Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 7

Käes on jaanuar ja 1794. aasta on alanud.

Täna mõni aeg tagasi rikuti kambris mu rahu, mind utsitati sängist välja ja kästi ihukatetesse pugeda, sest uus aasta oli kätte jõudnud, satikad ja saast olid saanud piisavalt pillerkaaritada, ja nüüd tuli toa läppunud õhku suitsutada okstega ja piserdada põrandale hapuks läinud veini. Kohmitsesin püksid üles, sidusin kinni kinganöörid ja viskasin mantli õlgadele, mis olid nii õhedaks jäänud, et rõivas rippus kui teivastel. Kõndisin trepist alla ja läksin esimest korda hea mitme nädala tagant õue, välja päevavalgusesse, millest mu kitsuke aken ainult killukese haugata suutis.

Rohuaia pärnad olid juba mitmed-setmed kuud tagasi lehed kaotanud, kuid talv oli sügise võla värskelt sadanud lumega õiendanud. Puukroonid olid mähitud pidurüüdesse, mille slepid katsid maapinda nii kaugele, kui silm nägema ulatus. Päike paistis, ja tema kiirte särasse uppusid kõik muud värvid. Ma pilgutasin pimestatult silmi ja tõstsin käed varjuks näo ette. Muud haiged tunglesid trepikojas või koperdasid lumes, kirudes kord külma, kord märga, mis nende jalavarjudesse puges. Et nende seltskonnast pääseda, tõmbusin kõrvale ja seadsin sammud randa, kus mööda jääkatet saab edasi minna oma veerand miili1 siledal lumevaibal, enne kui voolavat vett näha hakkab olema. Neitsilikult puhtal ja puutumatul lumekoorikul leidsin ma igatsetud üksinduse. Kuigi pakane näpistas nägu, andis päike sooja, ja oma jõuetusele vaatamata kõndisin ma tubli tüki maad mööda jääd, mille kandevõime minus kahtlusi ei tekitanud.

Kaugemal vasakul sätendas Skeppsbro kolletunud hambarida oma teravatipuliste kirikutornide ja tagapool lösutava lossiga. Keerasin pilgu kõrvale, otsekui selle tukkuva kiskja tähelepanu äratamise ees pelgu tundes, ja heitsin hoopistükkis pilgu tuldud teele, kus paistis orusäng oma muul ajal üksnes paadisõitjatele näha olevas suuruses ja kenaduses.

Linn on Danvikenile selja pööranud, ja aeg oleks nagu sedasama teinud. Päevaring möödub siin teistmoodi. Päev on lühike ja öö on pikk. Mäed, mis meie taevavõlvist kahelt poolt tüki hammustavad, lühendavad päikese teekonda. Haigemajja tullakse vaid viimase häda sunnil. Paljude minu majakaaslaste ainsaks vaevuseks on nende vanadus. Omad pojad ja tütred on nad siia passitanud, soovides vanematele muretut äraelamist vanaduspõlve viimastel aastatel, kuid neil ei näi kunagi mahti olevat siit läbi astuda, et tudikestega juttu vesta, kes unarusse jäetuna peatselt oma lapsepõlve tagasi pöörduvad.

Kaugemal vee ääres, Finnbodahålleti suunas, paistab hullumaja. Jäält vaadates nägin ma seitset korrust pikal mäeveerul, mille vastu on täisnurga all laotud vundamendid, otsekui hiiglase põtkadele sobitatud trepiastmed. Hullumaja kohta on haigemaja koridorides alalõpmata keelepeksu liikvel. Pajatatakse, et ullikesi on seal kordi rohkem, kui hoone tohiks mahutada. Paljud aknad on laudadega kinni naelutatud, teistel on ees trellid. Mõndapuhku, kui ma olin maja esiküljest kiviviske kaugusele jõudnud, oli mu kõrv kinni püüdnud seestkostva umina, käriseva tõrrepõhjabassi, mis tõi mulle meelde lapsepõlve, mil ma uudishimust tagant kihutatuna aasale mesipuude juurde hiilisin ja ajapikku tarude laiska suminat teravate torgete ohuga siduma õppisin. Need pidid olema päratus ruumikitsikuses vaevlevad hullud, kes seal märatsesid, sel moel oma jõuetut raevu välja näidates. Aeg-ajalt tuleb linnast kalessides härrasrahvast, kes pistavad valvurile sissepääsemise eest mõne mündi pihku, et siis hullude narritempude üle ohhetada ja itsitada. Haigemaja asjamehed, kellel on jaksu ja huvi säärast sehvtitamist pealt vaadata, kaevad ärksal pilgul minekule sättivaid võõraid ja muigavad kahjurõõmsalt, kui majas nähtu nood näost kaameks on heidutanud.

