Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 10

Mu vennas Jonas, kellel ihukaitsekaardivägi oli lubanud viljakoristusele appi tulla, andis mulle esimesena teada, et minu armastus Linnea vastu ei ole Kolmes Roosis enam saladuseks. Juba järgmisel päeval kutsus ta mu talli juurde, tuues ettekäändeks, et tahab oma hobust näidata, ja patsutas seal mulle salakavalalt õlale, kõver naeratus näol.

„Või nii, väikevend, kuulen sulastelt, et oled veetnud suved ühe meie kandimehe tütrega rohumätaste vahel püherdades.” Seisin sõnatult ja põrnitsesin põrandat, tema aga jätkas naerdes. „Ta olevat ilus tots, aga taluplika, Erik – võiksid ikka kõrgemale sihtida? Mul ei ole küll palju head öelda muude sinu asjade kohta, aga vähemalt oled sa alati olnud sileda väljanägemisega.” Minu punaseks lahvatanud nägu tegi ta tuju veelgi paremaks. „Kurjad keeled räägivad, et ta on veidrik, kes hoiab omaette ja ajab nina püsti, ühesõnaga, poolearuline, ja kuna ta sinu seltskonna välja kannatab, siis ma usun neid.” Ta andis mulle terava küünarnukiga valusa vopsu ribidesse, andes mulle teada, et ta ainult lõmpsib, ja hakkas siis painama, et ma räägiksin talle üksikasju oma himudest, mis küll ainult tema ettekujutuses olemas olid.

Kui ma vaikisin, kõkutas ta vaid naerda ja viibutas sõrme, hoiatades mind armuloo soovimatute tagajärgede eest. Kuna ma kuulusin pererahva hulka, ei võimaldanud pidustusteaegsed kohustused mul Linnea Charlottaga kohtuda, ja kohe, kui need läbi said, läks mu venna ennustus täide, kuigi mitte tema kirjeldatud moel. Isa saatis mulle kutse, paludes oma kambrisse tulla. Vaevasin oma pead, mõeldes, et kes meidometi reetis.

Ma polnud mitu nädalat isaga nelja silma all kokku saanud ja mind rabas, kui rängalt viimane raskemeelsushoog ta jõuvarusid oli kahandanud. Näis, et lühikese suve jooksul oli isa raugastunud: ta nägu oli kortsudest üles küntud, võimas lõvilakk kuhtunud. Kindlasti oli ta kaotanud leisika jagu kaalu, mistõttu varemalt pringid põsed olid loppi vajunud, moonutades ta välimust, nii et see minus nüüd kõhedust tekitas. Tema suurejoonelises, kuid sünges kirjutuskambris olid kardinad kaitseks pärastlõunase päikese eest ette tõmmatud. Ta pakkus mulle istet ühel kahest vastakuti sätitud toolist, mis olid ilmselt meie praeguse kokkusaamise jaoks kohale toodud. Isa ohkas sügavalt enne rääkima hakkamist. „Kuulen sinu koolmeistrilt, et oled õpingutele käega löönud.” Noogutasin nõustudes pead ja vastasin nii napisõnaliselt kui võimalik, et valetamist vältida. Peatselt otsustas isa härjal sarvist kinni haarata. „Küllap sa magatad teda?” Punastasin, ja mu süda hakkas ägedalt kloppima.

Raputasin pead, ja tal kulus omajagu aega, enne kui ta järgmise küsimuse esitas. „Miks siis mitte?” Järgnenud vaikuses tõusis ta püsti ja kõndis akna juurde, jäädes kardinate vahelt paistvasse valgustriipu käed seljal seisma. „Erik, sa oled teine poeg majas. See ei tee sind õnnelikuks. Sinu vend pärib mu vara ja saab Kolme Roosi isandaks, ja kui sina tahad meie suguvõsa heaks midagi teha, pead sa selleks kõvasti vaeva nägema. Sul on vaja head partiid. Kui himustad naist võtta, siis tean mitut tütart, kelle isad on nõus maksma rikkalikku kaasavara, et nende lapselapsed krahvid oleksid.”

