Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 14

Haiglas tüüdatakse mind igasuguste paberitega. Kuhjan, nagu suudan, elutoa lauale eri värvides väljatrükke. Retseptid, tervisekindlustuse tõendid, abielutunnistus, elukohatõendid, uuringute tulemused. Pistan kõik jõupaberist ümbrikutesse. Mõni neist on haigla jaoks. Mitte kõik. Vernoni postkontoris kaalun need ära ja panen posti. Ebavajalikud paberid sätin valgete kaante vahele. Kõiki pabereid ma ei täitnud, ei saanud kõigest aru, küsin õdedelt. Nad tunnevad mind juba. Veetsin seal eilse pärastlõuna ja suure osa õhtust.

Olin palatis 126, mängisin peaaegu-leske, kes muretseb oma peagi hinge heitva abikaasa pärast; kuulasin arstide ja õdede rahustavaid sõnu. Nende valesid.

Mu mees on suremas! Ma tean seda. Oskaksid nad vaid aimata, kuivõrd ükskõik mul sellest on!

Enne väljumist astun kooruvate värvitükkidega kuldse peegli ette, mis on välisuksest vasemat kätt. Vaatan oma nägu – krimpsus, kortsulist, külma. Surnud nägu. Tõmban oma kokkusõlmitud juuste peale suure musta räti. See on peaaegu nagu cha¯dor. Vanad naised ongi siin külas määratud rätti kandma, keegi ei taha neid näha. Nii lihtsalt on. Isegi Givernys. Eriti just Givernys, valguse ja värvide külas. Vanad naised on määratud varjude rüppe, sünkjasmusta, öhe. Nad on kasutud. Nähtamatud. Surevad. Kaovad unustusse.

Mulle see sobib!

Pöördun veel viimast korda ümber, enne kui peatorni trepist alla astun. Givernys kutsutaksegi Chennevières’i veski seda osa kõige sagedamini just selle nimega. Peatorn. Kontrollin masinlikult, ega midagi laokile pole jäänud, ning samal ajal nean oma lollust. Mitte keegi teine ei tule siia enam. Mitte keegi ei tule enam, ja ometi närib mu südant vähimgi ese, mis ei ole omal kohal. See on omamoodi obsessiiv-kompulsiivne häire, nagu nüüd uudistes öeldakse. Omamoodi kiiks, mis pealegi ei häiri kedagi peale minu enda.

Kõige hämaramas nurgas ärritab mind üks pisiasi. Mul on mulje, et maal on tala suhtes pisut viltu. Sammun aegamisi läbi elutoa. Puudutan raami alumist parempoolset nurka, et pilti pisut otsemaks sättida.

Minu „Vesiroosid”.

Mustad vesiroosid.

Riputasin maali täpselt sellele kohale, kus seda ühestki aknast näha ei oleks – justkui keegi üldse võikski midagi näha keset veskit ehitatud Normandia stiilis torni viienda korruse aknast.

Minu salakoobas…

Maal ripub kõige nõrgemini valgustatud paigas, sõna otseses mõttes pimedas nurgas. Hämarus muudab mööda halli veepinda libisevad tumedad laigud veelgi süngemaks.

Leinalilled.

Kõige kurvemad, mida ma eales olen maalinud…

Astun trepist vaevaliselt alla. Väljun. Neptune ootab veski hoovis. Tõrjun ta oma kepiga eemale, enne kui ta mu kleidi vastu hüppab: koer ei suuda mõista, et ma hoian tasakaalu üha kehvemini. Kulutan mitu minutit, et sulgeda kolm kobakat lukku, et libistada võtmekimp kotti, et kontrollida, kas iga lukk on ikka korralikult kinni.

Lõpuks pööran ümber. Veski hoovis langetab suur kirsipuu viimaseid õisi. Kirsipuu on kuuldavasti saja-aastane. Öeldakse, et ta olla Monet’d tundnud! Givernys armastatakse kirsipuid väga. Ameerika kunsti muuseumis, millest eelmisel aastal sai impressionismi muuseum, on piki parklat istutatud terve rida kirsipuid. Jaapani kirsipuid, nagu ma kuulnud olen. Need on väiksemad, otsekui kääbuspuud. Minu meelest on need uued eksootilised puud pisut kummalised, otsekui oleks meie külas kirsipuid veel vähe olnud. Aga mis parata, nõnda kord juba on. Kuuldavasti meeldib ameerika turistidele hirmsasti kirsiõite kevadine roosa värv. Kui keegi minu arvamust küsiks, ütleksin, et see, kuidas terve parkla ja autod on kaetud roosade õielehtedega, on minu meelest nagu pisut liiga barbie’lik. Aga minu arvamust ei küsita.

