, et kui mehe lesk suudab eemale tõrjuda raisakotkaid, kes haistavad värnitsalõhna, ei pruugi rahapuudus teda päris kaua kummitama tulla.

Sérénac võtab istet. Patricia ei püsi paigal. Naine liigutab närviliselt esemeid, mis ometi on täiesti korrapäraselt oma kohal. Tema purpurpunane kostüüm loob kontrasti võrdlemisi kahvatu piimja nahaga. Sérénaci arvates võiks naisel vanust olla umbes nelikümmend aastat, võib-olla ka vähem. Ta ei ole otseselt nägus, kuid tema omamoodi jäik kehahoiak annab talle teatavat sarmikust. Pigem on ta klassikaline, mitte klass omaette, leiab politseinik. Tema sarm on väga tagasihoidlik, aga kaheldamatu.

„Härra inspektor, kas te olete päris kindel, et tegu on mõrvaga?”

Naine lausus need sõnad terava ja pisut ebameeldiva tooniga.

Ja jätkas otsekohe:

„Vaatepildist on mulle juba räägitud. Kas õnnetuse versioon on välistatud? Libisemine kivil, ränikivil, Jérôme upub…”

„Võimalik, proua. Kõik on võimalik, peame kohtuarsti aruande ära ootama. Aga ma pean teile tunnistama, et juurdluse praeguses järgus on mõrva versioon kõige tõenäolisem. Ilmselgelt kõige tõenäolisem…”

Patricia Morval näpitseb kummutil olevat väikest jahti pidava Diana kujukest. See on pronksist. Sérénac võtab vestluse ohjad taas enese kätte. Küsib küsimusi, Patricia Morval pomiseb vaevu midagi vastuseks, harva rohkem kui kolm sõna, mis tihtipeale on samad sõnad, ning ta varieerib vaid vaevu oma hääletooni. Kimedalt kõrget tooni.

„Ühtki vaenlast tal ei olnud?”

„Ei, ei, ei.”

„Midagi eriskummalist te viimasel ajal ei ole märganud?”

„Ei, ei.”

„Teie maja tundub olevat meeletult suur; kas teie abikaasa elas siin?”

„Jah… Jah. Jah ja ei…”

Sérénac ei jäta naisele valikut, sedapuhku ei saa ta nüansist aru.

„Peate mulle pikemalt rääkima, proua Morval.”

Patricia Morval lõikab silpe aeglaselt, otsekui nende üle arvet pidades.

„Nädala sees oli Jérôme siin harva. Tal oli 16. linnajaos oma praksise lähedal korter. Suchet’ bulvaril.”

Inspektor märgib aadressi üles, mõtiskledes samal ajal, et see koht on otse Marmottani muuseumi lähedal. Ja see ei ole kindlasti mitte kokkusattumus.

„Kas teie abikaasa veetis tihtipeale öid kodust eemal?”

Vaikus.

„Jah.”

Närviliste sõrmeliigutustega kohendab Patricia Morval äsja nopitud lillekimpu, mis seisab kõrges jaapanipäraste motiividega vaasis. Laurenç Sérénaci pähe kerkib jõuline pilt: need lilled lähevad vartest kõdunema. Surm toob sellesse elutuppa tardumuse. Aegade tolm katab värvide harmoonia.

„Lapsi te ei saanud?”

„Ei.”

Paus.

„Teie abikaasa ka mitte? Tähendab eraldi.”

Patricia Morval tasakaalustab oma kõhklust hääletämbriga, mis langeb oktavi võrra.

„Ei.”

Sérénac ei kiirusta. Ta võtab välja koopia „Vesiroose” kujutavast postkaardist, mis leiti Jérôme Morvali taskust, pöörab kaardi ümber ning ulatab lesele. Patricia Morval on sunnitud lugema viit masinakirjas trükitud sõna. ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS.

„Me leidsime selle kaardi teie abikaasa taskust,” täpsustab inspektor. „Võib-olla on teil mõni selline sugulane? Mõne sõbra laps? Mistahes laps, kellele teie abikaasa võis selle sünnipäevakaardi kirjutada?”

„Ei, minu teada mitte. Kindlasti mitte.”

Sérénac annab Patricia Morvalile siiski mõtlemiseks aega ning jätkab siis:

„Aga see tsitaat?”

Nende mõlema pilk libiseb kaardil allapoole ning nad loevad veidraid sõnu õnnitluse all. Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

„Pole aimugi! Mul on väga kahju, härra inspektor…”

Näib, et naine on siiralt ükskõikne. Sérénac asetab kaardi lauale.