Vihapisarad tõusid mu silmadesse. Need ei jäänud märkamata mu isale, kes raputas pahaselt pead, enne kui ta minu vastas olevale toolile istus. „Ära mind valesti mõista. Ma ei ütle, et sa pead Collingi tüdrukuga suhtlemise lõpetama. Sugugi mitte. Lusti temaga, Erik, nii palju kui su süda soovib. Kui ta rasedaks jääb, on meil piisavalt vara, et endale vallaslast lubada, isegi kui tuleb leida mees, kellega ta siis paari panna. Kui soovid teda pärastpoole veel armukesena pidada, ei ole mul sellegi vastu midagi. Kuid temast ei saa mitte kunagi sinu naist, Erik. Keegi Kolme Roosi suguvõsast ei abiellu talutüdrukuga.” Ma pühkisin enne vastamist põsed kuivaks ja kuulsin, kui lapsikult mu raamaturiiulite ja tapeedi lillemustrite vahel lämmatatud hääl kõlas. „Tema perekond on minu jaoks piisavalt hea.” Nüüd oli isa kord punastada, kuid temal oli põhjuseks viha. „Nii et rentnikutare hööveldamata põrand on äkitselt etem sinu esiisade mõisast? Täitanud õlgmadratsit pead sa paremaks siidist linadest, kui ta vaid sinu käte vahel on? Arvad sa, et oleme selle siin ohvreid toomata kätte saanud ja et sa võid nooreea armumise tuhinas oma isade vaeva lihtsalt tuulde lasta?”

Olen väga harva isale vastu hakanud ja alati tagantjärele kahetsenud. Armastus Linnea vastu andis mulle aga tema trotsimiseks julguse. „Ma armastan teda üle kõige. Oleme juba kihlatud, ja kuigi see ei toimunud altari ees, olen kindel, et Jumal meid kuulas.” Nüüd hakkasid sõnad lendama isa suust nagu vesi ägedalt keeva vaskkannu torust. „Ema andis oma elu sinu elu eest. Sa jäid tema üska liiga kauaks. Välja tulles rebisid sa ta pooleks. Kui palju õnnelikke aastaid oleks mul mu armsa naisukesega veel ees olnud, kui sind poleks olnud? Sa võtsid ta minult ära. Ja millega sa võla tagasi maksad, Erik? Kas sellega, et raiskad oma elu ühe kerjusplika peale.”

Isa istus pikka aega sõnagi lausumata. Aimasin, et ta soovib rahuneda. Mõne aja pärast ta hingamine aeglustus ja käed lakkasid värisemast, ning kui ta uuesti rääkima hakkas, kontrollis ta oma häält. „Detsembris saad viieteistkümneseks. Siis on veel kolm aastat täisealiseks saamiseni, et ise otsuseid tegema hakata.” – „Ma ootan nii kaua, kui vaja on.” Ta tõstis käe, et ma enda õigustamise lõpetaksin. „Saadan su lõunasse, Erik. Mul on Rootsi kroonikoloonias Barthélemys tuttavaid ärimehi, ja ma palun neil sulle tööd leida. Pärast kaheksateistkümneaastaseks saamist ei ole minu võimuses sind takistada, kui sa tahad koju tagasi tulla, ja ma ei saa teha muud, kui paluda mõistlikuks jääda, kui sul sama kärbes veel peas istub. Aga ma usun, et sa tõepoolest võtad aru pähe, kui näed, mida maailmal sulle on pakkuda.” Hüppasin tooli tahapoole tõugates püsti. „Ei ealeski. Ma ei jäta teda.” Hakkasin tudisevatel jalgadel ukse poole komberdama. Tema hääl saatis mind. „Lahku lähete te igal juhul, sest kui sa reisist keeldud, ei jää mul muud üle, kui tema isale rentnikukoht üles öelda. Sina valid.”

Tuiskasin oma tuppa kindlas usus, et isa on kaevanud mulle augu, kust ma välja ei pääse. Tundsin endas kasvavat raevu, metsikut viha, millesarnast ma ennemalt polnud kogenud. Mu pilku hägustav punane kõld muudkui paisus ja paisus, kuni kogu maailm mattus möirgavasse uttu. Taas mõistusele tulles leidsin end seismas oma toas pilbasteks pekstud mööblitükkide vahel. Pilgutasin hävitustöö keskel seistes jahmunult silmi ega saanud millestki aru, otsekui oleksin vaadanud teatrietendust, kus eesriie oli just langenud ja siis uuesti tõusnud, kuid mingi äparduse tõttu oli vahele jäänud terve stseen ja asjade seostest oli võimatu aru saada. Valu sundis mind pilku langetama. Mu sõrmenukid veritsesid ja rusikad olid verevalumitest paistes. Poleks mu käed tunnistanud muud, oleksin kindlalt uskunud, et säärase hullumeelse teo pani toime mõni tundmatu kurikael ajal, mil ma teadvuseta olekus olin.

Nii sain ma teada, et suudlus, mida me Neaga olime jaganud, oli nähtamatu paisuluugi praokile tõmmanud. Selle taga ootasid äng ja allasurutud vimm, mis olid valmis välja paiskuma iga kord, kui mu armastus Linnea Charlotta vastu takistust kohtas. Temas olin ma leidnud midagi sellist, mida ma kaotada ei tohtinud, ja jõud, mille abi mul varem vaja ei läinud, oli nüüd pidevalt valmis selle kaitseks välja astuma. See oli mu esimene raevuhoog. Kahjuks mitte viimane.