Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 13

Lubage mul kirjeldada Barthélemyd sellisena, nagu ta mu silmade ette esimest korda ilmus.

Meil oli kaks ööpäeva aega saart eemalt uurida, kuni me reidil ankrus seistes soodsat tuult ootasime, mis meil sadamasse aitaks jõuda. Ma olin endale ette kujutanud kogu sellest sinetusest välja joonistuvat rohelist lopsakat paradiisi, kus tundmatud puud ümbritsevad tiheda džunglina rikkalikku saaki andvaid suhkru- ja tubakapõlde. Selle asemel selgus, et saar on pigem kuiv kalju, veepinna kohale sirutuv korbane sõrmenukk pruunides ja ookrikarva toonides. Saarel ei paistnud muud haljust kui põõsarägastikku mattunud orusäng, mis kõrgendikke oma embuses hoidis. Kõige rohkem oli seal kiviklibust liivamaad, mis laskus merelainetesse liivaste madalikena, selget rannajoont moodustamata. Barthélemy ei paistnud ihaldusväärse kohana ja mulle hakkas tunduma, et d’Harcourti sõnad Belloy tragöödia kohta iseloomustavad hästi ka mind: mida rohkem ma nägin võõraid maid, seda suurem oli mu koduigatsus. Lohutasin ennast, et me oleme saart näinud ainult pealttuule küljelt ja et ehk jätab ta teiselt poolt parema mulje. Mind üllatas ka sarnaselt meiega plindris olevate laevade hulk, kes kõik kannatamatult tuule pööramist ootasid. Kuigi saare välisilme ei olnud kiita, paistis see siiski seilajatele meelepäranekoht olevat.

Valvelaev, kriimustatud parrastega kutter nimega Triton, võttis kursi meile, kui me olime pikka aega järjekorras oodanud, ja juhtis meid kaljude vahelt läbi. Looduslik sadam asus merelahe kõige kaugemas sopis. Kahe väljaulatuva kaljueendi vahelt avanes vaade selge veega laguunile, mille põhja kattev liiv tundus olevat nii lähedal, et seda saab käega puudutada. Siiski on basseinis sügavust piisavalt, et pakkuda varju kõigile, välja arvatud ehk kõige sügavamale ulatuva kiiluga alustele. Möödusime aeglaselt paljudest laevadest, mis purjetasid kõikvõimalike lippude all.

Sadamalahe ümber paiknes Gustavia linn, mis oli nime saanud koloonia rajaja, õndsa kuninga Gustavi järgi. Gustav III oli andnud nime ka kindlusele, mis troonis linna kohal kõrgel mäekünkal, kahurid valmis nii öösel kui päeval sadamasuuet kaitsma ja linnarahvast igal hommikul kahuripauguga äratama. Kui me sadamasillale lähenesime, heisati kaiäärsesse lipumasti tervitusvimpel ja meie kapten vastas samaga. Meile näidati kätte ankrukoht ja paari tunni pärast võisime Johan Axeliga ronida jullasse, mis meid randa tõi. Pärast paljusid nädalaid merel oli meil taas kindel maa jalge all.

Gustavia, mis polnud veel kümmet aastatki vana, asus küll maailma teises otsas, kuid see ei teinud teda vähem rootsipäraseks, ja linna peetigi kuningriigi suurimate hulka kuuluvaks. Jäime sadamasilla servale kauaks seisma, et kõike uut endasse ahmida. Kõikjal oli elu ja liikumine. Tünne tõsteti kaldale, saabusid väiksemad paadid, lastiks sedasorti puuviljad ja kalad, mida mida me polnud varem näinud. Paremate hoonete vundamendid olid laotud kividest, millele toetusid laudseinad ja katus, ning peenemaid majapidamisi ümbritsevad aiakatsetused pidasid lootusetut võitlust praadiva päikesega meie peade kohal. Me higistasime korralikult, kuna parima mulje jätmiseks olime selga tõmmanud oma kõige uhkemad rõivad.