Endalegi teadmata põhjusel tüürisin ma nüüd sinnapoole. Mädakollasena nagu kuritõbise haavand troonis kaljul endine soolakeedukoda, mis oli varemalt eristatud muust inimasustusest kahjulike aurude, nüüd aga oma majakondsete tõttu. Mu pilk jäi pidama sissepääsu kõrval oleval kivitahvlil, kuhu oli raiutud omalaadne värss, mille mõned read jäid mulle meelde: „Haletsusväärsest auahnusest ja õnnetust armastusest on meie majaelanikud tehtud – lugeja, tunne ennast!” Kas võiksid need kivisse uuristatud kandilised tähemärgid käia ka minu kohta?

Keegi mind kinni ei pidanud ja ma panin tähele, et suurt ust ei peeta lukus. Kui ma selle irvakile tõmbasin, pahvatas mulle vastu kassikontsert, mis varemal ajal vaid summutatud kohinana mu kõrvadesse oli kostnud. Nüüd kuulsin ma selles häälte segapudrus vaterdamist, kaeblemist, ulgumist ja itsitamist. Hämaras eeskojas kulus kübeke aega, enne kui mu silm seletama hakkas ja väikesel mehikesel peatus, kes seal hiirvaikselt seisis, otsekui minu kohalejõudmist oodates. Nikutasin talle äraootavalt pead ja ta kalpsas paari kiire sammuga minu juurde. Tema silmades, mis mind teraselt puurisid, oli omamoodi pilklikku uudistamist, mehejupatsi hääl oli sametine ja sumbe. „Terekest siis! Minutipealt kokkulepitud ajal. Teile tuleks sihukese täpsuse eest õnne soovida.” Tema jutt jäi mulle arusaamatuks. Kimbatus oli mu näost kindlasti näha, kuid mehe silmahakkavalt rõõmsat tuju see ei rikkunud ja ta viipas kummarduse saatel trepi suunas. „Olge lahke ja järgnege mulle, näitan teile ruume.” Kuna ma ei saanud eitada, et nimelt uudishimu oli mu siia peibutanud, pidasin ma mõistlikuks talitada tema sõnade järgi, kuigi ta mind eksikombel kellekski teiseks pidas.

Astusin oma saatja kannul sisehoovi, mida ümbritsesid nelja korruse kõrguseni kerkivad seinad. Seinaveered olid mattunud prügi ja rämpsu alla, mis kõige järgi otsustades oli alla heidetud akendest, milledest paljudel olid ruudud puruks pekstud või laudadega kinni löödud. Ühte hoovisoppi oli kogunenud punt määrdunud särkides meelesõgedaid, kes ennast seal paigal seistes edasi-tagasi kiigutasid, silmad hirmu täis ja ila suunurgas tolgendamas. Teejuht vaatas minu kohkunud pilgu suunas ja tegi kamba poole tõrjuva käeliigutuse. „Ärge pange tähele! Nad on nagu taltsas veisekari inimnahas ega tee lärmi, kui sa neid just sõgedaks ei ehmata. Mul on teile palju põnevamaid ravialuseid ette näidata. Hoidke aga minu sappa.”

Me kõndisime üle sisehoovi ja astusime paarist trepiastmest üles, seejärel tuli veel ülespoole ronida, kuni mu kaaslane seisatas ühe koridoriukse juures, köhatas kõri puhtaks ja võttis jutuotsa üles. „Alguses oli meil siin kakskümmend seitse üksikkambrit, kõigis hullude jaoks mõistlikud mugavused olemas. Ma ei tea, kuidas teie maailma näete, mu isand, aga kui te küsite minult, siis ei ole selles midagi imekspandavat, et ruumikitsikus üha suuremaks muutub. Linnaelu viib inimestel viimasegi aruraasu peast ja hullusid tuleb sealt juurde nagu küllusesarvest. Praegu peab igasse üksikkambrisse mahtuma vähemalt terve kvartett. Märatsejate teistest lahutamiseks pannakse nad raudu või omaette latrisse, selleks on paljudesse kambritesse ehitatud vaheseinad.”

