Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 11

Läksin otsima Linnea Charlottat kohe, kui mahti sain, kuid meie kohtumispaigad metsas olid maha jäetud, ja kui ma siis hobuse saduldasin ja Eskil Collingu tallu sõitsin, öeldi mulle, et ta saadeti sugulaste juurde. Tema isale silma vaadates sain ma aru, et ta kardab. Minus, kõigest neljateistkümneaastases poisikeses, nägi ta oma tulevikku põrmustada ähvardavat koletist. Ohjasin hobust kodu poole, endal lahendamata asjade pärast süda vaevas ja kibedad pisarad põskedel, kui nägin põldude taga metsaserval Linnea Charlotta ema mind tee ääres ootamas. Ta istus kivile ja pakkus mulle kohta enda kõrval.

„Olen teid koos näinud, sind ja mu Nead. Juba siis mõtlesin, et see ei saa hästi lõppeda, aga mida ma teha sain. Ta on kangust täis tüdruk ja ma võisin vaid loota, et kireleek kustub iseenesest.” Ta otsis mu pilku. „Pikka aega muretsesin, et ta on sulle lihtsalt mängukann, talutüdruk, kellega noor härrasmees õitsva suve lõpuni tantsu lööb.” – „Ma pole teda kunagi puutunud. Tahan teda oma naiseks. Soovin sinu õnnistust.”

Läks natuke aega, enne kui ta pärast sügavat ohet rääkima hakkas. „Tema nuttis samuti, Erik, nii et mu süda tahtis lõhkeda. Ta klammerdus uksepiida külge sihukese jõuga, et isegi täiskasvanud mees ei jaksanud teda selle küljest lahti kiskuda. Tean, et isa saadab su võõrsile, aga kuna me andsime talle lubaduse Linnea Charlotta sinu ärasõiduni silma alt ära saata, miks ei võiks ma siis ka sulle tema lubaduse edasi anda, las see olla sulle trööstiks: ta ootab sind. Nea ei lähe mehele enne sinu täisealiseks saamist. Tema ei taha kedagi teist ja meie pole kunagi suutnud seda tüdrukunähvitsat midagi tegema sundida. Kui sa tagasi tuled ja te mõlemad ikka veel sama meelt olete, on teil meie õnnistus olemas.” Ma viskusin ta käte vahele. Kui me juba jumalaga olime jätnud, pöördusin ma hetkelise uitmõtte ajel taas ümber. „Kui ma talle kirjutan ja kirjad siia saadan, kas hoolitsed siis nende õigesse kohta jõudmise eest?” Viivuks kõhklema jäänud, noogutas ta pead, ja mina seadsin sammud kodu poole, et sulg haarata ja esimene kiri paljudest paberile panna.

Lahkumise kuupäev oli määratud oktoobri lõppu, mis andis mulle ettevalmistusteks ohtralt aega. Läksin raamatukokku lootuses leida midagi Barthélemy kohta. Mu isa ei pidanud raamatutarkusest suuremat lugu ja oli oma esiisade muretsetud teostele vaid mõned vähesed köited lisanud. Umbes tund aega tulutult otsinud, andsin ma alla ja panin lootuse hoopis oma õpetajale. Nagu tal kombeks, küürutas Lundström oma toas küünlakontsu ja raamatu kohal. Ta heitis mulle etteheitva pilgu nagu pahatihti viimasel ajal, kui kohtumised Linneaga mu õpihimu kahandama olid hakanud. Püüdsin igati oma kahetsust näidata ja me rääkisime lühidalt minu olukorrast. Ta leebus veidi. Kulutulena levivad kuulujutud minu reisist olid muidugi ka temani jõudnud, ja ta julgustas mind nagu oskas ja tundis suurt kergendust, kui rääkisin kohtumisest Linnea emaga. „Ole nüüd, Erik! Asjad on ju kõige paremas korras? Ta ootab sind ega nõua sult midagi vastutasuks. See on ju parim aeg endale ühe või isegi paari seikluse lubamiseks. See ei sobi, et koolipoiss sõuab otse abieluranda, endal elumõnud alles maitsmata. Tegelikult tahaksin ise sinu nahas olla. Nii Euphrasén kui ka Carlander on juba käinud Barthélemys loodusest uurimismaterjali kogumas ja Fahlberg on praegugi seal ja saadab akadeemia suureks rõõmuks usinalt oma leide siiapoole, kuid kindlasti leidub sealt veel palju avastamisväärset.”