Surun ümbrikud vastu rinda, et Neptune neid ära ei äestaks. Astun vaevaliselt mööda Colombier’ tänavat ülespoole. Astun rahulikult, tõmban hinge ühe luuderohuga kaetud külalistemaja kangialuse varjus. Vernoni viiv buss tuleb alles kahe tunni pärast. Mul on aega, küllaga aega, et mängida väikest halli hiirekest.

Pööran Claude-Monet’ tänavale. Tokkroosid ja oranžikad iirised tungivad orasheina kombel piki kivist fassaade läbi asfaldi. Selles peitub kogu Giverny eripära. Astun edasi oma kaheksakümneaastase vanuri rütmis. Nagu tavaliselt, on Neptune nüüdki minust juba kaugel ees. Lõpuks jõuan Baudy hotelli juurde. Giverny kõige kuulsama asutuse aknaid katavad näituste, galeriide ja festivalide plakatid. Aknaruudud on muuseas täpselt plakatite mõõtu. Imelik mõelda – ma olen alati eneselt küsinud, kas see on kokkusattumus, kas kõik plakatid tehaksegi hotelli akende mõõdu järgi, või kas Baudy hotelli arhitekt oli visionäär, kes juba 19. sajandil akende jooniseid tehes nägi ette, mis mõõdus tulevikus tavaliselt reklaamplakateid hakatakse tegema.

Aga säherdune mõistatus vist ei köida teid sugugi… Minu vastas istub laudade ääres rohelistel raudtoolidel oranžide päevavarjude all mõnikümmend turisti, kes otsivad samasuguseid emotsioone nagu need Ameerikast pärit maalijad, kes siia hotelli rohkem kui sajand tagasi laekusid. Ka see on kummaline, kui mõtlema hakata. Need eelmise sajandi ameerika maalikunstnikud tulid siia väikesesse Normandia külakesse otsima rahu ja keskendumist. See on tänapäeva Giverny täielik vastand. Ma vist ei saa tänapäeva Givernyst üldse mitte aru.

Istun vabasse lauda ja tellin musta kohvi. Mind teenindab uus ettekandjaneiu, hooajatöötaja. Ta kannab lühikesi rõivaid ning kannab väikest impressionistide stiilis vesti, seljal lillad vesiroosid.

Eks ole ju kummaline seegi, et kantakse seljal lillasid vesiroose?

Minul, kes ma olen näinud küla kogu selle aja jooksul muutumas, on mõnikord niisugune mulje, et Givernyst on saanud suur atraktsioone täis lõbustuspark. Õigemini küll impressioonide park. Küllap nemad tulidki sellisele mõttele! Istun ja ohkan nagu tige vanaeit, kes pomiseb omaette ega taipa mitte millestki mitte midagi. Uurin kirevat seltskonda enese ümber. Armunud paarike loeb neljal käel ühtsama Michelini reisijuhti. Kolm alla viieaastast last kaklevad killustikul ning nende vanemad mõtlevad kindlasti, et küllap oleks palju parem olla basseini ääres, aga mitte mingi kärnkonnatiigi ääres. Keegi närtsinud olekuga ameeriklanna püüab tellida Liège’i moodi valmistatud kohvi Hollywoodi aktsendiga prantsuse keeles.

Nemadki on kohal.

Istuvad mõlemad minust kolme laua jagu eemal. Viieteist meetri kaugusel. Loomulikult ma tunnen nad ära. Nägin neid oma veski aknast, oma kardinate tagant. Inspektorit, kes suples Jérôme Morvali laiba ees ojavees, ning tema häbelikku abi.

Otse loomulikult vaatavad nemad praegu pigem hoopis teisele poole, ettekandjaneiukese poole. Mitte vana halli hiire poole.