Tõmmanud koridoriukse riivist lahti, astus ta kõrvale ja laskis mul esimesena sisse minna. Mind tervitasid mõlemat kätt rivis seisvad rasked uksed ja põrgulärm. Lisaks röökimisele ja halamisele kraabiti seinu ja kolgiti rusikate või kättesattunud esemetega vastu uksi. „Varsti on toidujagamise aeg. Nad võivad küll peast segi olla, kuid nende vatsadel pole häda midagi, ja pealegi aitab korisev kõht neil ajaarvestust pidada.” Mehike patseeris mööda koridori edasi, peatudes puhuti selleks, et minu tähelepanu mõnele huviväärsele asjaolule juhtida. „Nagu näete, on meil tugevad uksed ja enamasti on kongis ka siseuks, mis peab kõikvõimalikele kahjustustele paremini vastu. Paljud on nii segased, et neid ei saa välja lasta, mistõttu, nagu te näha võite, on meil kindla otstarbega luugid, mille kaudu saab ööpotte tühjendada, ilma et peaks kambrisse minema. Kahjuks ei oska kõik majalised neile pakutavaid mugavusi asjakohasel viisil kasutada, sellest ka hais. Pange sedagi tähele, et kahhelahjusid kütame me samuti koridorist, kuigi jah, küttepuid jagub meil tegelikult vaid kõige külmemateks öödeks. Elu on näidanud, et ülerahvastamisest on ka kasu, sest see aitab ruumides talutavat temperatuuri hoida. Kas soovite pilku heita?”

Ta pani sõrme huultele ja avas ettevaatlikult luugi. Kuigi vaatepilu oli silmade kõrgusel, pidi mu teejuht selleni ulatumiseks end kikivarvule upitama. Vaatepilt tõi talle naeratuse suule ja ta viipas käega, et ma lähemale astuksin. Kulus ivake aega, enne kui mu silmad kambrisolijate varjusid seletama hakkasid. Jalgapidi seina külge aheldatud poolpaljas mees taarutas ketilülide rütmilise kõlina saatel tantsida. Seina ääres istusid põhuhunnikutel kolm ülejäänud kambrielanikku, ja nähes, kuidas nad mustuse keskel valendavate sõrmenukkidega kätega oma jäigastunud meheliikmeid mudivad, pöörasin ma näo vastikusest kõrvale.

Me rühkisime edasi. Kaaslane viis mu kõige alumise korruse kongide juurde. „Siin on pimekambrid, mida kasutab see sünge seltskond, kelle prantsuse haigus enam elavhõbedaravile ei allu. Siin ei ole midagi näidata, sest kahjuks me nende kambritesse sisse piiluda ei tohi, aga ega sealt mingit silmailu olegi oodata. Puha sadulninad ja märgavad haavandid. Nende meeleheitest üles köetud pöörane viha on muidugi omaette vaatamisväärsus, kui neil see õige vaim peale tuleb. Muul ajal on nad kõik kui keele alla neelanud, ja seda sõna otseses mõttes, kuna see hull tõbi on nende keeleotsad ära söönud.” Mind ajas öökima ja ma tundsin vastupandamatut soovi vahetada see jumalast hüljatud paik viljatu rannajoone vastu, mis tundus ühtäkki kadestamisväärsena kui Elysioni väljad. Minu teejuht aga ei kiirustanud edasiminekuga, vaid seisis vaikides paigal, otsekui midagi oodates. Lõpuks talitasin ma tema soovi järgi. „Millega neid vaesekesi ravitakse?” Ta noogutas innukalt, otsekui oleks ta nimelt seda küsimust oodanud. „Nagu teadus meile räägib, tekib hullus siis, kui sisemised või välised asjaolud on terve meele tasakaaluseisundist välja viinud, ja me teame, et aru saab haigele tagasi pähe meelitada ainult sama tugeva mõjutusega kui see, mis ta mõistuse segi ajas. Meil on kongides nahkvoolikud, et neid ootamatult külma veega üle uhada. Kui varem tuli hullusid kärntõppe nakatada, lootes, et sügelus trumpab arukaotuse üle, siis nüüd istub tõbi juba nii tugevasti seintes, et kinnipeetavad saavad nakkuse meie abitagi kätte. Ja on veel muidki asju, aga jäägu need täna jutuks võtmata.” Viimased sõnad lausus ta ehk seepärast, et ootamatu peapööritushoog oli mind sundinud seinalt tuge otsima.

