Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 15

Läbi inspektor Sérénaci päikeseprillide paistab Baudy hotell peaaegu seepiatoonides, Belle Époque’i stiilis, ning üle tänava kõndiva kauni ettekandjaneiu jalad värvuvad kuldse croissant’i vasksetesse toonidesse.

„Hea küll, Sylvio. Korraldad mulle veelkord kõiksugused otsingud piki oja. Loomulikult on kõik juba laborisse saadetud: jalajäljed, kivi, Morvali keha… Aga võib-olla jäi meil miski kahe silma vahele. Ma ei tea, näiteks pesukoda, puud, sild. Vaatad ise kohapeal. Käid ringi ja otsid tunnistajaid. Minul omakorda pole valikut, pean minema lese juurde, Patricia Morvali jutule… Saad mulle lühidalt rääkida, kes too Jérôme Morval oli?”

„Jah, Laur… Ee… šeff.”

Sylvio Bénavides võtab laua alt kausta. Sérénac saadab pilguga ettekandjat.

„Jood midagi? Pastisi? Valget veini?”

„Ee… ei, ei. Ma ei võta midagi.”

„Isegi mitte kohvi?”

„Ei. Ei. Ärge tehke minu pärast enesele tüli…”

Bénavides mõtleb ümber.

„No hea küll, tass teed…”

Laurenç Sérénac tõstab võimukalt käe püsti.

„Mademoiselle! Palun üks tee ja klaas valget veini. Kas teil gaillac’i on?”

Mees pöördub oma abi poole.

„Kas siis on väga raske mind sinatada? Sylvio, kui palju ma sinust vanem olen? Seitse aastat, kümme aastat vanem? Meil on sama auaste. Ainuüksi sellepärast, et ma neljandat kuud Vernoni jaoskonda juhatan, ei tule mind veel teietada. Lõunas sinatavad isegi verinoored politseinikuhakatised komissare…”

„Põhjas jällegi peab suutma oodata… Küll ma ükskord jõuan niikaugele, šeff. Küll te näete…”

„Sul on kindla peale õigus. Öelgem nii, et ma pean keskkonnaga kohanema… ehkki, tont võtaks, imelik on, kui mu abi ütleb minu kohta „šeff”.”

Sylvio mudib sõrmi, otsekui pidades plaani, kas peaks ülemusele vastu vaidlema.

„Vabandage väljendust, aga ma ei ole kindel, kas asi ikka on põhja ja lõuna erinevuses. Võtame näiteks minu isa, kes on nüüdseks pensionil, aga kes ehitas terve oma elu Portugalis ja Prantsusmaal maju ülemustele, kes olid temast nooremad ning kes teda sinatasid, aga keda tema omakorda teietas. Ma ei tea, aga minu arvates on asi pigem selles, et kas kantakse lipsu või töötunkesid, kas käed on hoolitsetud või õlised – saate ju aru, mida ma öelda üritan?”

Laurenç Sérénac ajab käed laiali, avades oma nahkjaki hõlmad, mille alt paistab T-särk.

„Sylvio, näed sa siin lipsu? Me oleme mõlemad uurijad, tont võtaks…”

Sérénac naerab südamest.

„Aga lõppude lõpuks jah, nagu sa ütled, sinatamine tuleb ajapikku… Aga ega see ei muuda midagi, mulle meeldib su teise põlve portugallase tagasihoidlik külg. Niisiis, Morval?”

Sylvio langetab pea ja loeb hoolikalt oma märkmeid.

„Jérôme Morval oli pärit siitsamast külast ja tegi korralikku karjääri. Ta elas Givernys, aga ta vanemad kolisid Pariisi, kui tema oli alles laps. Morvali isa oli samuti arst, üldarst, aga mitte kuigi rikas. Jérôme Morval abiellus üpris noorelt kellegi Patricia Chéroniga. Nad ei olnud 25-aastasedki. Edasi kulges tema teekond kenasti ülesmäge. Nooruke Jérôme õppis arstiteadust, spetsialiseerus silmahaigustele, avas praksise kõigepealt Asnières’is koos viie kolleegiga, ning kui papa Morval suri, investeeris oma päranduse 16. linnajaos omaette silmaarstipraksise ostmiseks. Nähtavasti kulges kõik hästi. Kuuldavasti olevat tegu olnud maineka kataraktispetsialistiga, mistõttu tema klientuur koosnevat pigem vanemaealistest. Kümme aastat tagasi tuli ta kodukülla tagasi, ostis Giverny ühe kõige kaunima maja Baudy hotelli ja kiriku vahel…”

„Lapsi tal ei olnud?”

Ettekandjaneiu asetab tellitud joogid lauale ja kõnnib eemale. Sérénac katkestab jutu, enne kui tema abi vastatagi jõuab:

„Ilus tüdruk, mis? Kaunis kuldne sirkel tal seeliku all, eks ole?”

Inspektor Bénavides kõhkleb, ohkab väsinult ja naeratab kohmetult.

„Jah… Ei… Tähendab, see ei käis Morvalide kohta. Nad ei saanud lapsi.”

„Heakene küll. Kas neil vaenlasi oli?”

„Morval elas üpris tagasihoidlikku tähtsa tegelase elu. Poliitikasse ta ei kippunud. Seltsielus ja muudes sedasorti tegemistes ta õieti ei osalenud… Sõpru tal kuigivõrd ei olnud… Küll aga oli tal…”

Sérénac pöörab korraga ümber.

