Читать книгу Mustad vesiroosid - Мишель Бюсси - Страница 7

Ühes külas elas kolm naist.

Esimene neist oli kuri, teine oli valelik, kolmas oli isekas.

Nende külal oli ilus aeda meenutav nimi. Giverny.

Esimene neist elas suures veskis oja kaldal, Roy teel; teine elas kooli kohal katusekorteris Blanche Hoschedé Monet’ tänaval; kolmas elas oma ema juures Châteaud’Eau tänaval, väikeses majas, mille seintelt koorus värvi.

Nad ei olnud ka samaealised. Sugugi mitte. Esimene oli üle kaheksakümne aasta vana ning ta oli lesk. Õieti küll peaaegu lesk. Teine oli kolmekümne kuue aastane ning ta polnud oma abikaasat kunagi petnud. Seniajani. Kolmas oli peagi üheteistkümneaastaseks saamas ning kõik tema kooli poisid olid temasse armunud. Esimene rõivastus alati musta, teine meikis end armukese silmailuks, kolmas põimis juukseid palmikuisse, et need tuule käes lehviksid.

Oletegi taibanud. Kõik need kolm naist olid üpriski erinevad. Ometi oli neil üks ühine joon, omamoodi saladus: nad kõik unistasid äraminekust. Jah, nad unistasid lahkuda Givernyst, tollest nõnda kuulsast külast, mille puhul juba ainuüksi nimi tekitab rahvahulkades soovi tulla maailma teisest otsast kohale, et seal mõni tund ringi jalutada.

Te teate hästi, mispärast. Impressionistidest maalikunstnike tõttu.

Esimesel naistest, kõige vanemal, oli kaunis maal; teine tundis suurt huvi kunstnike vastu; kolmas, kõige noorem, oskas hästi maalida. Lausa väga hästi.

Veider, et nad tahtsid Givernyst lahkuda. Eks ole? Nad kõik arvasid, et küla on vangla, suur ja ilus aed, aga trellitatud seintega. Otsekui vaimuhaigla park. Nagu trompe-l’œil – silmapete. Nagu maal, mille raamidest ei saa välja astuda. Tegelikult soovis kolmas neist, kõige noorem, enesele isa. Kusagil mujal. Teine neist otsis armastust. Esimene, kõige vanem, teadis mõndagi teise kahe kohta.

Ja ometi avanesid ükskord kolmeteistkümneks päevaks – ainult kolmeteistkümneks päevaks – pargi väravad. Nimelt 13. maist kuni 25. maini 2010. aastal. Giverny väravad avanesid nende naiste jaoks! Ainult nende jaoks, nii nad arvasid. Reegel aga oli julm: vaid üks neist võis pääseda. Teised kaks pidid surema. Nõnda olid lood.

Need kolmteist päeva möödusid otsekui kõrvalepõige nende elus. See oli liiga lühike aeg. Ja liiga julm. Kõrvalepõige sai alguse mõrvast esimesel päeval ning lõppes järjekordse mõrvaga viimasel päeval. Veidral kombel tundsid politseinikud huvi vaid teise naise, kõige kaunima vastu; kolmas, kõige süütum, pidi oma juurdlust üksipäini toimetama. Esimene, kõige tagasihoidlikum, võis rahulikult kõiki jälgida. Ja isegi tappa!

See kestis kolmteist päeva. Just nõnda kaua sai põgeneda.

Ühes külas elas kolm naist.

Kolmas oli kõige andekam, teine kõige kavalam, esimene kõige sihikindlam.

Kellel neist teie arvates õnnestus põgeneda?

Kolmanda, kõige noorema nimi oli Fanette Morelle; teise nimi oli Stéphanie Dupain; esimene, kõige vanem, olin mina.