Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 3

Chloe sõitis üksinda bussiga koju, loksus üle raudteerööbaste, unistades Barcelona randadest ning võib-olla isegi mõne lõbujanulise tundmatu ihaldavatest pilkudest. Ta püüdis silme ette manada Blake’i, Masonit ja Hannah’t, kes üritavad üksteist sõnadega üle trumbata, nagu mängiksid purjus peaga Twisteri lauamängu: lärmakalt vaieldes raha eest jutustuse kirjutamise plusside ja miinuste üle. Pealetükkivate sõnadega lauluviisijupid ketrasid järelejätmatult tal peas, nüristades meeli. Laudteel võttis armsam mul käest kinni, nagu mitte keegi kunagi varem, ja ütles, et ma armastan sind igavesti – täiesti ootamatult summutas selle laulu Queeni3 üle mõistuse vali Barceloonaaaaaaaa …!

Ta pani peopesa vastu aknaklaasi. Buss hakkas kohe haruteele jõudma. Ehk ometi seal see psühhodraama lõpeb. Tolmuste akende ja hiljutisest vihmauputusest porise raudteetammi taga, paplisalu juures, märkas Chloe hiiglasuure vikerkaarega koltunud reklaamtahvlit, mida kaks valgetes tunkedes töömeest katsid redelilt White Mountainsis asuva renoveeritud Mount Washingtoni kuurordi reklaamiga.

Tal jäi aega silmata kiirelt kaduva reklaamplakati üht fraasi, enne kui buss sellest mööda sööstis. „Johnny Get Your Gun”4. See pani ta mõtisklema, oh häda, sugugi mitte absoluutses vaikuses, vikerkaare ülekleepimise filosoofilise tähenduse üle.

Enne kui buss peatus, meenus talle, kust see reklaam pärines. See oli Fryeburgi ühe vana Lone Stari pandimaja ja relvapoe reklaam. Meenutamine ei andnud vastust Chloe sisulisele küsimusele, küll aga vastas otsesele küsimusele.

„Milline idioot arvas, et vikerkaar on relvapoele sobiv sümbol,” oli Hannah’ ema öelnud. Meeste ja elu üle kibestunud, oli ta sinna oma kihlasõrmuse pantinud. Saanud selle eest seitsekümmend dollarit, oli ta saadud raha eest viinud Chloe ja Hannah’ North Conwaysse homaare sööma.

Pärast said nad kõik toidumürgituse. Nii palju siis vikerkaarest.

Kas seda nimetataksegi karmaks?

Või oli see lihtsalt üks eraldi seisev sündmus?

Täpselt kell 3.49 pärastlõunal peatus väike sinine buss – eriti ettevaatlikult ja aeglaselt – mändide all Wake Drive’i alguses, kus musta vaalaga kivi külavaheteede ristmikku tähistas. Neli noort hüppasid tolmu sisse.

Et oli rõõmus maikuu ja juba ka päris soe, olid neil seljas rõivad nagu maanoortel ikka: teksased ja ruudulised särgid. Kuigi tõtt-öelda kandsid nad neid riideid alati, nii lumetormis kui ka kuumalaine ajal.

Millises teises maailmanurgas oleks proua Menckeni viieminutiline jutt iga-aastasest Acadia auhinnast, mis antakse parima ilukirjandusliku lühijutu eest – vahetult enne inglise keele tunni lõppu ja enne lõunasööki, kui klassis polnud ainustki hinge, kes oleks kuulanud muud kui vaid tühjade kõhtude korinat –, saanud lõppeda sellega, et Blake ja Mason otsustasid äkitselt kirjanikeks, mitte prügivedajateks hakata?

„Tegelane on kõik,” ütles Chloe kangekaelselt, ise porri vahtides. „Tegelane ongi lugu.”

Üle kilomeetri asfalteerimata teed, mille lõpus nad elasid, viis tihedate mändide vahelt mäest alla. See lookles läbi paksu metsa, muutus kitsamaks, läks üle raudteerööbaste ja ümber väikese järve ning lõppes männiokaste ja kaosega, mitte tee, vaid porimülkaga, ning see oligi koht, kus nad elasid. Seal, kus lõppes tee.

Chloe ja Mason ning Hannah ja Blake. Kaks paari, kaks venda, kaks parimat sõbrannat. Lühike tüdruk, pikk tüdruk ja kaks lihaselist säga. Noh, Blake oli lihaseline. Kõhn, ent sitke Mason polnud viimastel aastatel teinud muud kui sporti, alates sellest, kui nende isa selja murdis. Mason oli jalgpallimeeskonnas keskmängija ja kooli pesapallimeeskonna teise pesa pesavaht. Blake oli rohmaka maapoisi kehaga ja oskas kõike, mida vaja: parandustöid teha ja ehitada ning iga sõidukit juhtida. Blake’i laines juuksepahmakat ei olnud juba kuid lõigatud, tema habe oli juba nädalaid ajamata. Tema pruunid Timberlandi saapad olid määrdunud. Tema püksirihm oli kuus aastat vana. Eriti suur ruuduline särk oli isa oma. Levi’se teksased olid kelleltki saadud. Tema helepruunid silmad sähvisid ringi, tantsiskledes ja naerdes, täis südamlikku huumorit.

