Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 11

Inspektor Laurenç Sérénac alustas sellest, et piiras laiba mõnemeetrise perimeetriga, kinnitades laia oranži kileriba puuokste külge oja kohale.

Kuriteopaik ennustab keerulist juurdlust. Sérénac rahustab end, mõeldes, et oli toiminud õigesti, kui helises Vernoni politseijaoskonna telefon: ta oli tulnud koos kolme kolleegiga. Esialgu on neist esimese, agent Louveli põhiülesandeks hoida eemale uudishimutsejaid, kes hakkavad oja äärde kogunema. Lausa uskumatu. Politseiauto oli sõitnud läbi inimtühja küla, kuid mõne minuti pärast võinuks öelda, et kõik sealsed elanikud kogunevad mõrvapaiga juurde. Sest igatahes on tegu mõrvaga. Pole tarvis kolmeaastast koolitust Toulouse’i politseikoolis, et selles kindel olla. Sérénac silmitseb veelkord suurt haava südame kohal, purukslöödud kolju ülaosa ja pead, mis on vee all. Agent Maury, Vernoni jaoskonna kuuldavasti kõige asjatundlikum kriminalistikaekspert, püüab ettevaatlikult leida maapinnalt jalajälgi, otse laiba eest, ning võtta jäljendeid kiiresti kõvastuva kipsiga. Sérénac ise oli talle andnud käsu fikseerida mudasel maapinnal nähtavat, enne kui asutakse laipa uurima. Mees on surnud, ära ta ei põgene, isegi ellu ei ärka. Ei tule kõne allagi, et kuriteopaigal ringi tammutaks, enne kui kõik on üles pildistatud ja proovid kotikestesse kogutud.

Inspektor Sylvio Bénavides astub sillale. Tõmbab hinge. Mitu givernylast astuvad kõrvale, et teda läbi lasta. Sérénac palus tal tõtata sealsamas kõrval asuvasse Giverny külasse, ohvri foto näpus, et saada esialgset infot ning püüda kindlaks teha mõrvatud mehe isik. Inspektor Sérénac ei ole Vernonis ametis olnud kuigi kaua aega, kuid ta mõistis kiiresti, et Sylvio Bénavides teeb niisuguseid asju väga hästi: täidab käsklusi innukalt, korraldab kõike, arhiveerib hoolikalt. Ühesõnaga on ta ideaalne komissari abi. Bénavidesil jääb ehk pisut vajaka pealehakkamisest… kuid Sérénacil on tunne, et tegu on pigem ülemäärase tagasihoidlikkusega, mitte asjatundmatusega. Ühesõnaga pühendunud tüüp! Või noh, pühendunud… Pühendunud politseinikutööle. Sest tegelikult on tema otsene ülemus, inspektor Sérénac, äsja Toulouse’i politseikooli lõpetanud mees, Bénavidesi silmis ilmselt nagu mingi tuvastamata politseiobjekt… Sérénac määrati küll neli kuud tagasi suure hooga Vernoni politseijaoskonna ülemuseks, kuigi tal pole isegi komissari auastet, aga kas Seine’ist põhja pool saabki võtta tõsiselt politseinikku, kes pole isegi kolmekümneaastane, kes räägib nii sulidega kui ka kolleegidega oksitaani aktsendiga ning kes juba nüüd juhatab tööd kuriteopaikades elukogenud küünilisusega?

Selles ei saa kindel olla, mõtiskles Sérénac. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhiosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Jobud!

„Härra inspektor…”

„Pagan küll, kutsu mind Laurençiks… Ma olen seda sulle juba öelnud…”

Sylvio Bénavides kõhkleb. Inspektor Sérénac ütleb talle sedaviisi otse agentide Louveli ja Maury ees, viieteistkümne uudishimutseja ning verelombis lebava laiba ees. Nagu oleks just praegu õige aeg arutada sinatamise küsimust.

