Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 17

Ootan bussi pärnapuude all külavalitsuse ja kooli esisel väikesel väljakul. See on küla kõige varjulisem paik, kõigest mõne meetri jagu Claude-Monet’ tänavast ülalpool. Olen peaaegu üksi. Küla on tõesti kummaliseks muutunud: piisab mõnest meetrist, lühikesest tänavajupist, et pääseda muuseumide ja kunstigaleriide ootejärjekordades kubisevast rahvahulgast ruraalse küla tühjadele väikestele tänavatele.

Bussipeatus on peaaegu kooli ees. Lapsed mängivad hoovis, aia taga. Neptune on pisut eemal, pärnapuu all, ning ootab kannatamatult, millal lapsed puurist vabastatakse. Neptune’ile meeldib hirmsasti laste järel joosta.

Otse kohaliku kooli vastas on sisse seatud Art Academy Gallery ateljee. Seinale on meeletu suurte tähtedega maalitud akadeemia tunnuslause: jälgimine ja kujutlemine. Terve omaette programm! Päeva jooksul astub galeriist välja terve rügement lonkavaid pensionäre, peas õlgkaabud ja panamakübarad, ning valgub mööda küla laiali. Otsima jumalikku inspiratsiooni! Võimatu on neid külas mitte märgata, rinnas punane märk, käe otsas vanaemalik käru, millega lükatakse molbertit.

Kas teie meelest ei ole see naeruväärne? Ükspäev peaks keegi mulle selgitama, mispärast siinne hein, linnud puuokstel ja vesi jões ei ole sama värvi nagu mujal maailmas.

Mulle käib see üle mõistuse. Ilmselt olen ma liiga loll, et sellest aru saada, ilmselt olen ma siin liiga kaua elanud. Kindla peale selles asi ongi, samamoodi nagu siis, kui elatakse liiga kaua väga nägusa mehe kõrval. Igatahes need vallutajad ei lahku nagu ülejäänud, suurte bussidega kell kuus õhtul. Nemad hulguvad öö tulekuni ringi, magavad külas, koidikul astuvad välja. Enamjaolt on tegu ameeriklastega. Võib-olla olengi ma kõigest vanake, kes jälgib kogu seda tsirkust oma kaest hägustunud silmadega, aga igatahes ei takista see mul mõtlemast, et selline vanuritest maalikunstnike rongkäik otse kooli ees hakkab lõpuks lapsi mõjutama, toob neile mõtteid pähe, eks ole?

Inspektor märkab, et Neptune on pärnapuu all. Nemad kaks on ikka väga suurteks sõpradeks saanud! Mees narrib koera, õrritab teda rõõmsalt ja paitab samal ajal. Mina jään taamale, oma pingile, otsekui eebenipuust kuju. Teie meelest on võib-olla veider, et minusugune vana naine jalutab päise päeva ajal mööda Givernyd, aga mitte keegi ei märka teda. Kõige vähem veel politseinikud. Aga laske käia, tehke katse. Istuge mõnele tänavanurgale, ükskõik millisele, mõnele Pariisi bulvarile, küla kirikuplatsile, kuhu tahes, lihtsalt kuhugi, kus oleks palju rahvast. Oodake kümmekond minutit ja lugege üles, kui palju inimesi teist möödub. Teid paneb jahmatama, kui palju on vanu inimesi. Igatahes on neid rohkem kui teisi. Esiteks nii lihtsalt on, kõigil jooksevad kõrvad vett jutust, et maailmas on üha rohkem vanureid. Ja pealegi pole vanadel inimestel midagi muud teha kui tänavatel hulkuda. Ja lõppude lõpuks neid lihtsalt ei märgatagi, ongi kogu lugu. Vaadatakse mõne tüdruku paljastatud naba, antakse teed mõnele tõtakale juhtivtöötajale, või siis noortekambale, kes terve kõnnitee enda alla võtab, saadetakse pilguga lapsevankrit, imikut vankris ja vankri järel kõndivat ema. Aga vanad mehed ja vanad naised… Nad on nähtamatud. Nimelt sellepärast, et nad nii aeglaselt kõnnivad, on nad peaaegu osa tänavakujundusest, otsekui mõni puu või lambipost. Kui te ei usu mind, proovige ise. Istuge, istuge kõigest kümneks minutiks. Küll te näete.

Ja lõppude lõpuks, tulles meie loo juurde tagasi, seda enam, et mul on privileeg näha, olles ise nähtamatu, võin teile üles tunnistada, et tuleb nentida, et see noor politseinik on meeletult sarmikas oma lühikese nahkjaki, liibuvate teksade, tärkava habeme ja sassis blondide juustega, mis meenutavad viljapõldu pärast tormi. On täiesti mõistetav, et teda huvitavad pigem melanhoolsed kooliõpetajad, mitte aga hullud külaeided.