Kui hakkasin talt üksikasju pärima, asendus tema näo poisikeselik innukus õpetaja kipras laubaga ja ma nägin, kuidas ta keskendunult oma mälust vajalikke teadmisi otsis. Ta jutustas, et koloonia sai tänavu kümneaastaseks ja et õnnis kuningas Gustav oli vahetanud selle oma suures tarkuses Göteborgi sadamas prantslastele tollimaksuvabastuse andmise vastu ja et paremat äritehingut on endale raske ette kujutada. See on üks paljudest teisel pool suurt Atlandi ookeani asuvatest saartest, mis öeldakse meenutavat Dafoe sulest sündinud troopilist paradiisi, sobides suurepäraselt selliste kuningriigile muidu kopsakaid rahasummasid maksvate kultuuride kasvatamiseks nagu puuvill riiete jaoks, suhkur toitude maitsestamiseks, melass jookidesse ja magustusainetesse. Kuninga auks nimetati pealinn Gustaviaks. „Kes seal praegu elavad?” Lundström koputas pöidlaküünega esihammastele. „Pakun, et seal on palju rootslasi, aga prantsuse keele oskust ei tohiks samuti alahinnata.”

Kui tema teadmistesalv näis olevat tühjendatud, palusin talt häbelikult vabandust selle eest, et minu temp maksis talle töökoha, kuid ta vaid kehitas õlgu ja ütles, et kui ma luban koju tagasi tulles talle sealt mõne loodusharulduse kaasa tuua, siis on meie sotid sirged. Andsin talle oma sõna.

Nädalad venisid tüütult. Ärasõidupäeva lähenedes saabus nõbu Johan Axel meile, pakitud kohver kaasas. Ta pidi minuga Barthélemy-reisile kaasa tulema ja mulle ei jäänud märkamata, millise kannatamatusega ta selle seikluse algust ootas. Selles polnud midagi imekspandavat, sest sarnaselt minuga oli Johan Axel tulnud ilmale liiga hilja, et pärandile lootma jääda. Kuna tal oli mitu vanemat venda, plaanis ta minna Lundi või Uppsalasse, kuid oli innukalt valmis esmalt ka mujal elutarkusi omandama. Meie läbikäimine, mis lapsepõlves ajuti väga vilgas oli olnud, olid minu Linnea Charlottaga veedetud kuudel soiku jäänud. Johan Axelile näis meie sõbrasuhte värskendamine rõõmu valmistavat ja tema innukus lohutas mind.

Pakkimisega sain ma kiiresti ühele poole. Mul oli vähe troopikasse kaasavõtmiseks sobilikke asju. Olid särgid ja püksid, millest osa teenijatüdrukud ümber kohendasid, et need põhjamaa harjumuspärasest ilmast soojemates tingimustes kanda passiksid. Kingsepp toodi majja minult ja Johan Axelilt mõõtu võtma ja paari päeva pärast tõi ta kummalegi paari nahkkingi, mis, kui meil hästi läheb, teenivad meie veel kasvavaid jalgu aasta või kauemgi. Nagu arvata võis, oli jumalagajätt isaga ülimalt napisõnaline lühike kohtumine üle kirjutuslaua, mis meid teineteisest vähemalt viie sammu kaugusel hoidis. Siiski viipas ta mulle, et ma lauale lähemale tuleksin. Sellel lebas tema hüvastijätukink: panustehnikas kaunistatud karp. Kaant sulgeva haagi vastusest välja libistanud, kergitasin ma kaant ja leidsin sealt püstoli, millel oli siniseks noolutatud toru ning päral ja lukul sisselõigatud kaunistustega messingkate, samuti olid karbis mõned kuulid, püssirohusarv ja valuvorm. Torule oli graveeritud meie suguvõsa vapp koos minu monogrammiga.