Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 8

Mulle oleks võinud osaks saada muretu lapsepõlv, kus midagi ei oleks puudunud, kuid saatus tahtis teisiti. Sündisin sängi sametist varikatte all oma isa mõisas, mida oli pärandina ühelt sugupõlvelt teisele edasi antud ja nagu suguvõsa ise, kandis ka see nime Kolm Roosi. Mõisamaad jäid kaugele linna salasepitsustest ja neid oli valitsenud pikk rodu isasid ja poegi, kes poliitikasse oma nina ei toppinud ja keda kõik võimukandjad seetõttu ohututeks pidasid. Maa andis aastast aastasse heldelt saaki ja mu isa hoolitses oma renditalunike eest hästi, kuna teadis, et alamate heatahtlikkus tuleb tavaliselt äritegevusele kasuks.

Ma tulin ilmale teise lapsena, seitse aastat vend Jonasest hiljem. See juhtus vaid tänu sellele, et mu linnaelu sära ja särtsuga harjunud ema tüdines jõudeolekust maal ja hakkas taas last soovima. Ta ei olnud esimeses nooruses ja riskid olid suured, kuid ema oli südi naine, kes teadis, mida tahtis. Enne minu sündi oli nurisünnitusi rohkem kui üks ja ema elas neid raskelt üle. Vanusevahest sai minu ja mu venna vahele müür, mida me kunagi täielikult lammutada ei suutnud. Vennal oli kombeks mulle kiusamiseks ette kanda salaja pealt kuulatud jutuajamist ema ja silmi vidutava vana kodutohtri vahel, kes sumbel häälel soovitas emal sünnitamisest loobuda vanuse tõttu, mis eeldatavasti olevat emalt juba kogu tema sigimisvõime röövinud, ja pakkus välja erinevaid lapseootuse katkestamise viise. Ema naeris pilkavalt ja palus tal minna sinna, kus pipar kasvab. Ja kui ma peaaegu kolm nädalat oodatust hiljem ilmale tulin, maksis ema selle eest eluga. Vaid ühe korra sain ma olla ema käte vahel, kuid sellest hetkest puuduvad mul igasugused mälestused. Tema käed jahtusid mu ümber.

Minu õnnetu sünd jättis minu ja isa suhetesse kustumatu jälje. Isa oli igati rahul järeltulijaga, kes tal juba olemas oli, pidades ennast teistkordseks isakssaamiseks liiga vanaks, ja ma oletan, et iga mulle heidetud pilk tuletas talle meelde kaotatud kaasat, kellest oleks pidanud saama tema vanaduspõlve rõõm ja tugi. Ehk tundis ta ka seda, et selle vahetuskaubaga oli tal nahk armetult üle kõrvade tõmmatud, sest peatselt sai selgeks, et ma olin tõeline kobakäpp kõigi tema poolt kõrgelt hinnatud oskuste omandamisel. Mul oli raskusi kindlalt hobuse seljas püsimisega, jahil käies lasksin ma mööda ka kõige lihtsamad lasud, rapiir libises mu käest kohe, kui relvaterad ristusid, ning kehalise nõrkuse tõttu vaevlesin ma sageli palaviku ja köha käes, mistõttu ei saanud osaleda ka siis, kui ma seda oleksin soovinud.

Mind jäeti üha sagedamini koduõpetajate hoole alla, ja kuna üksteisele järgnevad päevad olid täis kohustusi ja pettumust, tegin ma ööd enda omaks. Kui maja oli magama suikunud, ronisin ma voodist välja, et kaotatut otsida. Trepi kohal rippus ema portree ja öeldi, et me oleme sarnased. Mitmel korral lohistasin ma tabureti üle põranda, et saaksin raske peegli maha tõsta ja maali alla püsti upitada, et põhjalikumalt otsida ema näojooni enda omadest. Ma liigutasin vahaküünla leeki edasi-tagasi, et valgus tooks esile iga väikseimagi sarnasuse meie vahel: lõuajoon, põskede ümarus, kulmukaar.

