Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 9

Otsisin tüdrukut, otsekui oleksin oma sisimas teadnud, kust teda leida, olles õnnistatud terava ninaga, mis võtab üles tema jälgede lõhna, mistõttu mul pole vaja õigesse kohta jõudmiseks teha muud, kui järgida oma vaistu. Nii ma ta metsast leidsingi, kui kevadine soojus sulatas maapinnalt lume ja sulavesi vulises puude juurte ümber. Valge kleidi välgatus tumedate tüvede vahel, nägu sama valge, juuksed kui õrritav leek. Jäsemed peened kui pajuvitsad.

Kuigi mu otsinguid oli lõpuks krooninud edu, tardusin ma esmapilgul käsi rippu lastes ja kohmetust tundes paigale, sest korraga tundus ta mulle loodusest endast võrsunud olendina, murueide tütre või haldjana. Ta tundis vaistlikult mu pilku ja seisatas järsult keset mahalangenud puutüve, millel ta tasakaalu hoides turnis. Ta ei jooksnud ära, vaid tegi libedal puukoorel pirueti ja heitis mulle pilgu üle oma kahvatuvalge õla. Tüdruku kaks rohelist silma olid täis küsimusi ja väljakutset, ja pime jõud andis mulle uljust talle puude vahele järgneda.

Tüdruku nimi oli Linnea Charlotta ja tema isa Eskil Colling oli üks paljudest, kes rentisid juba iidsetest aegadest meie suguvõsale kuulunud ja minu isale pärandatud maid. Colling oli edasipüüdlik ja pealehakkaja mees, kes eluaegse töörabamisega oli oma elujärge tublisti parandanud. Ta teadis, kuidas maa viljakandvaks muuta. Tulnud Kolme Roosi vaid mõni aasta tagasi, oli tal juba õnnestunud laiendada oma renditalu ja tänu targale majandamisele kasvasid jõukus ja lugupidamine tema vastu jõudsalt. Samuti sai ta aru, et kõrgeks lennuks on vaja midagi karukämmaldest enamat, ja nägi kurja vaeva selle nimel, et oma päritolust kõrgemale tõusta. Ta pidas ennast ülal pigem aadlimehe kui talunikuna, tehes seda siiski piisavalt peenetundeliselt, et mitte pahameelt äratada. Ta laskis naisel ja tütardel rõivastuda nägusatesse hilpudesse, et nende ilu paremini välja paistaks, ja kandis ka ise kuldset uuriketti ning hõbedasi kinga- ja püksipandlaid. Ja tema jõupingutused kandsid vilja. Isa hindas Collingit kõrgemalt kui teisi maarentnikke, ja kui keegi küllakutsest ära ütles või oli peolauas muidu vabu kohti, kutsuti tema ja ta perekond meiega kampa lööma, nagu see oli juhtunud ka ülestõusmispühade ajal, kui mu pilk esimest korda Linnea Charlottal pidama jäi.

Metsas mängisime me kulli ja tuvi. Olime lapsed, ja meievaheline sõprus oli iseenesestmõistetav, kuid habras. Linnead juhtisid paljuski tema tujud. Enne kui ta kannatus katkes ja silmad välke pilduma hakkasid, olid mõned vaevuaimatavad ended, mis mind hoiatasid, et nüüd parem jalad selga võtta kui abitult kätega veheldes vastu hakata. Siiski oli ta järgmisel päeval alati kohal mind ootamas, mida ma vahel väga imeks panin, ja ma õppisin tõlkima sõna vabandust keelest, mida kasutas ainult tema: kõver naeratus häbeneva pilgu all, juhuslikuna näiv puudutus, kõlav naerulagin millegi minu poolt öeldu peale, mida ilmselt muus olukorras samaväärselt ei oleks hinnatud. Ja siis olime me uuesti sõbrad ja ta võttis mu kaasa kohtadesse, mida mu silm muidu ealeski näha poleks saanud, sest lisaks minule ei suutnud ka mets tema eest ühtegi saladust hoida. Vana põdrapulli joogikoht metsajärviku veerel, meltsase peidetud pesitsuskoht ja kassikaku pesa pehastunud puuõõnsuses, kotka risupalee männiladvas. Mul ei olnud talle palju anda, kuid ta sai vastutasuks selle vähese, mis mul oli: tema mõttevälgatuse ajel painutasin ma pajuoksad looka vastu maad, neelates nuttu, kui need ennast sirgu visates mu põski piitsutasid, ja kui see oli tehtud, katsin kaared kuuseokstega, et meid tuule eest kaitsta.

