Читать книгу Josef Mengele kadumine - Olivier Guez - Страница 10

Udu, ägedad vihmahood, arktiline külm oli tunginud Buenos Airesesse ja voodisse naelutatud Gregor oli rõhutud meeleolus, ta oli end külmetanud. Ta jälgis tuulutusavast väljailmunud prussaka kulgemist ja värises tekkide all. Ta ei olnud alates 1944. aasta sügisest end kunagi nii halvasti tundnud. Nõukogude armee oli tunginud Kesk-Euroopasse: ta oli teadnud, et sõda on kaotatud, ega maganud enam, tema närvid olid viimseni krussis. Tema naine Irene oli ta jalule aidanud. Tulnud suvel Auschwitzi, oli naine näidanud talle esimesi pilte nende pojast Rolfist, kes oli sündinud mõned kuud tagasi, ning nad olid veetnud idüllilised nädalad. Hoolimata tema ülesande mahukusest, neljasaja neljakümne tuhande ungarlase saabumisest, olid neil olnud nagu teised mesinädalad. Gaasikambrid töötasid täisvõimsusel; Irene ja Josef suplesid Solas. SS põletas mehi, naisi ja lapsi elavalt kraavides; Irene ja Josef korjasid mustikaid, millest naine keetis moosi. Leegid nilpsasid välja krematooriumitest; Irene imes Josefi riista ja Josef võttis Irenet. Enam kui kolmsada kakskümmend tuhat Ungari juuti hukati vähem kui kaheksa nädalaga.

Kui Josef oli sügise hakul olnud kokkuvarisemise äärel, oli Irene jäänud tema kõrvale. Nad olid kolinud uude barakki, kus olid vann ja köök ning neid teenindasid Jehoova tunnistajad.

Gregor vaatas öökapile asetatud Irene portreed, 1936. aasta foto, nende Leipzigis kohtumise aasta. Ta oli töötanud ülikooli haiglas, Irene oli läbisõidul, ta õppis Firenzes kunstiajalugu. Armastus esimesest silmapilgust: noor naine oli üheksateist, hele ja saleda kehaga, Cranachi Veenuse moodi, tema naiseideaal. Gregor köhis ja talle meenus suvekleidis Irene tema käevangus Müncheni Inglise aias, õndsalik Irene Opeli kupees, mis vuras nende pulmapäeval, sõja eelõhtul, Reichi maanteedel. Gregor raevutses, imetledes tuhandes kord fotol oma abikaasa peenikesi huuli. Irene oli keeldunud järgnemast talle Argentinasse koos nende väikese pojaga, keeldunud elamast põgenikuelu teispool ookeani. Mengele figureeris Ameerika sõjakurjategijate nimekirjas ja tema nime oli mainitud mitmel kohtuprotsessil.

Tegelikult oli ta temast vabanenud. Aastate jooksul, oma Baieri peidikut ümbritsevates metsades ja võõrastemajades, oli ta tundnud, kuidas naine üha enam eemaldub. Sedlmeier, isa ja tema kaks venda, Karl ja Alois, olid talle öelnud, et musta riietunud Irene leidis lohutust teiste meeste juures. „Selleks et teda katta” oli naine jutustanud Ameerika sõjapolitseile, et ta oli surnud lahingus. „Lita,” oigas Gregor oma hotell Palermo katusekambris: rindelt naastes olid tema kaaslaste naised võtnud neid vastu kui kangelasi; tema naine oli aga armunud mingisse Freiburgi kingapoodnikku ning saatnud ta siis ukselävelt ei kuhugi.