Читать книгу Josef Mengele kadumine - Olivier Guez - Страница 11

Vannitoas, samal korrusel, rätik ümber piha, imetles Gregor oma siledat kõhtu ja karvutut rindkeret ning oma naha pehmust. Ta oli alati oma nahka hellitanud. Tema vennad ja Irene olid pilganud teda plikaliku edevuse pärast, tema kombe pärast kulutada tunde oma naha niisutamisele ja enda peeglist vahtimisele, aga tema õnnistas oma koketsust, mis oli päästnud tema elu. 1938. aastal SS-i astudes ei olnud ta lubanud tätoveerida oma SS-lase numbrit kaenla alla ega rinnale, nagu nõudis määrustik: kui ameeriklased ta pärast sõda kinni võtsid, olid nad pidanud teda lihtsaks sõduriks ja vabastanud ta paari nädala pärast.

Gregor astus peeglile lähemale ja silmitses oma kulmukaart, oma kergelt eenduvat laupa, nina, kelmikaid huuli, eest ja profiilis, tegi üllatunud näo, siis kelmika, seejärel äkitselt karmi ja mureliku. Pikka aega oli aarja rassi insener mõtisklenud selle üle, kust pärines tema mõistatuslik nimi, Mengele, mis kõlas nagu jõulupräänik või karvane kaheksajalg. Ja miks olid tema jume ja juuksed nii matid? Günzburgis olid klassikaaslased hüüdnud teda mustlaseks Beppoks ja alates sellest hetkest, mil ta oli end Buenos Aireses tumedate vuntside taha varjanud, sarnanes ta hidalgo või itaallasega: suvalise argentiinlasega. Gregor naeratas, pihustas peale kölnivett ja märkas oma ülemiste lõikehammaste vahel pragu. Vaatamata lüüasaamisele ja põgenemisele, endiselt eemalviibivale Malbrancile, oli ta palavikust jagu saanud ja tal läks kõvaks nagu muiste. Kolmekümne kaheksa aastase mehe kohta, keda elu ja sõda ei olnud säästnud, arvas ta, oli ta endiselt kütkestav. Gregor kammis juuksed tahapoole nagu William Powell filmis „Surm rentslis”, riietus ja väljus, taevas oli selge, Rio de la Plata tuuleke kosutav.

Juba paar päeva oli ta uidanud Buenos Aireses. Hiiglaslik 9. juuli avenüü ja selle obelisk; Corrientes, selle kabareed ja raamatupoed; Barolo pilvelõhkuja ja Mai avenüü juugendkohvikud; rasvaste paberitega kaetud muru Palermo pargis; kesklinna kihavad tänavad, Florida tänava luksuslikud poed ja pagariärid. Päev varem oli ta jälginud grenaderide vahtkonnavahetust Casa Rosada väljakul, presidendipalee ees, teda ümbritsevate suvaliste inimeste palavikulisust, nende sõjaasjanduseaustust. Armee oli stabiliseeriv institutsioon Argentinas nagu igal pool mujalgi. Ainult sakslased nägid kurja vaeva, et hävitada kollektiivsest süütundest oma traditsioonid, oli ta pomisenud metroos, mis sõidutas teda Palermo sarasse.

Kõikjal olid kaunid naised, lilled, hulkuvad koerad, plataanid ja kummipuud, sigarettide ja grill-liha aroomid, uhkema väljapanekuga poed kui Euroopas. Ajaleheputkasid kaunistasid River Plata punase äärepalistusega valges särgis Alfredo Di Stefano fotod ning Carlos Gardeli ja Agustín Magaldi portreed koos Neitsi gravüüride ning staaride ja staarikeste ajakirja Sintonia esikaanelugudega.

Gregor astus trammi ja sulandus jalakäijate massi ning autodega; metropol, mis oli juba oma asutamisest alates avatud desertööridele ja šarlatanidele. Gregor ei rääkinud kellegagi. Märgates punase habemega juute, venkude poegi, kes olid pagenud eelmise sajandi tsaari pogrommide eest, läks ta teisele poole teed. Oma plaanil oli ta tõmmanud punase ringi Vila Crespo ja Onve väljaku linnaosa ümber, kuhu juudid olid sisse seadnud oma rõivaateljeed, hirmust kohata seal mõnd Auschwitzi varju, kes võinuks ta paljastada.

Gregor ei olnudki eriti desorienteeritud. Õitsva majandusega Argentina oli kõige arenenum riik Ladina-Ameerikas. Pärast sõja lõppu oli laastatud Euroopa ostnud Argentinast toiduaineid. Buenos Aires oli täis kinosid ja teatreid; katused olid hallid, koolijütsid kandsid rangeid vormirõivaid. Ning nagu Saksamaal Reichi ajal, oli au sees rahva liidri kultus, duo, operetirõivas karu ja kalliskividega ehitud varblane. Päästja ja rõhutu: Juan ja Evita Perón vaatasid võidukalt vastu kõikidelt pealinna majaseintelt.