Me ei tahtnud muud, kui et need süütud lapsepõlvemängud kestaksid igavesti. Kuid aastad läksid ja ka meie muutusime. Linnea luider keha, mis oli kunagi minu omaga äravahetamiseni sarnane, sai looduse tahtel uued vormid. Samal ajal jäi Kolmes Roosis kõik vanaviisi, ja hoolimata arvukatest päevadest, mida me võõrastele pilkudele varjatult koos veetsime, tundub see aeg mulle tagasi vaadates imelühike. Mälestused aastaaegade vaheldumisest sulavad kokku, rohketest suvedest saab üksainus, ühel talvel mängusid lumes on võimatu eristada teiste talvede omadest. Ühtäkki olime me mõlemad neljateistaastased ja lapseeast väljas. Küpsus lähenes meile luuramisi. Kumbki meist ei oodanud teda. Mäletan, kuidas suvine vihmasabin meid niidul ootamatult tabas, muutes Nea kleidi läbipaistvaks looriks, mispeale ta põimis käed ümber oma õlgade ja mina põrnitsesin häbenedes porist maapinda. Pärast seda vahejuhtumit hakkas ta kandma teistsuguseid riideid, aga vahel oma kõige metsikumates mängudes puutusime me paratamatult kokku, mispeale me teineteisest eemale hüppasime ja pikka vaikust pidasime, mida kumbki lõpetada ei osanud. Igal kuul jäi ta paariks päevaks parema meelega koju kui et mind kohtumiskohas ootas, leiutades hiljem oma tulemata jäämisele erinevaid vabandusi. Ka mina olin kasvanud ja Linneast tugevamaks muutunud, nii et kui me karvupidi kokku läksime, olin ma sunnitud ennast tagasi hoidma, et ta usk meie tasavägisusse ei kaoks. Kumbagi meist ei isutanud hea ja kurja tundmise puu vilja järele, ent ometi polnud meie paradiisiaed enam endine.

Tema meeleolu muutus üha heitlikumaks. Üksainuke halvustav sõna või käeliigutus võis ta vihast pööraseks muuta, mispeale ta kas minema tormas või mind oma metsast kuningannale au tegeva käeviipega välja kihutas. Kord suvel, olles pärast paaripäevast palavikuga maadlemist pahas tujus, otsustasin ma talle ise tülikinda heita. Vopsudel, mis ma varem leplikult välja olin kannatanud, lasksin ma nüüd langeda varaküpse nooruki lihastele, ja kui ta mind raevunult küünistama hakkas, ajas see mind naerma, sest kuna Linneal oli kombeks närida oma küüsi, ei olnud neist vähimatki abi. Enne kui ma arugi sain, haaras ta käe, millega ma teda eemale tõrjusin, ja lõi hambad sisse mitte naljatamisi, vaid nii tugevasti, et jättis nahale verise vorbi.

Karjatasin nii üllatusest kui valust. Ta laskis mu lahti, meie pilgud kohtusid, ja ma nägin tema põskedel põhjatu meeleheite pisaraid. Ta keeras kannapealt ringi ja pages nuuksudes kuuskede vahele. Oleksin tahtnud talle järgneda, aga jäin ometi abitult seisma, sammalt punaste tilkadega kastes.

Tema hambajälg on veel praegugi näha käel, mis neid sõnu kirja paneb.

Järgmisel päeval otsisin teda kaua, endal sidemes käsi valu leevendamiseks kaela seotud. Linnea oli peitnud enda kaugel lagendikul asuvasse pelgupaika, mida ta oli mulle vaid paar korda näidanud, ja sedagi kaua aega tagasi. Nuuksatustega reetis ta enda. Ta istus käed ümber põlvede põimitud ja värises nagu haavaleht tuules. Jala all praksuv raag andis mu tulekust märku, ja ma kükitasin talle nii lähedale, kui söandasin.

„Mis on, Nea? Ära mõtle minu käele, see on tühine kriimustus, unustame kogu selle värgi.”

Ta vastas alles mõne aja pärast, surudes näo vastu põlvi.

„Sa peaksid kuulma, kuidas nad teist räägivad, Erik.”

Alguses ei saanud ma aru, mida ta mõtles.

„Kes?”