Blake’i kõrval paistis tema väiksem vend Mason nagu mõni aristokraatlik memmepojuke. Masoni juuksed olid sirged, ent sasitud, sest need pididki sasitud olema. See oli disainitud sasipea. Erinevalt Blake’ist, kes veeretas end voodist välja, juuksed magamisest salkus, ja jooksis kooli, ärkas Mason vara ja nägi kõvasti vaeva, et juukseid just selliseks muuta. Tüdrukutele tema juuksed meeldisid ning nad kiusasid Chloe’t nende pärast. Oh, Chloe, siutsusid nad, sul on nii vedanud, et võid sõrmed tahtmise korral alati tema juustesse lüüa. Mason ajas iga päev habet ega kandnud ruudulisi särke. Temal olid mustad ja hallid T-särgid. Ta eelistas ühevärvilisi rõivaid ja tema teksased olid nagu eile pestud. Jalas olid tal tossud. Ta ei langetanud metsa, ta mängis palli. Sitke ja kõhna kehaehituse, erksiniste silmade ja tõsise suursuguse näoga Mason ei sarnanenud üldse oma vennaga. Lisaks sellele oli ta Blake’iga võrreldes vähese jutuga poiss. Kui ta vaikselt Chloe kätt hoidis, siis alati heasüdamlikult. Ta ei tirinud ega sikutanud teda, ei käinud talle millegagi peale. Ta oli džentelmen. Mitte et Blake poleks püüdnud Hannah’ vastu džentelmen olla. Ta lihtsalt sarnanes nii paljus oma Saksa lambakoeraga, kes tal kunagi oli olnud. Rahmeldades tegi ta kõik põrandad poriseks, tilgutas igale poole jäätist ja tomatipastat, ilma et oleks vabandanud, ning tuhises terve päeva pööraselt ringi. Tema veidrused kutsusid paratamatult esile meelepahaga segunenud armastuse.

Ja Blake’i kõrval jalutas Hannah.

Kuigi Chloe leidis, et Hannah on oma pika poisiliku kehaga veidi androgüünne – sirged puusad, väike prink rind, lühikesed juuksed alati näo eest tahapoole silutud –, siis teised inimesed, eriti poisid, sellega ei nõustunud. Hannah’ hoolitsetud ja särav nägu oli veatu, sümmeetriliste, korrapäraste joontega ning pilk otsekohene. Tema pruunid ja pilkumatud silmad olid tõsised ja hindavad, jättes mulje, nagu Hannah oleks huvitatud – nagu ta kuulaks. Chloe teadis, et see on kaval võte: vankumatu pilk võimaldas Hannah’l oma mõtetega üksi olla. Ta kasutas jumestusvahendeid, mida sai endale hädapärast lubada, kuigi püüdis välja näidata, nagu oleks ta just äsja värskendamiseks endale vett näkku visanud, ja ennäe, oligi täiuslik. Hannah kõndis nõtkelt ja graatsiliselt nagu baleriin.

Oma toas suure peegli ees oli ta harjutanud arabeske ja soubresaut’e, lootes, et ühel päeval lõpetab ta kasvamise ja tema vanemad suudavad talle balletitunde võimaldada. Ta sai isa-ema lahutuskorralduse järel lõpuks oma tantsutunnid, aga selleks ajaks oli ta 177 cm pikk, liiga pikk, et keegi oleks jõudnud teda üles tõsta peale Blake’i, kes ei olnud kohe kindlasti balletitantsija.

Hannah jalutas ja rääkis peene elegantsiga, nagu ei kuulukski ta Maine’i tillukesse Fryeburgi. Ta kujutas ette, et ei kuulu sellesse riikigi. Ta kandis baleriinasid, tule taevas appi! Isegi siis, kui tal tuli vantsida terve kilomeeter läbi pori ja männiokaste. Tema jaoks ei eksisteerinud mingeid mehelikke Timberlandi tosse. Hannah kõndis, õlanukid tahapoole, nagu oleks ta liiga hea koha jaoks, mis õnnetu juhuse tõttu oli tema sünnikoht, kust end elamas leidis, ega suutnud ära oodata hetke, mil rüüpab veini ja maalib jõge Seine’i vasakul kaldal koos teiste kunstiinimestega. Tema suured ümmargused silmad olid alaliselt niisked. Ta takseeris sind enne, kui nutma hakkas, ja juba sa armastasidki teda. Selline oli Hannah, alati valmis nutma, et teda armastataks.

Chloe, vastupidi, ei olnud ei niiskete silmade ega pikkade jäsemetega. Ta ei hoolinud eriti sellest, et ta pikka kasvu ei olnud, kui ta just ei olnud koos Hannah’ga. Aga oma pilliroosarnase sõbratari kõrval tundis ta end nagu armadill.

Kõige ilusamad Chloe välimuses olid tema pruunid juuksed – pulksirged, säravad, päikese triibutatud. Ta ei teinud selleks midagi, et need nii kaunid oleksid. Need lihtsalt olid. Iga päev pestud, harjatud, puhtad ja soetud, langesid need ta seljale nagu kedratud siid. Ta ei jumestanud end, et eristuda vanematest tüdrukutest, kel kõigil olid tugevalt toonitatud laujooned, õhukesed liibuvad topid, number väiksemad teksased ja 8 cm (või kõrgemad!) kontsaga lahtised jalga torgatavad kingad, millega nad läbi Fryeburg Academy5 saalide komberdasid, pidevas kartuses pikali kukkuda või komistada. Aga võib-olla selles oligi iva – seksikad, kuid abitud. Need mõlemad asjaolud olid Chloe jaoks lausa needus, nii et ta hoidis oma keha endale ja kõndis mõistlike kingadega. Kas ta käis siis mõnes sellises kohas, mille pärast oleks pidanud end üles lööma? Boolingut mängimas? Itaalia jäätist söömas? Järves ujumas? Aias tööl? Üksnes need. Ja ta kuulis, kuidas poisid rääkisid tüdrukutest, kes riietusid niimoodi, nagu see vastik Mackenzie O’Shea. Eluaegne ravimite tarvitamine ei suudaks heastada Chloe traumat, kui ta arvaks, et poisid räägiksid niimoodi temast.