„See on koopia, võite selle endale jätta, originaal on meie käes. Saate rahulikult mõelda… Kui teile midagi meenub…”

Patricia Morval liigub toas üha vähem ja vähem ringi, just nagu kärbes, kes on taibanud, et ta ei saa klaaspurgist põgeneda. Sérénac jätkab:

„Kas teie abikaasal oli probleeme? Ma mõtlen ametialaseid. Näiteks mõni operatsioon, mis ebaõnnestus? Mõni rahulolematu klient? Kaebus?”

Kärbes muutub korraga taas agressiivseks.

„Ei! Ei iial! Millest selline pahatahtlik vihje?”

„Ei millestki. Mitte millestki. Ausõna.”

Sérénaci pilk laugleb seintel rippuvatele maalidele.

„Teie abikaasal oli kindel kunstitaju. Kas ta võis teie arvates olla seotud, kuidas nüüd öelda, mingit sorti äritsemisega, mõne varguslooga, mis võis toimuda kas või tema teadmata?”

„Mida te öelda tahate?”

Lesknaise hääletoon kõrgeneb taas ning kõlab veelgi ebameeldivamalt. Klassikaline lugu, mõtleb inspektor. Patricia Morval eitab üha kindlamalt, et tegu võis olla mõrvaga. Kui ta möönaks, et abikaasa võidi mõrvata, möönaks ta ühtlasi, et keegi võis meest sedavõrd palju vihata, et too tappa… See tähendaks mingis mõttes möönda oma abikaasa süüd. Sérénac oli kõike seda õppinud ning tal tuli valgust heita ohvri varjukülgedele, ilma sealjuures leske süüdistamata.

„Ma ei taha midagi väita, ei midagi konkreetset. Tõesti, proua Morval. Ma lihtsalt otsin võimalikke versioone. Mulle räägiti tema… öelgem nii, tema püüdlusest… Saada enda valdusse üks Monet’ lõuend… See oli…”

„Just täpselt, härra inspektor. See oli unistus. Jérôme’i tuntakse kui üht Claude Monet’ parimatest asjatundjatest. Jah, see oli unistus. Ta töötas selle nimel kõvasti. Ta oli üliandekas kirurg. Ta oleks unistuse täitumist väärinud. Ta suhtus oma tegemistesse pühendunult. Ja maal ei olnud ka mitte suvaline, härra inspektor. Ta tahtis üht „Vesiroosidest”. Ma ei tea, kas te suudate mõista, aga just selle poole ta püüdles. See olnuks siin Givernys maalitud lõuend. Tema enda külas.”

Lesknaise tiraad pani Sérénaci aju tööle. Esimene mulje! Ta on juba mõne minuti Patricia Morvaliga vestelnud ja tal hakkab tekkima ettekujutus leina iseloomust. Aga vastupidiselt igasugustele ootustele kaldus see mulje üha enam selle poole, et tegu on leegitseva kirega, silmipimestava armastusega, aga mitte närbumuse ja hämaruse, üksi jäetud naise ükskõiksusega.

„Mul on väga kahju, proua Morval, et pean teile sedaviisi tüli tekitama. Aga meil on ühine eesmärk – avastada teie mehe mõrvar. Ma pean teilt küsima… isiklikumat laadi küsimusi.”

Patricia Morval näib tarduvat vastasseinal rippuva Gabari maalitud akti poosi.

„Teie abikaasa ei olnud just alati, öelgem… truu. Kas te arvate, et…”

Sérénac tajub Patricia tundelisust. Just nagu püüdnuks tema sisimad pisarad kustutada tulekahju tema hinges.

Naine lõikab vahele:

„Ma tutvusin oma mehega väga noorelt. Ta kurameeris minuga kaua aega, väga kaua, minu ja teistega. Mul läks palju aastaid, enne kui talle alla andsin. Noorena ei olnud ta sedasorti poiss, kes pannuks tüdrukuid unistama. Ma ei tea, kas te taipate, mida ma teile selgitada tahan. Ilmselt oli ta pisut liiga tõsine, pisut liiga igav. Ta… ta ei usaldanud vastassugupoolt. Sedasorti asju tunnetatakse. Aga hiljem, aja möödudes, muutus ta palju enesekindlamaks, samas ka palju võluvamaks, palju huvitavamaks. Ma arvan, härra inspektor, et minul oli selles suur roll. Ühtlasi sai ta rikkamaks. Täiskasvanuna oli Jérôme’il naistega nii-öelda vanu arveid klaarida. Naistega, härra inspektor. Mitte minuga. Ma ei tea, kas te suudate taibata.”