Lõpuks ometi pööras ta otsa ringi ja me hakkasime väljapääsu poole minema. Kui me nelja mehe kambrist mööda vantsisime, tundsin ma ühtäkki tema kätt oma õlal. „Ma vist unustasin vaatepilu lahti, aga sellest pole midagi, sest ma soovin teile veel ühte asja näidata.” Ta nügis mind ukse juurde, mille taga avanes sama vaatepilt mis enne. „Kas näete seda nurka seal, kõige kaugemat? See, kuhu mõned härrad oma häda teevad, kui pott on hõivatud?” Ta küünitas oma suu minu kõrva juurde ja ta hääl muutus sosinaks. „Seda kohta hoiame me teie jaoks. Varsti tulete te siia ja siis oleme me valmis teid vastu võtma.” Taganedes nägin ma tema kõveraks irveks väändunud suud, kus paljastus kaks rida teravaid hõredaid hambaid. „Ja nii noor ja ilus nagu te olete. Nii saleda kehaga ja nahk nagu alabaster. Ma olen kindel, et olete oma kongikaaslastele suureks rõõmuks.” – „Kes te üldse olete?” Ta piidles mind pahatahtliku pilguga. „Oh, see on päeviti erinev. Eile olin ma Tosina-Kalle ise ja heietasin õnnelikke mälestusi ajast, mil ma oma sinikuued läbi Masuuria lumiste kuusikute viisin, kus me pelgalt ülemeelikusest lömastasime imikuid saapakontsade all nende vanemate silme ees, olles teel Poltava tapaväljadele. Oleksid sa eile tulnud, oleksid kuulnud, kuidas tinaplönn mu kolbas krõpsub, kui ma pead raputan. Täna? Täna on mul nimesid rohkem, kui kokku jõuab lugeda. Mind on kutsutud vanatoiks, Sarve-Periks, timukaks, Kratiks, Punaseks Petteriks. Kutsu mind kasvõi Saatanaks. Me ootame sind. Sa tead paremini kui keegi teine, et siin on su õige koht.”

Ma ei tea, mida ma talle vastu oleksin nähvanud, kui meie juttu ei oleks lõpetanud üle koridori kajav hääl. „Tomas, sa tead väga hästi, et sul ei ole siia asja. Oleme sulle ju sada korda öelnud, et kui me laseme su värsket õhku hingama, siis ära kasuta oma vabadust kurjasti. Hops-hops nüüd koikusse tagasi.” Koridori teises otsas uksele ilmunud määrdunud kuues jässakas mees hakkas kiirete sammudega meie poole tulema. Mu teejuht nihkus kurikavalal ilmel mulle lähemale. „Annan sulle hüvastijätuks ühe mõistatuse. Sageli öeldakse, et mind on kinni pandud mu enda sisemisse saatanariiki, põrgusse lukkude taha. Kuidas ma saan siis siin inimeste keskel olla? Vihjeid on igal pool. Pea meeles kõik, mida sa näinud oled, ning hoia silmad ja kõrvad lahti, kui sa laias ilmas ringi rändad.”

Mees, kes oli ilmselt üks hullumaja ametimeestest, haaras Tomase-nimelisel hullul käsivarrest kinni ja hakkas teda mööda koridori minema tirima, lai nägu higist läikimas. Kui Tomas vastu punnis, haarati tal kraest kinni ja kõrvakiilusid sadas kui rahet, kuni ninast voolav veri pisaratega segunes ja mööda lõuga alla nirisema hakkas. Tomas nuuksus alistunult, olles selleks korraks alla andnud. Tema vastane heitis mulle häbeneva pilgu. „Jätame vahel ta kambri lukustamata ja siis läheb ta hullumajja või isegi haigemajja avastusretkele. Oleme siin päevasel ajal ainult kahekesi hullusid hooldamas, ja ma oleksin südamest tänulik, kui auväärt isand selle vahejuhtumi enda teada jätaks. Loodan, et Tomas teid vihale ei ajanud. Ta ütleb igasuguseid pentsikuid asju.”

Tundes kergendust arusaamatuse klaarimisest, kuid vapustatuna öeldud sõnadest, komberdasin tagasi päevavalgusse, möödudes siseõuel konutavatest hulludest, kes end seinte ääres õõtsutasid, otsekui püüdes enda seest tulevat soojust. Väljas jäin ma viivuks seisma, et selle elavate haua üle järele mõelda, kui ühtäkki tundus mulle, et kogu maailm on oma keeled minu meeleolule vastavaks timminud. Tajusin valguse muutumist, kuigi taevas ei olnud ainsatki pilvekübet. Vaatasin silmi kissitades üles. Nähtu tekitas minus õudu, sest paistis, et üks isevärki olend on päikesekettal suure suutäie küljest hammustanud, jättes maha samasuguse hambajälje nagu mu enda oma värskelt lõigatud leivakäärus. Ma ei suutnud karjatust tagasi hoida ja vajusin maha. Pikka aega värisesin ma kabuhirmus kägarassetõmbunult lumel, enne kui tihkasin silmad uuesti lahti teha ja leidsin, et valgus on tagasi tulnud. Päikesevarjutus, ei midagi muud, täpselt selline, nagu koolmeister oli mulle kirjeldanud: kuu liigub päikese ja maa vahelt läbi, kuid ei suuda päikeseketast tervenisti katta. See ei saanud kesta palju kauem kui paar minutit.