Tema nägu, korrapärane ja kena, kannatas pisut selle võltsilmetuse all, aga see ei varjanud tema esile tungivaid põsesarnu ega teineteisest kaugel asetsevaid silmi, mis kergelt silmanurgast üles tõusid, alati naerul. Ta oli pärinud iirlase huuled oma isalt, aga silmad ja põsed emalt, ning sellepärast ei olnud ta nägu nagu ka kehagi täielikus proportsioonis. Silmade ja suu suhe ei olnud tasakaalus, samuti nagu keha ja rinnad ei olnud tasakaalus. Keha ei olnud piisav nendele imetava ema rindadele, millega teda oli neetud. Tema keha koomilisel ebaproportsionaalsusel võis ju olla geneetiline põhjus – tema matemaatilised võimed olid tema keha ebaharmoonilisusega vastuolus –, aga tema külluslikul rinnapartiil küll ei saanud kosmilist vabandust olla.

Chloe süüdistas oma ema.

See oli ainuõige.

Ta süüdistas kõiges oma ema.

Vaadakem vaid Hannah’t. See tüdruk oli nagu kätega tehtud. Pikk, nõtke, kleenuke, silmad, suu, juuksed, nina – kõik õige suurusega, mitte ülearu suured ega mitte liiga väikesed, samas kui Chloe end kogu aeg varjas vähendava rinnahoidja alla ja ühe suuruse võrra suuremate särkidega. Ta kartis, et mitte keegi ei võta teda tõsiselt, kui nad peavad silmas tema keha, mitte tema isiksust. Kes kuulaks tema selgitusi tähtede liikumise, mitokondri migratsiooni või revolutsioonide ajal peade maharaiumise kohta, kui nad mõtlevad, et ta on vaid kaks jalgadega tissi … Liiga rasked rinnad, et olla baleriin, ja liiga lühike, et olla tõeline püss.

See, et Mason sellega ei nõustunud – või ütles, et ei nõustu –, rääkis vaid poisi viletsast maitsest.

Buss oli neid juba kolmteist aastat samal külavaheteel maha poetanud. Lasteaed, algkool, põhikool, imeline keskkool.

Varsti ei ole enam mingeid siniseid busse, ei mingeid loksutavaid õhtusi bussisõite. Kuu aja pärast lõpetavad nad kõik keskkooli.

Ja siis?

Noh, ja siis tuleb see.

„Ära hakka kohe minu lugu vihkama, Chloe,” ütles Blake. „See alles algas. Anna talle võimalus. See on hea lugu. Küll sa näed!”

„Jah, Chloe,” kordas Mason kajana. Kümme kuud Blake’ist noorem Mason vaatas vanemale vennale alt üles, kuigi ta ei pruukinud Blake’iga ilmtingimata nõustuda, mida tõendas tema kelmikas silmapilgutus. Chloe võttis poisi väljasirutatud käe, kui nad möödusid oma maja ees vedeleva rämpsu keskel seisvast härra Learyst, kes püüdis jätta muljet, et tegemist ei ole risuga ning ta saab selle maha müüa.

„Blake, kulla poiss,” hüüdis härra Leary, „sa ütlesid, et tuled pärast kooli läbi ja vaatad mul seda kivisaagi. Ma ei saa seda sindrit ikka käima.”

„Kindlasti tulen, härra Leary.”

„Kivisaagi?” pomises Mason. „Miks sel vanal ihnuskoil kivisaagi vaja läheb? Igal pool vedeleb üks rämps.”

„Ta tahab pommivarjendit ehitada,” ütles Blake suunurgast, ise vanamehele naeratades, kui nad temast mööda kõndisid. „Sellepärast ta kogubki tuhaplokke.”

„Mis asi on kivisaag?” küsis Chloe.

„Kelle asi see on,” ütles Hannah. „Pommivarjendit? Tüüp on segane.”

„Blake, äkki praegu kohe?” käis kühmus mees peale. „Mul on sulle ja su sõpradele mõned suupisted – sõõrikud.”

„Tänan, härra, aga mitte praegu.”

Sest praegu oli Blake hõivatud. Ta pidi valmistuma metsameeste võistluseks.

Kogu häda oli saanud alguse siis, kui Blake sai möödunud juulis kaheksateist ja tal lubati osaleda Fryeburgi laada metsameeste päeva võistlusel. Ta pani end kirja viiel alal: puulangetamine, palgisaagimine, kirveheitmine, palgiveeretamine ja pakulõhkumine. Ta kaotas palgisaagimise, palgiveeretamise ja pakulõhkumise ning võiks arvata, et see jäi tal meelde ja ta on vagur kui utetall, et kaotas kolm viiest, aga kus sa sellega! Ta alistas parima puulangetamise aja kuue sekundiga, lõpetades täpselt kahekümne kolme sekundiga, ja ta püstitas laada rekordi kirveheitmises, heites kuus korda järjest sihtmärgi keskele.

Võiks arvata, et sihtmärgiks oligi ta pea: selle diameeter paisus meetriseks. Ta kõndis uhkeldades külavaheteel ja Academy saalides nagu olümpia kuldmedalivõitja. Chloe tuletas talle meelde, et Fryeburg Academy, kus kõik kohalikud lapsed said tänu kooli ja Maine’i osariigi vahelisele kokkuleppele ilma õppemaksu maksmata käia, oli üks kõige prestiižikamaid keskkoole Ameerika Ühendriikides. „Mitte kellelegi ei lähe sinu kirveheitmine siin karvavõrdki korda, usu mind,” ütles Chloe talle nagu kurtidele kõrvadele.