Värvilised mehed sagisid kõikjal ringi. Siiani olin selliseid vaatepilte näinud vaid raamatute illustratsioonidel. Muidugi oli tegelikkus midagi muud. Nad töötasid poolpaljalt, ka naistel oli kangast ümber vaid niipalju, et viisakuse piiridesse jääda. Valged, keda me samuti rohkesti nägime, kandsid nagu üks mees heledaid pikki pükse ja särke ning nägu varjavaid kaabusid. Taipasime kiiresti, et meie võõramoelised rõivad näitavad kätte, et oleme mujalt tulnud, ja hakkasime pärast mõningast kõhklust mööda tolmuseid tänavaid edasi liikuma, et oma asjad korda ajada. Mehed, kellelt me kubernerimajja teed küsisime, osutusid kõik prantslasteks, ja kuigi me mõlemad olime prantsuse keelt tuupinud, oli nende võõrapärasest hääldusest raske aru saada. Loovisime Carenagenist – nii kutsuti sadamat – kaugenedes üha tagasihoidlikumaks muutuvate majade vahele. Varsti olid ümberringi vaid lauajuppidest kokkuklopsitud muldpõrandaga onnid, kuid kasimata ruumid ei seganud nende elanikke kõikvõimaliku kauplemisega tegelemast. Tänavate ülesannet täivate teeradade paigutuses polnud vähimatki korrapära ja peagi leidsime, et me kõnnime suunatähisteta labürindis. Keerdkäikude rägastikus muutus ka meeleolu. Selles oli pahatahtlikkust, mida olin juba sadamasillal tajunud. Purjus mehed tuigerdasid vatistel jalgadel mööda tänavat, sundides meid prantsus- ja ingliskeelse sõimuga teed andma. Palmiokstest katuste all kõõluvad närtsinud välimusega naised lõugasid täiest kõrist, et meile teada anda, kui palju nende teenused maksavad, ja kui me neile selja pöörasime, seadsid nad häälekalt meie mehelikkuse kahtluse alla. Mehed polnud palju paremad: meile pakuti toore mühaklikkusega rummi, ja nende halvustavad ütlemised kriipisid meie kõrvu, kui me pakkumist vastu võtmata edasi kiirustasime. Tumedanahalised alasti lapsed järgnesid meile pikema vahemaa tagant, vahtides suurte silmadega meie põlvpükse, siidsukki ja toretsevaid kuubesid.

Leidsime kuberneri eluaseme suure vaevaga üles, teatasime välisuksel enda tulekust ja meid saadeti ootama salongi, mille sisseseade oli omapärane segu rohmakalt tahutud puitmööblist ja kaunitest üksikesemetest, mis kindlasti pärinesid Rootsist. Meile anti leiget õlut ja lõpuks viipas mustanahaline livrees mees meid edasi astuma.

