Читать книгу Josef Mengele kadumine - Olivier Guez - Страница 14

Kentaurid ja särgitud, peronismi vastuolude enneolematu harmoonia ei lähe Gregorile üldse korda. Sel silmapilgul mõtleb ta ainult orienteerumisele ja oma naha päästmisele.

Käes on arktiline kevad ning Gregor loobub turismist. 1949. aasta septembri keskpaigas saab ta elamisloa ja tisleritöö Vicente Lópezi linnajaos, kus ta kolib uude räpase aknaga salaurkasse, mida ta jagab ühe inseneri ja tolle tütrekesega. Ühel ööl ärkab Gregor lapse oiete peale. Lapse laup on tulikuum, jume kahvatu, ta on krampides ning paanikas isa anub Gregorit, kellega ta ei ole seniajani kolme sõnagi vahetanud, minna kibekiiresti arsti otsima. Gregor pomiseb insenerile kõrva, et ta võib tüdrukut ravida, kuid tingimusel, et insener ei räägi tema oskutest mitte kellelegi, vastasel juhul vaadaku ise, tema ennast ei liiguta, tema tütar sureb ja kui ta peaks teda hiljem reetma, siis hoidku alt.

Mitte keegi ei tohi teada, et ta on arst. Tema, kes põlgas meistrimehi ja käsitöölisi oma õpingute ajal Saksamaa parimates ülikoolides, on nõus tassima laudu ja kinnitama aampalke, ta on pidanud pärast pagemist harjuma juhmistavate füüsiliste töödega, harjumatute ülesannetega. Baieri talus pidi ta koristama hobusetalli, pügama puid, kõplama põldudel. Siin möödusid nädalad, tema elu oli morn ja üksildane, ta kartis Buenos Airesse saabumisest alates teha valesammu, kohata vale inimest, hirm kammitses teda, Gregori tegevus oli pärsitud. Ta läks iga päev erinevat teed pidi tööle. Ta kohtas oma teel pidevalt sakslasi, kuid ei julgenud neile läheneda. Ta unistas seakintsust ja õunamahlast mõnes Saksa restoranis, mille ta oli avastanud oma talviste hulkumiste ajal – linna keskel ABC, Crameri avenüül Zur Eiche ja Chacarita linnajaos Otto –, aga ta ei olnud nõus tõukama lahti nende ust, nagu ta ei olnud nõus ka avalikkuses emakeeles rääkima. Gregoril oli tugev baieri aktsent. Samamoodi ei tulnud kõne allagi vabaduse ja korra kuukirja Der Weg ostmine. Gregor lohutas end kirjadega, mida saadeti talle jätkuvalt Palermo hotelli. Tänu sõber Sedlmeierile on ta olnud kontaktis Irene ja oma perega: ta saatis neile ühe postkasti kaudu melanhooliast nõretavaid sõnumeid ja Sedlmeier edastas talle kirjad ja rahakaardid koju tagasipöördunud vanematelt. Kodus oli kõik hästi. Perekonna põllumajandusmasinate ettevõte õitses, nende järelkärud ning viljalõikus- ja peksumasinad läksid müügiks nagu soe sai, kelkis isa. Saksamaal ei ole veel prahikoristus lõppenud ja vaevu on hakatud pead tõstma. Karl seenior ootas teda: niipea, kui „kättemaksuhimulised sõbrad on lõpetanud kiusamise”, pöördub ta tagasi pererüppe ja ettevõtte nõukogusse. „Josef, lõpeta halamine, sa võitlesid idarindel, sa ei ole enam laps. Ole kannatlik, alati umbusaldav, asjad lahenevad.”