Kohe pärast seda registreerisid Blake ja Mason end härra Smithi tehnoloogiatunnis äriettevõtte loomise võistlusele – ja nad võitsid! Mason oli harjunud võitma, kümned sporditrofeed olid tal juba varasemast ajast kummutil reas, aga Blake muutus võimatuks. Ta käitus nii, nagu suudaks ta teha kõike – näiteks kirjutada.

Asi ei olnud selles, et nad ei väärinud võitu. Võistlusprojektiks oli: „Loo edukas äriettevõte”. Kes oleks võinud arvata, et Blake ja Mason võtavad sellise asja, mida nad olid juba osaliselt teinud, ning pööravad selle võiduks. Isa igivana veoautoga olid nad käinud Brownfieldi ja Fryeburgi järveäärsetes majades ja küsinud, kas elanikud laseksid neil väikese summa eest oma rämpsu minema vedada. Noh, enamik inimesi Maine’i selles piirkonnas sihtis neid püssidega, et näidata poistele, kus valduse väljapääs on, aga oli ka neid – lesed ja nõdrameelsed –, kes nõustusid maksma poistele mõne krossi, et vanad külmkapid, rikkis lumepuhurid, roostes rehad, vanad ajalehed ja käsisaed minema viidaks. Poisid olid tugevad ja tegid kõvasti tööd pärast kooli ja laupäeviti, kui said ringi sõita ning surmaohtusid vältides mõne dollari teenida. Pärast seda, kui nad olid pannud üles kuulutuse Penny Saveris, avastasid nad, et juba on olemas riiklik prügikompanii nimega 1-800-GOT-JUNK. See ainult õhutas nende avantüristlikku vaimu tagant. Nad keelitasid Hannah’t endale logo disainima: veoteenus HAUL BROTHERS. „MEIE VEAME, ET TEIE EI PEAKS SEDA TEGEMA”.

Äri paistis üsna hästi sujuvat. Nad lasksid teha logo, kinnitasid selle oma isa veoautole ning olid veoauto värvinud kohutavaks laimiroheliseks. Blake’i sõnul sellepärast, et see värv erines rämpsust, mida nad vedasid, kõige rohkem. Nad kasutasid oma algelist keelitamisoskust, et rääkida Chloe’le auku pähe, et see nende tulude ja kulude kohta arvet peaks, ning rehkendasid välja, et kui nad töötavad täisajaga, palkavad veel kaks poissi ja ostavad lisaks ühe kallurveoauto, siis teenivad nad kolme aasta pärast kuuekohalise arvu. Kuuekohalise! Neil oli ka reklaamiplaan: North Conway Observeri kuulutuskülg, reklaam kohalikus TV-s ja kolm müügireklaami raadios, kuid siis andis nende isa auto Chevy otsad.

Auto oli üle kahekümne aasta vana. Burt Haul oli ostnud V8-diiselmootoriga sõiduki 1982. aastal, veel enne, kui ta üldse aimas, et tal sünnivad pojad, kes üks põlvkond hiljem tahavad alustada äri petufirmaga. Burt armastas seda veoautot nii väga, et isegi pärast õnnetust, mis oleks peaaegu ta elu lõpetanud, keeldus ta seda ära andmast ja kulutas oma pisku raha selle remontimisele. „Ma sõidutasin teie ema selles autos meie pulmast koju,” ütles Burt poegadele. „Ainus põhjus, miks ma täna elus olen, on see auto. Ma ei anna seda ära.”

Aga nüüd oli selle auto mootor samas seisus nagu härra Learyl gaasiga töötav kivisaag – kutu.

Kellelgi ei olnud uue, isegi kasutatud veoauto jaoks raha. Burt ja poisid sõitsid häbenematult ringi Janice Hauli Subaruga. Kas saigi neid üldse meesteks nimetada?

Hannah ja Chloe püüdsid oma pettunud poiss-sõpru lohutada, tuletades meelde, et nende firma ei olnudki tõeline firma, see oli lihtsalt üks paberil firma, mis ei ole mingi äriettevõte. Aga Blake ja Mason olid liiga sügavale oma unistuse lõksu langenud. Ka Chloe teadis, mida see tähendab. Hauli poisid olid oma pseudofirmas nii hingega sees, et otsustasid kooli lõpuklassist aasta keskel ära tulla ja töötada niikaua, kuni saavad uue veoauto ostmiseks raha kokku. Neil oli kujunenud suhtumine, et nende alal oli keskkooli lõputunnistus niisama kasulik nagu muru kastmine paduvihma ajal.

Tüdrukutel tuli tugevasti pingutada, et poisid kooli jääksid. See oli Chloe, kes viimaks rabas poisse kõige mõjusama sõnakombinatsiooniga: „Kas te arvate, et minu isa ja ema lubaksid mul keskkoolist väljalangenutega ringi käia?”

See toimis, kuigi mitte nii ruttu, nagu Chloe oli lootnud. Kus sa sellega!

Viimane aasta mööduski nii, et auto oli endiselt katki ja Janice ei pidanud oma autoga sõitma mitte üksnes tööle või poodi perele süüa tooma, vaid ka jagama oma sobimatut furgoonautot kahe kärsitu poisiga, kel olid teistsugused sõbrad, huvid ja päevaplaan. Raha saamiseks kühveldasid poisid lund, niitsid muru, käisid väetite ja viletsate eest poes, enamasti küll Blake, sest Mason oli trennis. Ja sealt edasi juba kaugemasse tulevikku, tänasesse päeva, kui nad hüppasid bussist välja ja aina jahusid oma unistustest, mis pidid neil täituma. Need kaks olid oma püüdlustes visad. Kõigis oma püüdlustes.