Ma vähemalt loodan, et suudan, mõtleb Sérénac, ja lisab endamisi, et tal oleks vaja nimesid, fakte, kuupäevi.

Hiljem…

Patricia Morval jätkab:

„Ma loodan, et teil on taktitunnet, härra inspektor… Giverny on väike küla ja siin on kõigest mõnisada elanikku. Ärge tapke Jérôme’i veel teist korda. Ärge mustake teda. Ta ei väärinud seda. Iseäranis mitte seda.”

Laurenç Sérénac noogutab rahustavalt.

Esimesed muljed… Nüüdseks on ta oma veendumuses selgusele jõudnud. Jah, Patricia Morval armastas oma Jérôme’i. Ei, ta poleks meest raha pärast tapnud.

Aga armastusest… Mine tea.

Sérénaci jahmatab veel üks detail: tema veendumuses said määravaks lilled jaapanipärases vaasis. Aeg on selles majas seisma jäänud. Seinakell purunes eile kildudeks! Selles elutoas õhkub igast ruutsentimeetrist Jérôme Morvali kirgesid. Ainult tema kirgesid. Ja kõik jääbki igaveseks ajaks nii. Maale ei võeta kunagi seintelt maha. Raamatuid riiulil ei avata enam kunagi. Kõik jääb paigale, otsekui mahajäetud muuseumis kellegi sellise auks, kelle kõik on juba unustanud. Ta oli kunstiarmastaja, kes ei päranda midagi. Naistearmastaja, keda ilmselt ükski naine ei jää taga nutma. Välja arvatud tema enda naine, kelle ta üksi jättis.

Terve eluaeg reprode kogumist. Ilma järeltulijateta.

Claude-Monet’ tänaval paiskub inspektorile näkku valgus. Ta on oodanud alla kolme minuti, kui Sylvio ilmub tänava otsas nähtavale, saapaid tal jalas ei ole, aga tema püksisääred on mullased. See teeb Sérénacile nalja. Sylvio Bénavides on äge kutt. Ilmselt oluliselt nupukam, kui tema hoolikus laseb välja paista. Laurenç Sérénac jälgib päikeseprillide tagant rahumeeli oma abi kleenukest kogu, mille vari langeb pikalt majaseintele. Sylvio ei ole sõna otseses mõttes kõhn. Täpsem oleks öelda, et ta on kiitsakas, sest paradoksaalsel kombel võib aimata tärkamas ümmargust kõhtu tema kaelani kinninööbitud ruudulise särgi all, mis on surutud beežidesse puldanpükstesse. Sylvio oleks kõrvaltvaates laiem kui eestvaates, naljatleb Sérénac endamisi. Nagu silinder! Inetuks see teda ei muuda, otse vastupidi. See muudab ta omamoodi hapraks, noore puu tüve kujuliseks, siledaks ja paindlikuks, otsekui oleks ta võimeline painduma, ilma et iialgi murduks.

Sylvio astub lähemale, naeratus huulil. Kokkuvõttes meeldib Laurençile oma abi juures kõige vähem maania, millega Sylvio oma lühikesi ja jäiku juukseid otse üle pea või siis küljele seitlisse kammib nagu usuteaduse seminari üliõpilane. Igatahes piisaks ühestainsast tõmbest juukseharjaga, et tema välimusele sootuks uus ilme anda. Sylvio Bénavides jääb Sérénaci ees seisma ning asetab mõlemad käed puusa.

„Kuidas siis oli, šeff… Lesk?”

„Väga lesk! Väga, väga lesk. Ja sinu ekspertiisitöö?”

„Ei midagi uut… Vestlesin mõne naabriga, kes mõrva hommikul magasid ega tea midagi. Teiste niidiotsade asjus selgub hiljem. Kõik on klaasi ja kile all… Kas lähme oma baasi tagasi?”

Sérénac vaatab käekella. Kell on 16.30.

„Jah… Tähendab ainult sina lähed. Minul on üks oluline kohtumine…”

Nähes abi näol hämmingut, täpsustab ta:

„Ma ei tahaks maha magada koolitundide lõppemist.”

Sylvio Bénavides arvab, et taipab.

„Lähed otsima üheteistaastast last, kes varsti sünnipäeva tähistab?”

Sérénac pilgutab Sylvio suunas vandeseltslaslikult silma.

„Jah, öelgem nii… Ja pisut ka tutvust tegema tolle impressionismijuveeliga, õpetajannaga, keda Jérôme Morval ihaldas sama tuliselt nagu Monet’ lõuendit.”