„Mu isa on nii uhke selle üle, et saab su isale kuuluvaid maid harida. Ta räägib vanast Kolmest Roosist nagu päikesest endast, nagu mehest, kes on ehteks oma seisusele ja ilma kelle loata ei kasva ükski viljapea. Minu õed sosistavad sinu vennast ja tema sõpradest-kadettidest, nagu oleksid need ahvatlevad auhinnad võistlusel, mille reegleid kõik tunnevad. Nad veedavad iga vaba hetke oma sulgi klanides. Õpivad oma peentes kleitides kenasti istuma, nõela ja niidiga lillekesi tikkima, majapidamist korras hoidma ja laulu lõõritama, vooruslikku juttu vestes riivatult silmi pööritama, ühesõnaga: kõiki neid trikke, mis lähevad täie ette, kui on vaja võrgutada mees, kes on sinu sigitajast rikkam.”

Ta tõstis näo ning pühkis silmi ja nina. Isegi pundunud huuled ja hingevaevast punetav nägu ei röövinud ta ilu.

„Ja ma pean seal vaikselt istuma ja kõike seda pealt kuulama. Isa nõuab, et ma metsas uitamise lõpetaksin, et mind kangaspuude taha sätitada või ninapidi katekismusesse toppida. Õed on meid ilmselt koos näinud ja teevad salvavaid märkusi sinu kohta. Mulle teeb viha, et nad peavad kõiki endasugusteks. Nad ei saa aru, kui ebaõiglane see on. Üks on sündinud Collingiks, teine Kolmeks Roosiks, ühel ei ole mitte midagi ja teisel on kõik olemas. Isa peab kintsu kaapima ja teie laualt pudenenud raasukesi korjama, ja ta on sellega nii harjunud, et on iga kord lausa seitsmendas taevas, kui saab teie kohta mõne kiidusõna öelda. Üle kõige himustavad mu õed seda, et nad saaksid ükskord teiste peale samamoodi ülevalt alla vaadata, nagu praegu nende peale vaadatakse.”

Ma polnud teda kunagi sel moel rääkimas kuulnud.

„Aga Nea …”

Ta ei lasknud mul lauset lõpetada.

„Ma ei taha sama, mida nemad tahavad. Ma tahan olla ainult mina ise. Ma ei ole endale kunagi ühtegi meest tahtnud.”

Kimbatus oli mu näol kindlasti selgelt näha. Kui ta jätkas, tegi ta seda vaevukuuldaval sosinal.

„Aga ma tahan sind, Erik Kolm Roosi. Sind ja ei kedagi muud. Sa oled põrmustanud kõik mu varasemad unistused ja ma ei teagi enam, millest ma nüüd veel julgeksin unistada.”

Minu sees puhkes õide metsik õnn. Sõnad voolasid iseenesest.

„Ka mina tahan sind. Ei kedagi teist. Ma tean, milline su unelm välja näeb, sest olen isegi samast asjast palju kordi unistanud. Linnea, meie kaks kirikuõpetaja ees, kui mees ja naine.”

Kurvalt raputas ta pead.

„Ma ei taha kükitada mingisuguse aadlimamslina mõisas ja teiste üle kohut mõista, ümbritsetuna inimestest, kes kadedust sõpruse taha peidavad.”

Ma naersin.

„Mu vend pärib Kolm Roosi. Mina olen tühi loos. Kui sa tahad vabadust vaesuse hinnaga, siis ega mul sulle paremat pakkuda olegi.”

Ootamatu ebakindlushoog pani mu vabisema ja minu suust hetk tagasi kostnud mehine hääl vahetus taas poisikese närviliseks kogelemiseks.

„Kui sa ikka tahad?”

Ta nuttis endiselt, kuid need olid teist sorti pisarad.

„Jah. Tuhat korda jah.”

Siis haaras ta mu embusesse sellise jõuga, mida ma polnud kunagi varem tundnud. Istusime kaua selles asendis, ja kuna tal ei paistnud olevat tahtmist mu käsivarrest lahti lasta, saatis ta mind Kolme Roosi ees laiuva aasani.

Hüvastijätuks surus ta oma huuled minu omadele. See oli minu elu esimene suudlus, kuid kuna see kunst on sama vana kui inimene ise, siis ma lihtsalt sulgesin silmad ja vastasin samaga, samal ajal kui mu silmalaugude taga sähvisid kummalised värvid ja kujutised. Läbi üheainsa meievahelise kokkupuutepunkti voolas nüüd minusse kogu armastus, millest elu mind siiamaani ilma oli jätnud. Mulle anti tagasi kõik, mis mult oli ära võetud, ja esimest korda olin ma tervenisti mina ise. Kogu mu keha vappus selle tormilaine käes, mu põlved nõtkusid ja meie segunenud pisaratest sai soolane maik meie ühinenud huultel.