„Chloe, räägi nüüd. Kuuled ka, mida ma ütlen? Miks see ei ole hea lugu?” Blake tundis end alati puudutatuna, kui keegi tema tempude peale kidakeelseks jäi.

„Sest siiani ei ole sa visandanud sisukat teemaarendust, mitte midagi sellist, mida ma lugeda tahaksin,” vastas tüdruk.

„Ma ei ole veel oma juttu lõpetanud!”

Chloe laiutas käsi, mis pidi tähendama: täpselt minu mõte. „Kes on peategelased?”

„See ei loe, kes nad on. Kas ma võin lõpetada, enne kui sa kritiseerima hakkad?”

„Sa tahad öelda, et sa ei olegi lõpetanud? Ja ma ei kritiseeri.”

„Kritiseerid ikka küll. See on sinu suurim viga.”

„Ma ei ole …”

Blake ajas sõrme püsti, peaaegu tüdruku suu juurde. „Minu loo sissejuhatus on – kas sa kuulad või? Kaks selli peavad romulat.”

„Sellest saan ma aru.”

„Öeldaksegi ju, et tuleb kirjutada sellest, mida sa tead ja tunned.”

„Ma. Saan. Sellest. Aru.”

„Kaks selli peavad romulat ja ühel päeval leiavad nad midagi kohutavat.”

„Nagu näiteks? See, mida teie veate, on Wise’i kartulikrõpsukotid ja Oreo küpsisekarbid.”

„Ja kondoomipakid.” Blake irvitas, aeglustas sammu ja heitis oma suure käe Chloe õlale.

„Hannah, hoia oma poiss kontrolli all.” Chloe lükkas ta eemale. „Aga hea küll, las olla. Kus see lugu on?”

„Kas saab olla veel ideaalsemat, võimalusterikkamat lugu, kui üks üheksakümnene naine viskab minema kasutatud kondoomidega Hefty koti?” naeris Blake.

„Mitte kasutatud kondoomidega,” parandas teda Mason. „Kondoomiümbristega.”

Chloe vaatas toetust otsides vaikiva Hannah’ poole. „Kas me võiksime jutuga edasi minna? Mis sul veel on?”

„Me ei tea veel,” ütles Mason. „Hannah, sinu arust on ju lugu siiani hea, eks?”

„Siiani ei ole mitte midagi!” See oli Chloe, kes vastas.

„Ta ei küsinud sinult!” ütles Blake.

Neil jäi koju minna veel kümme minutit, et vaidlus selgeks vaielda. Sellest ajast ei piisanud. Blake tiris nad teelt kõrvale, kodunt kaugemale raudteerööbastele, mis jooksid läbi metsa ja eraldasid nende väikese järveosa suuremast ja paremast maa-alast. Käed laiali, kotid seljas, keksisid nad liiprite peal, püüdsid roostes rööbastel tasakaalu säilitada.

Kirjutada raha eest lugu! Kah mul asi! Acadia esimene auhind oli väärt kümme tuhat dollarit. Chloe teadis, et Flannery O’Connori auhinda lühijuttude eest oli kauem välja antud ja see oli palju prestiižikam, aga selle eest sai ainult tuhat dollarit, ning tuli kirjutada vähemalt neli tuhat sõna. Ei peagi matemaatik olema, et mõista, kui nigel on neljakümne tuhande sõna tuhandeks dollariks jagamise tulu. „Ainult töö ja ei mingit tasu,”6 ütles Mason ja naeris oma nalja peale viis minutit.

Aga ikkagi – kümme tuhat dollarit novella7 eest. Blake isegi ei teadnud, mida novella tähendab, enne kui Chloe seda talle ütles. Vendade jaoks oli nii suur summa nagu loteriivõit. See tähendas uut autot ja oma äri alustamist. See tähendas neile kogu tulevast elu. Nad käitusid nii, nagu oleksid nad selle raha juba puu alt lebavast kohvrist leidnud. Nüüd tuli dollarid üksnes üle lugeda.

Aga väikesel vastupunnival Chloe’l ei lubatud järgnevat isegi mainida.

Neil ei olnud lugu.

Nad ei olnud kirjanikud.

Oli vähemalt viissada teist kandidaati, kellel a) võib lugu olla ja b) kes võivad olla kirjanikud.

Üks nendest kandidaatidest võib olla Hannah, kel päris kindlasti oli lugu või mitu lugu.

Uus auto maksis rohkem kui kümme tuhat dollarit.

Chloe ei suutnud end enam tagasi hoida. Ta pidi midagi ütlema. Kui ta ometi õpiks vait olema nagu Hannah või Mason, oleks ta elu igas mõttes palju parem.

„Kes on need romula poisid?” küsis ta.

„Meie olemegi. Blake ja Mason. Meie samm on kerge, me ei otsi jama ja siis äkki – põmm. Jama ongi kaelas.”

„Põmm,” ütles Chloe.

„Blake’il on õigus,” ütles Mason. „Me oleme ikka kohutavaid asju leidnud.”

„Nagu näiteks?”

„Surnud rotte.”

„Rotid on head,” ütles Chloe. „Aga mis siis? See, et inimesed ei salli oma kodus surnud rotte ei ole veel mingi lugu. See on nagu käibetõde.”

„Ükskord leidsime ka ehted.”

„Ehted on head. Ja mis siis?”

„Noh, hea küll, võib-olla siis mitte ehted. Midagi muud.”