„Ee… Jah. Mm… hea küll, šeff… Me vist peame väga ettevaatlikult töötama… Ohvri tuvastamine ei olnud mul keeruline. Siin tunnevad teda kõik. Kuuldavasti on ta tähtis tegelane. Jérôme Morval. Tuntud silmakirurg, praksis asub Pariisis Prudhoni avenüül 17. linnajaos. Ta elab selle küla ühes kõige kaunimas majas, Claude-Monet’ tänav 71.”

„Elas…” täpsustab Sérénac.

Sylvio neelas inspektori märkuse vaikides alla. Tema näoilme on nagu mehel, kes on tõmmanud nekrutipileti Vene rindele. Nagu ametnikul, kes on määratud chti’de juurde Põhja-Prantsusmaale… Nagu politseinikul, kes on üle viidud Normandiasse… Vaatepilt paneb Sérénaci naeratama. Grimasse peaks tegema tema, aga mitte tema abi.

„Hea küll, Sylvio,” sõnab Sérénac. „Tubli töö. Praegu pole tarvis muretseda. Hiljem täpsustame tema CVd…”

Sérénac võtab oranži kileriba maha.

„Ludo, kas jäljed on võetud? Võime lähemale astuda?”

Ludovic Maury vastab jaatavalt. Agent astub eemale, käe otsas erinevad kipsijäljendid, inspektor Sérénac aga astub jalgupidi oja mudasele kaldale. Ühe käega hoiab ta kinni lähima saarepuu oksast, teisega aga osutab liikumatult lebavale kehale.

„Tule siia, Sylvio. Vaata. Kas sinu meelest pole imelik, kuidas see roim on toime pandud?”

Bénavides astub lähemale. Louvel ja Maury pööravad samuti ümber, otsekui viibiksid nad oma ülemuse sisseastumiseksamil.

„Poisid, vaadake seda haava, mis läbi pintsaku paistab. Morval on nähtavasti tapetud terariistaga. Noaga või millegi sarnasega. Otse südamesse. Veri on kuivanud. Isegi ilma kohtuarsti hinnanguta võib oletada, et just see põhjustas surma. Ainult et kui me vaatame jälgi mudas, näeme, et keha on mõne meetri võrra lohistatud kuni veepiirini. Milleks sellist vaeva näha? Milleks laipa ümber paigutada? Ja seejärel haaras mõrvar kivi või mõne muu raske ja sama suure eseme, ning võttis vaevaks lömastada mehe kolju ülaosa ja oimukoha. Aga ikkagi, mis pagana pärast ta nii tegi?”

Louvel tõstis peaaegu arglikult käe.

„Võib-olla polnud Morval veel surnud?”

„Mnjaa,” kostis Sérénaci laulval toonil hääl. „Arvestades südamehaava suurust, ma ei usu seda eriti… Ja kui Morval alles elas, siis miks mitte talle kohapeal teinegi noahoop anda? Miks pidi teda ümber paigutama ja seejärel tema kolju puruks lööma?”

Sylvio Bénavides ei kosta midagi. Ludovic Maury silmitseb mõrvapaika. Oja kaldal on kivi, suure jalgpalli mõõtu, verega kaetud. Ta on kivilt kõikvõimalikud proovid võtnud. Püüab vastata:

„Sest tema lähedal oli kivi. Ta võttis kättejuhtuva relva…”

Sérénaci silmad löövad särama.

„Sedapuhku ei ole ma sinuga nõus, Ludo. Poisid, vaadake seda kohta hoolikalt. Asi on üha kummalisem. Vaadake seda oja paarikümne meetri ulatuses. Mida te näete?”

Inspektor Bénavides ja kaks agenti mõõdavad pilguga kaldaid, taipamata, mida Sérénac püüab öelda.

„Ühtegi teist kivi ei ole!” hüüab Sérénac võidukalt. „Terve selle jõe kaldal ei ole ainsamatki teist kivi. Ja kui me natuke lähemalt vaatame, siis pole kahtlustki, et ka see kivi on siia mujalt toodud. Kivi pinnal ei ole kuivanud mulda, muljutud rohi selle all on värske… Miks see õnnekombel siia sattunud kivi üldse siin on? Mõrvar tõi ka kivi siia, see on päevselge…”

Agent Louvel püüab suunata givernylasi eemale, oja paremale kaldale, silla juurde, küla poole. Sérénaci ei paista pealtvaatajad häirivat.

