Читать книгу Stockholm 1794 - Niklas Natt och Dag - Страница 12

Vaid paari päevaga jõudsime Stockholmi, et sealt laevaga lõunasse sõita. Reedel, 31. oktoobril kell kaheksa hommikul vinnasime me oma kohvrid laevaülema Schinkeli juurde. Reisidokumendid said korda aetud ja meile pakuti abi pagasi kandmisel kiviviske kaugusel olevale Skeppsbroni sadamasillale. Alus oli seotud köitega kivide külge, mis siiski ei suutnud laeva täiesti paigal hoida, nii et trapi serv kraapis edasi-tagasi kiikudes kruusatatud kaid. Laevatrepi paar omavahel ühendatud planku tähistasid aga veel ühte piiri, sest kui ma halvast eelaimusest vaevatuna nelja sammuga tekile jõudsin, leidsin ma eest täielikult teistsuguse maailma: siin oli kõik lakkamatus liikumises, mida saatis plankude ja trosside kriuksumine ja nagin. Lõhnas tugevasti mere ja tõrva järele.

Kõik toimus kiiresti. Kogenud laevamehed andsid otsad, purjed heisati ja vaikne tuul kandis meil Saltsjönile. Skeppsbroradeni kirev majaderivi üha kaugenes ja kadus lõpuks Djurgårdslandeti taha pimedusse. Esimesel päeval ei jõudnud me Lidingö Breviksbuktenist kaugemale, kuid enne nädala möödumist olime saarestikust välja jõudnud ja harjutasime end sellega, et vesi ümbritseb meist kõigist külgedest nii kaugele, kui silm ulatub nägema. Peagi sain ma aimu sellest, kui kiiresti võib tujukas meri oma meelt muuta. Kui torm piitsutab üles kõrgeid laineid, valitseb pardal hirm ja rooli hoidev käsi otsustab meie elu ja surma üle. Teisel päeval valitseb tuulevaikus ja tüüne meri meenutab saalipõrandat, mille pind on nii sile ja läbipaistev, et näeme kummalisi kalu laeva ees uudishimulikult ujumas. Merel ei tähenda ka maa nägemine head. Otse vastupidi, allatuule küljel nähtav rand tekitab igas elukogenud merekarus õudu, sest ta teab, et tujukas tuul võib laeva kaljudele ajada ja hukutada.

Laeva nimi oli Endräkten ehk Üksmeel, mille üle nii meeskond kui reisijad vahel nalja viskasid, sest tülid on kerged tekkima kohas, kus nii suur hulk inimesi on kokku pressitud nagu silgud pütis. Laevast pidi kolmeks ja pooleks kuuks meie kodu saama. Laevaelust võib palju rääkida, ilma et jutt selle tegelikku olemust edasi annaks. Igal pool oli kitsas ja rahu ei olnud kusagil. Sageli olime sunnitud jääma oma koidesse, kui olime merehaiged või oli ilm nii tormine, et meid tekile ei lubatud. Magamisasemeks oli rullikeeratud kangas, mis seoti köitega talade külge kinnitatud rõngastesse, ja mida oli lihtne kokku pakkida ja kõrvale tõsta, kui seda parajasti ei kasutatud. Omaette kunst oli selles ennast korralikult välja magada, kuid tänu rohkele treenimisele oli see meil peagi selge. Esialgu niitis merehaigus meil jalad alt kohe avaveele jõudmisel, kuid paari päevaga harjusime uue olukorraga ning pearinglus ja iiveldus vaevasid meid edaspidi vaid kõige hullema tormi ajal.

Kaks nädalat pärast pardale tulekut möödusime Gotlandist, detsembri keskel seilasime läbi Kattegatti ja tähistasime nukraid tormijõulusid Doggeri madaliku juures, kus alus läks nii tugevasti kreeni, et reeling kadus pakpoordi küljel vee alla, enne kui suurpurje rehvimise katsed selle ribadeks kärisemisega lõppesid. Kui Doveri valge püstloodne kaljusein laineharjade taha kadus, ei näinud me kaua aega maad. Joonistasime koos Johan Axeliga plangutükile ruudud ja voolisime lihtsad malenupud, ning kuigi minul tuli loota heale õnnele, et kasvõi üksainuke partii võita, ei olnud meil aja surnukslöömiseks ka midagi paremat teha.

Atlandi ületamisel muutus ilm peaaegu märkamatult, kuid paar nädalat hiljem istusime juba koos Johan Axeliga kõrvuti reelingu ääres ainult pükstes, õngeridvad käes. Päike kõrvetas meie õlad algul punaseks ja pani kipitama, parkides vähehaaval naha pruuniks. Purjetamise kohta pole suurt midagi öelda, sest päevad olid omavahel äravahetamiseni sarnased.