Chloe heitis pilgu Hannah’le, kes kõndis raudteerööbaste kõrval, neist kolmest kaugemal ega kuulanudki õieti. Blake üritas Chloe konkreetsest skeptitsismist mitte välja teha. „Nad avastavad midagi kohutavat. Midagi, mis muudab kõik. Mason, mis selline monumentaalselt kohutav leid see olla võiks, mis kõike muudab?”

„Tõeline armastus?” naeratas Chloe.

„See ei ole sedasorti lugu, mu armas Haiku,” ütles Blake särasilmi kelmikalt. „See on mehe lugu. Siin ei ole armuvärgile kohta, kuitahes kohutav või tõeline see ka poleks. Õige, musirull?” Rööbastelt maha hüpates tonksas ta Hannah’t kivide peal.

„Õige,” vastas too.

Masonil oli uus ettepanek. „Me leidisime ükskord kohvri. See oli usse täis. Ja teinekord me leidsime elusa küüliku.”

„Jah,” ütles Blake. „See oli maitsev. Aga Chloe’l on õigus. Me vajame lugu, vennas.” Ta lõi pihuga vastu otsaesist. „Käes! Kuidas oleks inimese peaga prahi sees?”

Chloe’l ei pilkunud seekord isegi silm. Peaaegu, nagu oleks ta inimese pead prahi sees varemgi näinud. „Kena,” ütles ta. „Ja siis?”

Blake kehitas õlgu. „Miks see sulle nii korda läheb, mis edasi juhtub?” küsis ta.

Chloe sai aru, et poiss ei võta asja tõsiselt. See, millega poisid elatist teenisid – see oli töö. Nüüd tuli neil ainult mõned sõnad välja mõelda ja need nii meeldivalt ritta panna, et lugu võidu tooks. Blake oli veendunud, et see on käkitegu.

„Sul on õigus, orjalik pühendumus sündmustikule teeb meid väikekodanlikuks,” ütles Chloe. „Olgu see sündmustik milline tahes.”

„Jah. Kirjanik annab muudkui vihjeid, mis järgmisena toimub, aga niipea, kui lugeja ära arvab, mis juhtub, siis jääb ta kas magama või tahab kirjaniku maha lüüa.”

„Milles see nõks siis on? Ära anna iial lugejale seda, mida too tahab?”

Blake raputas pead. „Ei. Anna talle seda, mida ta isegi ei teadnud tahta.” Ta käitus nii, nagu tema teaks, mis see on.

Nad pöörasid kodu poole. „Nad leiavad inimese pea,” jätkas poiss, kui nad jalutasid Chloe’ga kõrvuti koduteel mändide vahel, Hannah ja Mason nende järel. Mõnisada meetrit läks tee allamäge, seejärel ahenes see külatänavaks, millel said liigelda korraga ainult kas üks veoauto, üks auto või inimesed. „Aga mitte pealuu.” Blake vaatas tagasi ja pööritas Hannah’ poole suuri silmi. „Pea, mis on äsja kehast eraldatud. Sellel on veel liha luude peal. Ja nad ei tea, mida teha. Kas hakata asja uurima? Kas kutsuda politsei?”

„Ma arvan, et nad peaksid ise uurima,” ütles Mason sõpradele järele jõudes. „Uurimine on äge.”

„Selles peitub oht.”

„Oht on hea,” ütles Hannah nende selja tagant. „Oht on lugu.”

Ei, tahtis Chloe oma parandamatut sõbrannat parandada. Oht on oht. See ei ole lugu.

Blake jätkas juurdlemist. „Mis siis, kui liigsete küsimuste pinnimine valedelt inimestelt nende elu surmaohtu seab?”

Chloe imestas, kas oli ka mõnda muud liiki ohtu.

„Keegi peab neil suu kinni panema. Aga kes?”

„Eks ikka need, kes selle pea kehast eraldasid.”

„Aga miks peaks keegi pea kehast eraldama?” küsis Mason.

„Ma ei tea veel. Aga ma tõesti arvan, et leidsimegi midagi. Haiku, mida sina arvad?”

„Mina ütlen, et laske aga samas vaimus edasi.” Chloe lasi käiku oma kõige vähem julgustava tooni.

„Oodake! Mul tuli mõte!” hüüatas Blake. „Mis siis, kui nad leiavad kohvri? Jah, salapärase kohvri! See on sinine. Oh, mu jumal, nüüd ma tean. See ongi minu lugu.” Blake peatus ja pöördus tüdrukute poole, ise üle näo särades, punetav ja õhinas. „Sinine kohver”. Ta plaksutas käsi. „See on paganama vägev!”

Hannah naeratas tunnustavalt.

Chloe leidis end õlgu kehitamas. „See on hea pealkiri põnevikule,” ütles ta. „Aga pealkiri ei ole veel lugu. Mis selles kohvris on? Kui sa selle saladuse suudad välja mõelda, Blake, siis alles on sul oma lugu.”

Blake naeris, muretsemata üksikasjade pärast, nagu oli talle kombeks. Temasugune mees nägi üksnes suurt pilti. „James Bond läheb alati välismaale saladust lahendama ja püüab kõik halvad kinni,” ütles ta. „Mõni fantastiline eksootiline lokaal, täis jooke, naisi ja hädaohtu.”

Chloe pingutas väga, et mitte otsaesist hõõruda. Tal olid head kogemused, kuidas ema eest oma ahastust varjata, aga siin oli kogu lool üleüldse teine mõõde. „James Bond on valitsuse spioon. Ta tapab raha eest. Te ei tuhla rämpsu sees, et maharaiutud päid leida.”

„Välismaa!” hüüatas Mason. „Blake, sa oled geenius.”