„Poisid,” jätkab inspektor, „kokkuvõttes on meil tegu sellise juhtumiga: Jérôme Morvali pussitatakse tänaval, ilmselt on tegu surmava hoobiga. Seejärel lohistab mõrvar ta jõe äärde. Kuus meetrit kaugemale. Ja kuna tegu on perfektsionistiga, otsib ta lähedusest kivi, millegi, mis kaalub ligi paarkümmend kilo, ja tuleb tagasi, et Morvali aju sodiks lüüa… Ja sellega asi ei lõppe… Vaadake, mis asendis keha ojas lebab: tema pea on enam-vähem täielikult vee all. Kas see asend on teie arvates loomulik?”

„Te ju äsja ise ütlesite, šeff,” kostab Maury peaaegu ärritunult, „et mõrvar lõi Morvali kalda ääres kiviga. Ja seejärel libises ohver ojasse…”

„Justkui juhuslikult,” ironiseerib inspektor Sérénac. „Hoop vastu koljut ja Morvali pea on korraga vee all… Ei, kutid, ma võin teiega kihla vedada. Võtke kivi ja pekske Morvali aju. Ülal kalda peal. Isegi ühel juhult tuhandest ei jääks laiba pea veepõhja, kümne sentimeetri sügavusse vette laitmatult uppununa… Härrased, mina arvan, et lahendus on palju lihtsam. Meil on mingis mõttes tegu sama inimese kolmekordse mõrvaga. Esiteks koksan su maha. Teiseks löön su pea sodiks. Kolmandaks uputan su vette…”

Inspektori huulile tõuseb sunnitud irve.

„Meil on tegu väga motiveeritud mõrvariga. Tal on kinnisidee. Ja ta on Jérôme Morvali peale väga, väga vihane.”

Laurenç Sérénac naeratab ning pöördub Sylvio Bénavidesi poole.

„Tahtmine teda kolm korda tappa ei ole meie silmaarsti suhtes kuigi kena, aga lõppude lõpuks on see ju parem kui tappa üks kord kolme erinevat inimest, eks ole?”

Sérénac pilgutab Bénavidesi poole silma, too aga tunneb üha suuremat kohmetust.

„Ma ei tahaks külas paanikat külvata,” jätkab Sérénac, „aga mitte miski selle kuriteo puhul ei paista mulle juhuslik. Ma ei tea, miks, aga võiks peaaegu öelda, et tegu on kompositsiooniga, stseeniga maalilt. Iga detail oleks just nagu välja valitud. Täpne koht siin Givernys. Sündmuste kulg. Nuga, kivi, uputamine…”

„Kättemaks?” pakub Bénavides. „Omamoodi rituaal? Kas seda peate silmas?”

„Pole aimugi,” kostab Sérénac. „Küllap me näeme… Praeguse seisuga paistab, et lool ei ole mingit mõtet, aga kindel on see, et mõrvar on põhjalik…”

Louvel suunab uudishimutsejad loiult uuesti silla poole. Sylvio Bénavides vaikib endiselt, keskendunult, otsekui püüdes Sérénaci sõnavoolus sotti saada, milles peitub mõte ja mis on provotseerimiseks öeldud.

Korraga ilmub heinamaa paplisalust pruun vari, astub oranži lindi alt läbi ja tammub mööda mudast kallast. Agent Maury püüab teda edutult tagasi hoida.

Saksa lambakoer!

Rõõmus koer hõõrub end vastu Sérénaci teksapükse.

„Etskae,” sõnab inspektor, „meie esimene vabatahtlik tunnistaja…”

Sérénac pöördub sillal seisvate givernylaste poole.

„Kas keegi tunneb seda koera?”

