Читать книгу Josef Mengele kadumine - Olivier Guez - Страница 5

North King liugles mudases jõevees. Sillale roninud reisijad olid koidikust saati silmapiiri seiranud ja nüüd, mil sadamakraanad ja punaste sadamaladude rivi udust paistsid, ümisesid sakslased sõjalaulu, itaallased lõid risti ette ning juudid palvetasid, paarikesed embasid üksteist uduvihmas, liinilaev oli jõudnud pärast kolmenädalast ookeaniületust Buenos Airesesse. Üksinda reelingu ääres seisev Helmut Gregor mõtles omi mõtteid.

Ta oli lootnud, et salapolitsei kaater tuleb talle vastu ja tal õnnestub vältida tollisekeldusi. Genovas, kus ta oli laevale tulnud, oli Gregor anunud Kurti, et talle see soosing võimaldataks, ta oli tutvustanud end kui teadlast, kõrgelennulist geneetikut, ja pakkunud talle raha (Gregoril oli palju raha), aga vahendaja oli naeratades vastusest kõrvale hiilinud: taoline erisoosing oli reserveeritud väga tähtsatele ninadele, vana korra aukandjatele, haruharva SS-i kaptenile. Kurt oli lubanud saata Buenos Airesesse oma sidemehe, Gregor võis temaga arvestada.

Kurt oli pistnud margad taskusse, aga kaatrit ei olnud siiski tulnud. Niisiis ootas Gregor kannatlikult Argentina hiigelsuures tollisaalis koos teiste emigrantidega. Ta hoidis kõvasti kinni oma kahest kohvrist, üks suur ja teine väike, ja vahtis ümberringi väljarännanud Euroopat, pikkades järjekordades seisvaid anonüümseid elegantseid ja räpaseid seltskondi, kellest ta oli end terve ülesõidu ajal eemale hoidnud. Gregor oli eelistanud silmitseda ookeani ja tähti või lugenud oma kajutis saksa luulet. Ta mõtles oma elu möödunud neljale aastale alates hetkest, mil ta oli 1945. aasta jaanuaris Poolast rutuga lahkunud ja sulandunud Wehrmachti, et pääseda Punaarmee küüsist: oma mõnenädalasele vangistusele ühes Ameerika vangilaagris, oma vabanemisele, sest tal olid taskus valedokumendid Fritz Ullmanni nimele, oma redutamisele ühes Baieri lilletalus, mitte kaugel Günzburgist, oma sünnilinnast, kus ta oli teinud kolm aastat heina ja sorteerinud kartuleid ning lasknud end kutsuda Fritz Hollmanniks, sellele järgnenud põgenemisele lihavõtete ajal, kaks kuud tagasi, retkele üle Dolomiitide mööda salakaubitsejate võsastunud teid, Itaaliasse saabumisele, Lõuna-Tirooli, kus temast oli saanud Helmut Gregor, viimaks Genovasse, kus Kurt, see bandiit, oli hõlbustanud tema suhtlust Itaalia võimude ja Argentina immigratsiooniasutustega.