Blake’i kogu paabulinnusaba avanes kaleidoskoopilistes rohelistes värvides.

„Aga oota,” ütles Mason. „Meie sinuga pole ju üheski välisriigis käinud.”

Blake tõkestas tüdrukute tee, naeratades neile tähendusrikkalt. „Veel mitte,” ütles ta.

Tüdrukud jäid osavõtmatuks. Ainult Chloe niheles veidi. Oh, ei! Ta ei mõtle ometigi, et …

„Me tuleme koos teiega Euroopasse,” ütles Blake. „Masonil on õigus, ma olengi geenius. Vastus meie saladuslikule kohvrile on Euroopas. Oh sa poiss, see on fantastiline! Ja me oleme teema kallal töötanud ainult viis minutiti. Kujutage ette, kui hea šedööver sellest tuleb, kui me sellele veel mõne päeva pühendame.” Blake tagus vastu ruudulist flanellsärki. „Me võime võita raamatuauhinna.”

„Mis raamatuauhind see võiks olla, Blake?” uuris Chloe.

„Ma ei tea, Chloe. Auhind, mis antakse aasta parimale raamatule, raamatute Oscar. Grammy, Emmy.”

„Pulitzer?”

„Mis iganes. See ei ole enam tähtis. Kirjutada midagi, mis hakkab inimestele meeldima, see on tähtis.”

Chloe kummardus Hannah’ poole. „Kas sinu hull poiss-sõber ütles praegu, et ta tahab koos meiega Euroopasse minna?”

„Päris kindlasti ei saa see tõsi olla,” sosistas Hannah talle kurnatud ilmel vastu. „Ma räägin temaga …”

Blake tõmbas Hannah’ Chloe juurest eemale. „Hannah, millal teie kahekesi Barcelonasse lendate?”

„Ma ei tea,” vastas Hannah. „Chloe, millal me lendame?”

„Ma ei tea,” pomises Chloe.

„Mason, sinna läheme meie ka, vennas. Barcelonasse! Meie loo kulminatsioon on seal.” Blake naeris. Vennad lõid patsi ja müksasid õlad kokku.

„Minu arvates ütlesid sa, et see ei ole selline lugu,” sekkus Chloe.

„Kui lõpplahendus leiab aset Barcelonas, Haiku, siis saab sellest väga edukas lugu. Kas seal on need härjajooksud?”

„Oh, issake, ei. Need on Pamplonas.”

„Oota,” ütles Hannah. „Blake, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt – meiega kaasa tulla?”

„Mõtlemisaeg on juba läbi. Me tuleme, kullake!”

Mason paistis ehmununa. „Me läheme Euroopasse? Kas sa ajad mulle kärbseid pähe?”

„Mason, kas ma mitte alati ei tule lagedale kõige paremate ideedega?”

Mason oli sõnadega kimpus.

„Blake …” Lõpuks ometi lülitus Hannah aktiivselt vestlusse. „Mõelge sellele üks minut. Te ei võta seda loo kirjutamist tõsiselt, ega ju? Võistlus on mõeldud kõigile Maine’i elanikele. Tuleb tihe konkurss. Juba meie koolist on vähemalt sada osavõtjat. Kõik õpilased meie kirjandusajakirja toimetusest esitavad oma loo.”

„Hannah, kas sa oled seda kirjandusajakirja lugenud?” küsis Blake käsi viibutades ja tee peal hüpeldes. „Selle nimi on Perutav Hobu, tule jumal appi.” Ta naeris. „Juba selle pealkirja pärast peaksid need tobud osalemisest loobuma. Kas sa mäletad ajakirja aprillikuu numbrist üht mõtet: Ürgse kirega paigaldatud püramiidide pastišš esindab oma sõnaohtrusega kogu falloslikku proosat. Minul on falloslik proosa siin olemas. Jah,” ütles ta rõõmsa uljusega. „Mina ei muretse.”

Kuidas see juhtus? Üks minut tiksus mööda ja veel enne, kui see mööda sai, olid Blake ja Mason roninud tüdrukute aeglaselt hõljuva teismelisteunistuse pardale.

Hannah ei kuulanud enam. Ta sikutas Chloe’t, et too sammu aeglustaks. „Nüüd pean ma sinuga tõsiselt rääkima,” ütles ta. „Tuled enne õhtusööki läbi?”

„Kas jutt on Barcelonast?” Chloe vaatas Hannah’ mittemidagiütlevasse näkku.

Hannah pilgutas silmi. „Jah ja ei. Kas sul on juba pass?”

Chloe ei vastanud.

„Chloe! Ma ütlesin sulle – passi saamiseks läheb kaks kuud. No kuule, kas sa tahad reisi lörri ajada või?”

„Muidugi mitte. Aga sul on lihtne rääkida – sa oled kaheksateist. Ma pean paluma vanematelt passi jaoks allkirja.”

„Ja siis?”

„Noh, esiteks pean ma neile ütlema, et ma lähen, kas pole?”

„Ma ei suuda uskuda, et sa pole neile veel rääkinudki!”

„Nojah.” Chloe ei suutnud väga paljusid asju uskuda.

Blake oli nendes ees, hingeldas, lõõtsutas kogu kehaga, silmad põlemas. „Mis me siis passi saamiseks tegema peame?”

„Postkontorisse minema,” ütles Hannah. „Aga võtke Chloe ka kaasa, sest temagi ei tea, kuidas passi saada.”

„Ma tean, kuidas. Ma lihtsalt …”

Hannah plõksutas oma ripsmeid. „Kas teie, poisid, tulete tõesti meiega kaasa. Kuid ärge meie lootusi liiga üles kruvige, et siis loobuda. See oleks alatu.”