„Jaa,” vastab kõhklematult keegi üpris eakas mees maalikunstniku rõivastes, sametpükstes ja tviidpintsakus. „See on Neptune. Siin teavad teda kõik. Ta jookseb küla laste järel. Turistide järel. Ta on osa maastikust, kui nii võib öelda…”

„Tule siia, vanapoiss,” lausub Sérénac Neptune’i ette kükitades. „Sina siis oledki meie esimene tunnistaja? Ütle, kas sa mõrvarit nägid? Tunned teda? Pärast tuled ja annad mulle ütlused. Meil on siin veel natuke tööd vaja teha.”

Inspektor murrab pajuoksa ja heidab selle paar meetrit eemale. Neptune läheb mänguga kaasa. Jookseb eemale, tuleb tagasi. Sylvio Bénavides jälgib hämmeldunult ülemuse tegutsemist.

Viimaks tõuseb Sérénac püsti. Silmitseb ümbruskonda pikalt: telliskividest ja savisegust pesukoda, mis on kohe teisel pool oja; silda üle oja, ja kohe selle taga seisvat kummalist vahvärkehitist, mille kohal kõrgub omamoodi viiekorruseline torn ning mille seinal võib näha graveeritud kirja Chennevières’i veski. Mitte midagi ei tohi kahe silma vahele jätta, märgib Sérénac oma ajusoppi – tuleb tulla ja kõik potentsiaalsed tunnistajad läbi käia, ehkki mõrv pandi toime ilmselt umbes kell kuus hommikul.

„Michel, aja inimesed minema. Ludo, ulata mulle kilekindad, otsime meie silmaarsti taskud läbi, ja kui vaja, teeme jalad märjaks, kui me ei taha keha liigutada.”

Sérénac viskab ketsid jalast, võtab sokid ära, tõmbab teksapüksid poolde säärde üles, paneb kätte kindad, mille Maury tema poole ulatab, ning astub paljajalu ojasse. Vasaku käega hoiab ta Morvali keha tasakaalus, teise käega otsib pintsakutaskuid läbi. Tõmbab sealt välja nahast rahakoti ning ulatab selle Bénavidesile. Inspektori abi avab rahakoti ja kontrollib dokumente.

Pole mingit kahtlust, tegu ongi Jérôme Morvaliga.

Käsi tuhnib endiselt laiba taskutes. Taskurätid. Autovõtmed. Kõik kulgeb ühest kinnastatud käest järgmisse kinnastatud kätte ning jõuab lõpuks kilekotikestesse.

„Pagan võtaks. Misasi…”

Sérénaci sõrmed tõmbavad laiba pintsaku välistaskust kortsus kaardi. Inspektor pöörab pilgu allapoole. Lihtne postkaart. Kujutatud on Monet’ „Vesiroose”, etüüdi sinistes toonides – selliseid reprosid müüakse maailmas miljonite kaupa. Sérénac pöörab kaardi teistpidi.

Tekst on lühike, kirjutatud trükitähtedega. ÜKSTEIST AASTAT. PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS.

Otse nende viie sõna alla on kaardile kleebitud kitsas pabeririba, mis on kusagilt välja lõigatud. Veel viis sõna: Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Pagan küll…

Oja vesi muutub inspektori pahkluude ümber korraga jäiseks, otsekui terasest käerauad. Sérénac hüüab eemal seisvatele uudishimutsejatele, kes olid trobikonnas pesukoja ümber, nagu oodanuks nad bussi:

„Kas Morvalil oli lapsi? Oli tal üheteistaastane laps?”

Sametit ja tviidi kandev maalija on jälle kõige nobedamalt vastamas:

„Ei, härra komissar. Kindlasti mitte…”

Pagan küll…

Sünnipäevakaart jõuab inspektor Bénavidesi kätte. Sérénac tõstab pea kõrgemale ja silmitseb. Pesukoda. Silda. Veskit. Giverny ärkavat küla. Monet’ aedasid, mida võib taamal aimata. Heinamaad ja papleid.

Pilvi, mis takerduvad metsaste nõlvade kohale.

Silmitseb neid viit sõna, mis takerduvad ta mõtetesse.

Kuulutagem unistused kuriteoks, ma nõustun.

Korraga võtab temas maad veendumus, et miski on sellel impressionistlikul postkaardimaastikul valesti.