Kuberner Bagge ise, neljakümne- kuni viiekümneaastane trullakas mees, istus oma sekretäri kõrval, seljas lühikeste käistega särk, mille kummagi kaenla all oli tünnikaane suurune higiplekk. Kui me kummardasime, pühkis ta taskurätikuga oma punetavat nägu ja noogutas meile tervituseks, kaevates samal ajal paberihunnikust välja kirja, millel ma oma isa käekirja ära tundsin. „Härrad Kolm Roosi ja Schildt, ootasime teid juba mitu head nädalat tagasi, kuid üle ookeani tulek pole kunagi turvaline ja ma olin juba peaaegu kindel, et olete laevaga põhja läinud. Nagu te näete, võtan ma teid väga lihtsalt vastu ega nõua ka teilt edaspidi enda üleslöömist rohkem, kui see hädapärast tarvilik on. Keskkond sunnib meid käituma siin praktilisemalt, kui te kodus kaugel põhjamaal harjunud olete, ja see on teilegi kõige parem, kui võtate kohalikud kombed võimalikult kiiresti üle.” Ta valas karahvinist tumedat, rikkalikult lõhnavat vedelikku ja jõi ahnelt. „Meid on siin liiga vähe, et kõiki meile peale pandud ülesandeid täita, seepärast on minu kontorites alati vabu kohti. Küllap me peagi näeme, millistele ametikohtadele te kõige paremini sobite. Kuid see võib oodata. Las ma räägin veidi teie lähitulevikust, ja kui teile tundub, et ma olen liiga otsekohene, siis soovitan sellega harjuda. Iga uustulnuk haigestub Barthélemys peagi palavikku. Tavaliselt kestab see kümme päeva, midagi pole teha. Oleme kõik püüdnud seda vältida. Kellelgi pole see õnnestunud. Nakkus varitseb õhus, mida hingame, vees, mida joome, või toidus, mida sööme. Valdav enamik saab terveks ja pärast selle troopika tuleproovi läbitegemist tõbi teid enam ei tülita. Siiski ei pea kõik vastu; nõrgad annavad alla. Kindlasti saate te aru, et mul ei ole mõtet raisata teiesuguste isandate aega rohkem, kui see on ilmtingimata tarvilik, enne kui ma tean, kuidas te siin hakkama saate, ja seetõttu on minu esimesed korraldused teile järgmised: minge tagasi Carenagenisse, küsige teed Alex Dawise majutuskohta ja üürige sealt tuba. Kasutage see ajanatuke, mis teil enne külmtõppe jäämist veel on, Gustaviaga tutvumiseks. Kui teil aega üle jääb, otsige üles Fahlberg, kes peab meie provintsitohtri ametit. Nagu mina, on ta elanud asunduses selle alguspäevadest saadik, ja seda, mida tema Barthélemy kohta ei tea, polegi teil vaja teada. Tervitage Dawist ja öelge talle, et ta haigusest kosumise ajal teie eest hoolitseks, ja kui saatus on teie vastu armuline, näeme siis, kui te taas jalul olete. Teil on kasulik teada, et kuigi siin ametlikult kehtivad Rootsi krooni seadused, on nende täitmist raske valvata, kuna garnison on väike ja patuseid palju. Seetõttu olge ettevaatlikud. Pahatihti kasutatakse tugevama õigust, ja kellel rammu napib, peab tegema panuse ettevaatlikkusele. Mu härrad, õnne ja edu teile.”

Ta viipas käega, lahkumiseks märku andes, ise juba teistesse paberitesse süvenenud. Kummardasime ja kõndisime tuldud teed sadamasse tagasi. Maa kõikus meie taldade all mitte üksnes seepärast, et meie kehad olid ikka veel laevadeki pideva õõtsumise mõju all, vaid ka murest, mille kuberneri kurjakuulutavad ennustused olid tekitanud.

Teel mere äärde nägime veidrat vaatepilti. Meile tuli vastu mustanahaline mees, lähenedes kõige kummalisemal mõeldaval viisil. Kuna tal oli ühe kaenla all kark, arvasime me esialgu, et tegemist on jala kaotanud mehega. Lähemale jõudes selgus, et asi on hoopis milleski muus. Tal oli ümber kaela raudvõru selle külge sepistatud ketiga. Kett oli pingutatud üle ta selja ja hoidis paremat jalga nii tugevasti taha painutatuna, et jalalaba oli surutud vastu ristluid. Nii kaelal kui pahkluul tungisid naha veriseks hõõrunud raudahela servad iga sammuga sügavamale ihusse ning mees päästis kuuldavale haleda oige. Kui ta meist mööda komberdas, jäime hetkeks talle järele vaatama ja nägime, et kogu selg oli kaetud sügavate armidega. Me ei saanud aru, mis tal viga oli. Pöördusin Johan Axeli poole. „Võib-olla on see sell pietist?” Johan Axel, kes meie saabumisest alates oli oma mõtted endale hoidnud, vangutas mõtlikult pead, kuid vaikis.