„Etskae! Tere kah…”

Bénavides tunneb, kuidas karvane kogu laua alla lipsab. Nüüd ohkab ta juba täiest südamest. Sérénac sirutab käe välja, Neptune hõõrub end selle vastu.

„Minu ainus tunnistaja praeguse seisuga,” sosistab Sérénac. „Tervist, Neptune!”

Koer tunneb oma nime ära. Ta liibub inspektori jala vastu ning piidleb ihalevalt suhkrutüki poole Sylvio teekruusi alustassil. Sérénac tõstab sõrme koera poole.

„Käitud korralikult, eks ole? Kuulame tähelepanelikult inspektor Bénavidesi. Ta ei suuda kahte lausetki järgemööda välja öelda. Ühesõnaga, Sylvio, mis sa ütlesidki?”

Sylvio keskendub oma märkmetele ning jätkab ühetoonilisel häälel:

„Jérôme Morvalil oli kaks kirge. Hukutavat kirge, nagu öeldakse. Ja neile pühendas ta kogu oma aja.”

Sérénac silitab Neptune’i.

„Näe, teeme edusamme…”

„Ühesõnaga, kaks kirge… Lühidalt öeldes: maalikunst ja naised. Maalikunsti osas on ilmsesti tegu tõelise kollektsionääriga, pigem andeka autodidaktiga, kes loomulikult eelistas kindlalt impressionismi. Ja kuuldavasti olnud tal üks hullumeelne kinnisidee. Jérôme Morval unistas, et saaks endale ühe Monet’ maali! Ja kui võimalik, siis mitte mingi suvalise maali. Ta tahtis käpa peale panna ühele „Vesirooside” eksemplarile. Sedasorti asjad olid meie silmaarstil mõttes…”

Sérénac sosistab koerale kõrva:

„Sedavõrd tühine asi… Monet’ maal! Isegi kui tema praksis taastaks nägemisvõime kõigil 16. linnajao kodanlasdaamidel, tundub mulle, et „Vesiroosid” käiksid meie doktor Morvalil kaugelt üle jõu… Ütlesid, et kaks kirge. Mündi ühel küljel on impressionistide maalid. Ja teisel küljel naised?”

„Kuulujutud, kuulujutud… Kuigi Morval varjas seda vaid osaliselt. Tema naabrid ja kolleegid rääkisid mulle iseäranis tema naisest Patriciast. Naine abiellus noorelt. Oli abikaasast rahalises sõltuvuses. Lahutus oli võimatu. Ta oli sunnitud oma silma kinni pigistama, šeff, kui te nüüd ikka aru saate, mida ma öelda tahan…”

Laurenç Sérénac joob oma klaasi tühjaks.

„Kui see vein on gaillac, siis…” lausub ta grimassi tehes. „Saan küll aru, Sylvio, ja tegelikult hakkab see arst mulle üpriski meeldima. Oled sa juba suutnud välja selgitada mõne armukese või sarvekandja nime, kes võiks olla potentsiaalne kurjategija?”

Sylvio asetab tee alustassile. Neptune vaatab teda niiskete silmadega.

„Veel mitte… Aga kuuldavasti oli Jérôme Morvalil ka armukeste osas oma püüdlus, kinnisidee…”

„Ah nii? Mõni vallutamatu kindlus?”

„Nii võib öelda küll… Vaadake, šeff, tegu on küla kooliõpetajaga. Kuuldavasti on too siitkandi kõige nägusam naine ja Morval oli võtnud nõuks, et peab naise alistama.”

„Ja edasi?”

„Edasi ma ei teagi. Niipalju sain teada vestlusest tema kolleegidega, tema sekretäri ja kolme galeristiga, kellega ta sageli koos töötas… See on Morvali versioon…”

„On see õpetaja abielus?”

„Jah. Kuuldavasti on ta mees iseäranis armukade…”

Sérénac pöördub Neptune’i poole.

„Teeme edusamme, sõbrake. Sylvio on päris kõva tegija, eks ole? Kui vaatad, tundub natuke tagasihoidlik, aga tegelikult on ta tõeline äss, ta aju töötab nagu arvuti.”

Sérénac tõuseb püsti. Neptune jookseb mööda tänavat eemale.

„Sylvio, ma loodan, et sa oma kummikuid ja võrku ei unustanud, et Epte’i ojas veidi ringi paterdada. Mina lähen Morvali lesele kaastunnet avaldama… Claude-Monet’ tänav number 71, eks ole?”

„Jah. Eksimisvõimalust ei ole. Giverny on väga väike küla, asub mäenõlval. Siin on sisuliselt ainult kaks pikka paralleelset tänavat, tervet küla läbiv Claude-Monet’ tänav ja Roy tee ehk mööda orgu piki oja kulgev kohalik maantee. Lisaks terve hulk väikeseid tänavaid, mis kahe põhitänava vahel üsna järsult mäkke tõusevad, ja ongi kõik.”

Ettekandjapreili jalad ületavad Claude-Monet’ tänava ja suunduvad baarileti poole. Tokkroosid limpsivad Baudy hotelli telliskividest ja põletatud savist seinu otsekui pastelsed leegid päikesest lõõskavas kaminas. Sérénaci arvates on see ilus vaatepilt.