„Ma ei valmista sulle kunagi pettumust, mu kullake, ega ju?” Haarates nõtkest Hannah’st, teeskles Blake temaga tantsimist, ja astus talle jala peale. Hannah aietas.

„Blake, sa ju ikka tead, kus Barcelona asub, tead ju?” küsis Hannah, käed ümber poisi kaela. „Hispaanias. Ja sa tead, kus Hispaania asub, eks? Euroopas. Seega teisel kontinendil. Nagu ka asjaolu, et sa vajad passi, mis maksab sada dollarit, aga ka lennupileteid ja rongipileteid ja noh, ma ei tea – majutust ja söögiraha samamoodi.”

Masoni ilme muutus kahtlevaks, aga Blake kehitas rõõmsameelse muretusega õlgu. „Sa ju tead, mida öeldakse, musirull?” Ta pigistas Hannah’t. „Selleks, et raha saada, tuleb raha kulutada. See on nagu kümne tonniga, mille ma oma loo eest saan. Me ei saa oma äri alustada enne, kui oleme selle konkursi võitnud. Ja me ei saa seda teha enne, kui pole teinud seda teist asja.”

„See teine asi,” ütles Chloe, „tähendab mäetippu, meie eluaegse unistuse täitumist?”

„Täpselt. Mason, anname tuld! Me peame endale passid saama. Meil ei ole aega vahtida.” Nende saapad lõid tolmupilve üles, nagu tõusnuks mesilasparv. „Kus see postkontor üldse on?”

Hannah müksas Chloe’t. „Ka sina ei ole seal kunagi käinud, preilna.”

Chloe müksas Hannah’t vastu. „Olen küll, lõpeta!”

Blake tiris venda minekule. „Lähme nüüd siva, vennas. Kas me võtame su pärast auto peale, Chloe?” Haulid elasid Chloe majast kolm maja edasi, järve ääres muhklike mändide ja kaskede keskel.

„Jah, Chloe,” ütles Hannah, tonksates sõrmega Chloe’t selga. „Kas nad peaksid sulle küüti pakkuma, kui lähete passe tegema?”

„Pole vaja,” ütles Chloe Hannah’ sõrme ära lükates. „Ma lasen end emal viia.”

Tüdrukud vaatasid oma noormeestele järele ja jätkasid teed. Hannah raputas pead – meeleheites? Imestunult? Chloe ei saanud aru. „Ma arvan, et lähen Hispaaniasse oma poisi ja sinu poisiga, aga mitte sinuga.”

„Ha-ha-haa.”

„Sa mõtled, et ma teen nalja? Sa ei saa alustada täiskasvanuelu, kui sa selline põnnav argpüks oled, Chloe. Mida sa kardad? Ole minu moodi. Mina ei karda midagi.” Ta ütles seda, nagu ta ei mõtleks seda päriselt.

Aga ainus, mida Chloe kuulis, oli: ole minu moodi. Kas pole see rusikahoop vastu hambaid, mõtles ta jäigastudes. Nad olid peaaegu jõudnud lagedale platsile Chloe rohelise bangalo ette. Hannah aeglustas sammu, nagu oleks tahtnud veel juttu ajada, aga Chloe kiirustas, nagu oleks see viimane asi, mida tema tahab teha. „Ma pean olema diplomaatiline,” ütles ta. „Mul on reisile minekuks vaja vanemate nõusolekut. Ma ei saa neid panna lihtsalt fakti ette, et ma lähen nüüd Euroopasse.”

„Kui sa ei hakka käituma nagu täiskasvanu, siis miks nemad peaksid sind sellisena võtma?”

Kui väga ei tahtnud Chloe kõigest sellest rääkida. Asi polnud selles, et Hannah’l poleks õigus olnud. Asi oli selles, et Hannah ütles alati ilmselgeid asju viisil, mis pani Chloe mitte üksnes mõtlema, et tema sõbratar eksib, vaid ka tahtma, et tema sõbratar eksiks.

„Ma räägin nendega täna õhtul,” ütles ta, lähenedes männiokastega kaetud lagendikule.

„Ma ei räägiks neile veel Masonist ja Blake’ist.”

„Arvad?”

Kuna proua Haul ja Lang käisid reedeti koos poes, oli Chloe’l tunne, et reisiplaanist vaikida pole enam võimalik.

„Hea küll,” ütles Hannah, „aga alusta ääri-veeri. Ära ema marru aja! Sul on alati komme teda hulluks ajada. Kõigepealt aja meie reisi asi korda, siis oota. Poisid võivad nii või teisiti petlikuks lootuseks osutuda. Kust nad selle raha saavad? Neil läheb tuhin mööda, küll näed.”

Chloe ei öelnud midagi. Ilmselgelt ei olnud Hannah’l aimugi, kes tema poiss on. Blake’i ei olnud võimalik panna millestki loobuma. Sellest saaks lühijutt missugune! Ja nagu Chloe mõtte tõestuseks ilmus Janice Hauli Subaru suure hooga puude tagant nähtavale. Blake kruvis külgakna alla, aeglustas, tuututas.

„Me läheme passe saame!” hüüdis ta. „Näeme seal!”

Chloe pöördus Hannah’ poole. „Ja mida sina ütlesid?”

„Noh, hea küll, olgu. Aga ära veel oma emale poisse maini.”

„Millest sa tahtsid minuga rääkida?” küsis Chloe. Üksnes õhukene uksetahvel eraldas Chloe ema kõrvu Hannah’ muredest ning Hannah rehmas käega. „Küll sa veel kuuled,” ütles ta süngelt ja paljutähenduslikult.