Ma ei olnud jõudnud veel üheteistkümnesekski saada, kui vend meie juurest lahkus, et alustada oma sõjaväelist karjääri. Isa jaoks oli tema seltskonna kaotus ränk hoop. Nad hoidsid väga kokku ja veetsid kogu isa äritoimingutest vaba aja koos, käies jahil, ratsutades või märki lastes, mis kõik olid tegevused, millesse mind mu nooruse ja kõlbmatuse tõttu ei kaasatud. Ma ei mäleta, et oleksin isa seejärel veel kunagi naeratamas näinud, välja arvatud mu venna mõne külaskäigu ajal. Ta sulgus oma kesta. Juhul kui meil ei olnud võimalik teineteise seltskonda vältida, tajusin ma temas allasurutud vimma talle osaks saanud elu vastu. Hakkasin majas jänesehaake tegema, et isaga Kolme Roosi koridorides mitte kohtuda, ja tundsin tema ees üha suuremat hirmu. Ta otsis üha sagedamini lohutust veinikeldrist. Aeg-ajalt täitis ta oma isakohustusi mulle ihunuhtlust jagades, kui ma olin rikkunud mõnda arvukatest kodukorra reeglitest, ja pärast nahutamist võis ta olla leebem kui tavaliselt. Ise valasin ma kibedaid pisaraid rohkem nördimuse kui valu pärast ja kaugenesin temast veelgi.

Selle aasta lihavõtete ajal kutsus isa külla sõbrad, sugulased ja meie jõukamad rentnikud, ja see oli esimene suur koosviibimine pärast paljusid aastaid. Ma oletan, et ta tundis ennast äkitselt üksiku ja vanana. See tunne tuli endast kuidagi välja ajada ja ta tegigi selleks viimase jõulise katse. Jootude ettevalmistamise ajal märkasin esimest korda üle pika aja oma isas mingit tuhinat, kuid peagi saabus teade, et rügement ei saa isegi pühadeks Jonast puhkusele lubada ja isa silmis välkunud säde kustus jalamaid. Heameelega oleks ta peo ära jätnud, kuid kutsed olid juba välja jagatud. Koosviibimisel jäi ta peagi purju ja tema iga pokaalitäiega kasvav süngus mattis pidurdamatult kogu ülejäänud seltskonna enda alla.

Kaeti õhtusöögilaud, kus isa kõrval olev koht jäeti ema mälestuseks tühjaks. Kui ma oma istmelt laua keskosale vargsi pilgu heitsin, nägin ta punaseks tõmbunud nägu ja kuulsin, kuidas ta jutt segaseks muutus. Ta tõusis kõikudes püsti, et tõsta klaas ema terviseks, ja pisarad tilkusid ta habemesse. Järgnenud pühalikus vaikuses sirutasin ma käe oma klaasi järele, mis kuulus ema kaasavarana peresse tulnud monogrammidega kaunistatud serviisi hulka ja mida väga harva kasutati, kuid ma hindasin vahemaad valesti ja ajasin klaasi ümber nii õnnetult, et kukkumisel selle jalg murdus. Kasvasin selles vanuses kiiresti ja tundus, et mul oli raske kohaneda tempoga, milles mu käed ja jalad üha pikemaks venisid. Minu kohmakus ärritas isa ja ma nägin, kuidas tema sügav lein muutus vihaks. Ma ei saanud veel sõnagi suust, kui ta mulle juba kallale kargas, tõstis mu kraedpidi üles ja andis paar tugevat kõrvakiilu. Kohe, kui juurde tormanud külalised mu isa haardest vabastasid, pagesin ma nuuksudes saalist, jooksin välisuksest välja ja tõmbusin kolonnaadile kühveldatud lumehange varjus kössi, püüdes teha ennast väikeseks ja märkamatuks, et otsima saadetud teenijarahvas mind ei märkaks.

Istusin ja nutsin seni, kuni mingi nimetu tunne tekitas minus aimuse kellegi lähedusest. Pead tõstes nägin ma tüdrukut, kes oli kahvatu nagu lumi ja kelle juuksed helkisid punaselt nagu vaskkatlalt peegelduvad kustuvad söed. Ta seisis tihenevas lumesajus otsekui kivikuju, külmast välja tegemata, kuigi ei olnud vaevunud oma lihtsale puuvillasele kleidile midagi peale heitma. Sõnagi lausumata tõstis ta ühe käe üles ja ma nägin ta pihus täpselt samasugust klaasi, nagu ma olin lõhkunud. Tüdruk vaatas mulle silma, kui ta selle otse alla kivisillutisele kukutas, kus killud allasadanud jääpurikatega segunesid. Selline oli meie esimene kohtumine.

Ülestõusmispühad jäid mu isa eluajal viimaseks peoks, kus ta vähemalt püüdis rõõmus välja näha. Siis vajus ta üha sügavamale raskemeelsusesse.