Tõttasin omaenda jalajälgi pidi tagasi, kuni sain kambriukse tagakätt kinni virutada, ennast oma lihtsale magamisasemele kägarasse kiskuda ja teki üle pea vedada. Oma toast lahkumine oli olnud julgustükk, mida ma korrata ei soovi, isegi kui nad mu hõõguvate tukkidega majast välja suitsetada tahaksid. Õigete arstiteaduse abinõude leidmiseni on mul palutud kannatust varuda. Ma pean selle ajani vastu pidama ja pole mul vaja inimeste seltskonda tükkida. Tomas võis küll hull olla, kuid ta tuletas meelde häbi, mida ma endas kannan; ma ei saa vaadata oma ligimesele silma, ilma et mulle mu süütegu meelde tuleks, ja see tekitab väljakannatamatut valu. Ja seda piina pean ma edaspidi kannatama nii päevavalguses kui ööpimedas.

Aeg-ajalt pakutakse siin thebaicat, tinktuuri, mis tuimestab vaimu ja keha, leevendab valu ja vaeva ning laseb mul päeva mööda saata hämus, milles ma isegi kõige pealetükkivamat külalist vaevu tähele panen. Kuid neid väärtuslikke tilkasid, mida lahjendatakse veega ja maitsestatakse suhkru või meega, pean ma jagama paljude teistega. Varud saavad tihtipeale otsa, kuigi meid on õnnistatud, sest ma olen kuulnud, et haigemaja käsutusse jääb ka see ports, mis tegelikult peaks hulludele minema. Päevadel, mil tilku ei pakuta, olen ma otsustanud näidelda. Ma kiigutan ennast edasi-tagasi või sulgun iseendasse, jätan silmad poolavatuks ja naelutan pilgu tühjusesse, ise seejuures vaikselt ümisedes, kuni külastajate kannatus otsa saab ja nad mu rahule jätavad, et saaksin oma süüd edasi nämmutada. Mängin seda rolli seni, kuni videvikutund kätte jõuab ja öö selle kannul kohale hiilib ning ma saan kirjatarbed salamisi välja otsida.

Mu heategija on palunud mul kõik kirja panna, et ma talletaksin mälestused nendest kahetsusväärsetest sündmustest, mis mind kokkuvarisemiseni viisid, ja ehk ka selleks, et otsiksin andestust tegudele, mille tõttu ma siia Saltsjöni kõledale rannale Danvikeni haigemajja olen sattunud. Mulle on öeldud, et ma ei ole enam oma tunnete isand. Mulle on ka kinnitatud, et seda, mis minus on valesti, annab ehk korda teha, ja et mina ei ole selles hirmsas veretöös süüdi, sest see oli puhtalt looduse kapriis. Selles osas ma suuri lootusi ei hellita.

Minu peas märatseb torm ja rinnus haigutab vaid tühjus. Ma vaatan ettesirutatud käsi. Need on punased. Neid ei ole võimalik puhtaks küürida. Mõrtsuka tööriistad.

Kogu elu õhkasin ma armastuse järele, kuid ei kujutanud ette, mida see tulles kaasa toob: ilus kuid õõvastav, kihk vemmeldamas veres, peoriides hirmuvalitseja; ja mul ei olnud vähimatki aimu, et see võib mind nii sügavale pimedusse kiskuda, kust tagasiteed enam ei ole. Kui ma saaksin midagi soovida, siis sooviksin seda, et ma poleks ealeski armastanud. Lisaks armastusele oleks meid säästetud kõigest muust. Mina ei oleks siis selles jumalast hüljatud kaljulõksus, ja tema … oh ei, mitte enam. Laskem sulel nüüd puhata. Lõpust ei ole ma veel valmis kirjutama, hea seegi, et algus sai tehtud.

1 Mõeldud on rootsi endist miili, mille pikkus on 10 688 m. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.