Oli üks vahejuhtum, mida ma tagantjärele kahetsusega meenutan. Sel hallil päeval ei osanud keegi kindlalt öelda, kas pilved olid madalal või oli udu kõrgele tõusnud. Olin leidnud ahtrimastist ühel põikpuul hea istumiskoha. Peegelvaiksel merel ma peaaegu ei tundnud kiikumist, kuigi teadsin, et lained mõjutavad laeva seda rohkem, mida kaugemal selle keskpunktist ollakse. Masti ronimine oli ainus võimalus üksinduse leidmiseks kokkusulanud veest ja taevast moodustunud tühiruumis, kus oli võimatu aru saada, kus üks lõppes ja teine algas. Siin tühjuse keskel Linnea Charlottast mõeldes ei tundnud ma kurbust ega igatsust. Ma meenutasin hoopis jagatud rõõmu ja hellust, jäädes mõttesse vajunult istuma seniks, kuni mu linane särk niiskes õhus keha külge liibus, sassis juuksed korratutesse salkudesse kleepusid ja läbiligunenud keha värisema hakkas. Tundetute sõrmedega kohmitsedes ronisin alla ja läksin teki alt kuivi riideid võtma.

Oma koiku juurest leidsin ma Johan Axeli, kes oli nii süvenenud lugemisse, et minu tulekut õigel ajal ei kuulnud. Minu reisikoti lahti teinud, luges ta parajasti pikka kirja Linnea Charlottale. Ma olin selle kirjutamist alustanud juba Kopenhaagenis, kuid puudus võimalus kiri teele saata enne lõppsadamasse jõudmist. Kui ta mind märkas, pöördus ta süüdlasliku ilmega minu poole, punastas häbist ja kogeles selgitusi.

Mul oli tunne, nagu oleks keegi vargsi pealt kuulanud minu kõige salajasemaid hingepaljastusi, mis olid mõeldud ainult mu armsama kõrvadele. Juba teist korda viisid tunded Linnea Charlotta vastu minu, kes ma muidu asju väga rahulikult võtsin, täiesti endast välja. Ma kiskusin raevust vappudes kirja Johan Axeli käest. Silusin vabisevate kätega rüvetatud paberilehte ja pöördusin siis Johan Axeli poole. Juhtus sama, mis minuga oli juhtunud pärast kokkupõrget isaga kodus Kolmes Roosis. Näis, nagu oleks suur tükk aega mu mälust välja lõigatud. Kui pilt uuesti ette tuli, ei olnud ma endisel kohal: ma seisin hoopis Üksmeele tekil ega saanud aru, miks lõõtsutav Johan Axel mu ees tekilaudadel pikali on, endal nina verine ja särk lõhki rebitud. Nagu piksest tabatuna lasksin ma oma ülestõstetud rusikad külgedele rippu ja püüdsin asjatult võidelda õhupuudusega, mis tekitas torkivat valu küljes ja täitis suu rauamaitsega. Ka Johan Axel laskis enda kaitseks tõstetud käed alla ja mure tema pilgus muutus imestuseks, kui talle aegamööda selgeks sai, mis oli juhtunud. Ma jõudsin vaevu paar segast sõna pomiseda, kui lähenes kapten Damp, kelle üks vahejuhtumi pealtnägija keskpäevauinakust oli äratanud. Ta haaras mul kraest kinni ja karjus, et ma olen juuksekarva kaugusel sellest, et ülejäänud osa reisist ballastiruumis veeta, aga vabastas mu lõpuks, kuna ma ei osutanud vastupanu.

End püsti ajanud Johan Axel oli särgivarrukaga oma näo puhtaks pühkinud. Mul õlast kinni võttes tõmbas ta mu kõrvale, ning häbi, mida tema hääles kuulsin, polnud väiksem sellest, mis mind painas.

„Erik, anna mulle andeks. Sinu isa maksis ju minu reisi kinni ja palus vastutasuks hoolitseda selle eest, et sa midagi mõtlematut ei teeks. Ta aimas, et oled leidnud viisi, kuidas oma armsamaga sidet pidada, ja tahtis teada, mida sa talle kirjutad. Nõustusin tema nõudmist täitma mitte enda või tema, vaid sinu pärast. Ma tunnen sind juba pikka aega, Erik, ja usun, et laias maailmas ringi rännates vajad sa kedagi, kes sul silma peal hoiaks. Ma sisendasin endale, et nuhin sinu huvides. Aga ma ei tee seda enam. Annan sulle oma sõna, et edaspidi kirjutame koos aruanded sinu isa jaoks, kui sa seda soovid. Olgem jälle sõbrad ja ma luban sulle, et olen parem relvakandja, kui ühelgi rüütlil kunagi on olnud.”

Mälestus lapsepõlves mängitud mängudest meelitas talle naeratuse suule ja ta ulatas mulle käe. Ma võtsin selle ühteaegu tänulikkust ja kahetsust tundes vastu.

Veebruari keskel ilmus silmapiirile Antigua, ja kui me olime mõned päevad vastutuules paigal õõtsunud, sadam nägemisulatuses, juhtis loots meid Barthélemysse.