Читать книгу Josef Mengele kadumine - Olivier Guez - Страница 12

Gregor lõi aega surnuks, dešifreerides ajalehtedest nende armastuslugu. Paar oli kohtunud jaanuaris 1944. aastal, ühel heategevusüritusel, mis oli korraldatud mõni päev varem San Juani laastanud maavärinas kannatanute heaks. Noor näitleja Eva Duarte oli võlutud ühest võimukamast võimulolevaist kamarilja ohvitseridest, puudustkannatanute häälekandjast, tuntud sportlasest, heast kõnelejast, ilvese silmade ja indialase näojoontega noorest kolonel Perónist, kes kutsus üles kogu riigi mobiliseerimisele, et abistada hävinenud linna.

Pärast piduõhtut suundus Perón raadiosse, kus Evital olid väikesed töösutsakad, siis Evita töö ministeeriumis, kus Perón tema saatust lihvib. Naise kirglikkus ja üllus rabasid teda; ta võttis naise oma sekretariaati tööle ja peagi elasid nad koos. Evita allus talle kõiges: „Perón, mu päike, mu taevas, mu kondor, kes lendab kõrgel ja kaugele, mäetippude juures jumala lähedal. Minu elu mõte.”

Esirinnas Peróni edutatakse veelgi. Nüüd on ta juba sõjaminister ja asepresident. Ta suurendab militaarvägede eelarvet, loob õhuarmee, ähvardab raadios rünnata naabermaad Brasiiliast, viimata seda kunagi ellu. Ilmasõja lõpul sunnivad Ameerika Ühendriigid militaarhuntat korraldama vabu valimisi. 1945. aasta veebruaris toob suur vabadusmarss režiimivastased tänavale. Argentina kõmiseb, ohvitserid on lõhestunud, kõige liberaalsemad vabanevad natsionalistidest, võtavad Peróni kinni ja tagandavad ta ametist. Peróni poolehoidjad mobiliseeruvad, CGT^[1.] üleskutsel marsivad töölised, ametiühingutegelased ja puudustkannatajad Buenos Airesesse Mai väljakule ning nõuavad presidendipalee väravate ees Peróni vabastamist ja valitsusse naasmist. Perón abiellub Evitaga ja võidab paar kuud hiljem presidendivalimised.

Provintsist pärit ambitsioonikad ja kättemaksuhimulised Evita ja Perón olid sarnased. Perón oli kõledate Chubut’ maakonna steppide laps, tema isa oli ebastabiilne luuser, ema truudusetu naine; Evita oli provintsi bigaamse prominendi ebaseaduslik tütar. Evita ei olnud veel sündinud, kui Perón juba kuueteistaastaselt sõjakadettidega liitus, 1911. aastal. Paraná, Andid, Amazonase missioonid: noor soldat avastas Argentina sisemaad vastavalt oma lähetuspaikadele ja nägi tööga juhmistunud peoone, Buenos Airese tapamajade töölisi, keda koheldi palju halvemini kui tapale toodud loomi. Avastas ebavõrdsuse rikkas riigis, mis oli peamine oma seadusi dikteeriva Inglismaa toorainetega varustaja: inglased kontrollisid raudteed, pangad ekspluateerisid pampade ja hiigelsuuri punase kebratšopuu metsade rikkusi, eraldades sealt parkaine. Võim kuulus suurmaaomanikele, kes korraldasid uhkeid pidusid. Buenos Aireses seisid kõrvuti palee ja hurtsik, Coloni teater ja La Boca bordellid.

1929. aasta kriis laastas Argentinat. Kasvas töötute ja kodutute inimeste arv, streigid halvasid maa, anarhistide kambad rüüstasid külasid. Perón muutus kärsituks. Kaasmaalaste hädade suhtes ükskõiksed korrumpeerunud juhid tekitasid defitsiidi, ülistasid demokraatiat, kuid petsid valimistel. 1930. aastatel: oopiumisuitsetajad, rahaskandaalid, eeter ja kokaiin, relvastatud hold-up. Keset nigelat kümnendit saabus teismeline Evita Buenos Airesesse, et saada näitlejaks.

Süümepiinadeta produtsendid kasutasid nääpsukest naiivitari ära. Evita raevutses: ta ei unusta midagi ega andesta iial. Ta unistas kiskuda need reeturid välja nende õõvastavatest koobastest, jätta parunid ilma suhkrust ja karjast, sest nad olid ühendanud oma jõud välismaiste kapitalistidega, kes tallasid temasarnased vagurad jalge alla. Evita oli fanaatilisem ja kirglikum kui Perón.

1946. aastal on nad viimaks Argentina juhid, neid toetavad kirik, sõjaväelased, rahvuslased ja proletaarlased: käes on mõõgaaeg.

1 Võimas ametiühing Üldine Töökonföderatsioon (tlk). [ ↵ ]