Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 6

Väljas oli pime ja isa must Dodge Durango seisis avaral lagendikul, kui Chloe Hannah’ juurest lahkus ja kahe valduse vahelt läbi põldmurakate oma kodule lähenes.

Oli soe õhtu. Avatud aknast kuulis ta ema tasast ja isa kõmisevat häält. Chloe aeglustas sammu. Astudes vaikselt üle jalge all prõksuvate männiokaste, liikus ta vähehaaval elutoa kardinaga varjatud akna alla.

„See ei tule kõne allagi.”

„Seda ma ütlesingi.”

„Miks ta peaks tahtma sinna minna?”

„Ta ütleb, et pole seal käinud.”

„Mis põhjus see veel on?”

„Ta ütleb, et meie käisime ilma temata Iirimaal.”

„Kui ma veel ühe sõna Iirimaast kuulen!”

„Tst! Ma tean.”

„Ma loodan, et sa olid väga resoluutne. Ma loodan, et sa ütlesid ei.”

„Ma olin resoluutne. Ma ütlesin ei.”

„Aga?”

„Ei midagi.”

„Ei, ma näen sinu näost, et on veel midagi. Mis see on?”

„Ta käib peale.”

„Nii? Me laseme siis juba tal endal otsustada?”

„Ta mainis midagi kaheksateistkümneseks saamisest.”

„Oh, ta kavatseb siis selle trumbi lagedale tuua!”

„Seda ta ütles.”

„Miks ta tegelikult tahab minna?”

„Ma ei tea, Jimmy.”

„Mis seal Barcelonas on?”

„Mitte midagi. See ei ole Fryeburg, Brownfield ega Maine.”

„Miks ta siis ei taha minna Kanadasse? Me viime ta Montreali. See on siit ainult mõne sõidutunni kaugusel. Teisel maal. Jätame ta koos Hannah’ga sinna ja läheme neile paari päeva pärast järele.”

„Nojah. Ma pole sulle üht asja veel rääkinudki.”

Oli kuulda sahistamist, kudrutamist, naerukihinat. „Sa pole kuulnud minu asja, Magus Kartul. See annab sulle ja mulle võimaluse hotellis olla. Nagu noorpaaril.”

„Jimmy. Ära mine ulakaks.”

Jälle sahistamine. Veelgi rohkem mõminat.

„Jimmy, jäta nüüd …”

Püha jumal! Chloe ei suutnud vanemate vestlust temast pealt kuulata, ilma et sellest oleks kujunenud piinlik olukord tema enda jaoks.

„Aga tõsiselt,” ütles isa. Kudrutamine oli lõppenud, tänu jumalale. „Me ei saa ju lasta tal minna.”

„Olen nõus. Kuidas me teda takistame?”

„Me ütleme talle lihtsalt, et ta ei või minna.”

„Ma ootan nii väga meie vürtsika lihapraega õhtusööki, mille ajal me seda talle ütleme.”

„Mulle pole Hannah kunagi meeldinud. Miks ei saanud see millekski kõlbmatu isa hooldusõigust?”

„Ma arvan, et vastus peitub juba sinu küsimuses.”

„On see Terri alles üks frukt. Kas ta ei tea, mis ta lastega toimub? Ma kuulsin, et Jasonil on Portlandis pidevalt pahandused. Muide, pesukarud käisid jälle tema rämpsus tuhnimas.”

„Ma nägin. Tundsin lõhna.”

„Kas sa rääkisid temaga koristamisest. Või pean mina seda tegema?”

„Ta ütles mulle täna hommikul, et ka loomad peavad sööma.”

„Ma lasen need järgmisel korral maha, kui neid veel potsikute juures kuulen. Nad on üks meeletu nuhtlus.”

„Jimmy, vii kartulid lauale. Miks ta juba koju ei tule? Õhtusöök on valmis.”

„Kas ma lähen talle järele? Kas sina sõidutasid ta sinna?”

„Ei, ma ei viinud teda Hannah’ poole. Sinna on nelisada meetrit.” Vaikus. „Ma ei viinud teda. Temaga on kõik korras. Ta on naabermajas.” Chloe kuulis, kuidas pott lauale pandi.

„Mida me siis teeme?”

„Pane talle aru pähe. Ta kuulab sind. Sina oled ta isa.”

„Kui ta mind kuulaks, siis ei paluks ta midagi nii tobedat.”

„See ei ole tobe, Jimmy. Lihtsalt laste asi.”

„Mina ei teinud kunagi midagi niisugust.”

„Hea küll. Meie tegime ka igasuguseid asju.”

„Mitte selliseid.”

„Hullemaid. Meie olime ka noored.”

„Hmm.”

„Ka mäletad Pembina paleotoitu Red Riveri ääres 1977. aastal? Hea küll, härra koomik. Ma tean, et sa mäletad. Me olime nii halvad. Meil polnud vaja Barcelonasse minnagi.”

„Meil polnud vaja kuskile minna, Magus Kartul.”

„Too jook lauale. Ma lähen talle järele.”

Pembina oli seal, kust Lang pärines – Põhja-Dakotas. Vähem kui kolm kilomeetrit Kanada piirist lõunasse. Red River on aeglase vooluga väike jõgi. Tal ei ole võimu, et kuristikust läbi murda. Ta lookleb mudasel madalikul ja ujutab ikkagi iga paari aasta tagant oma suudmeala soo katastroofiliselt üle, põhjustades suurt hävingut. 1977. aastal jõgi tulvas ka ja appi kutsuti Rahvuskaart, et see aitaks kohalikel toime tulla. Rahvuskaartlane Jimmy Devine kohtas Lang Thiat, kelle isa oli väljapaistev kohalik ärimees – kuuldeaparaatide valmistaja.

Tema ema ei vajanud kuuldeaparaati. Ta tuli akna alla, kus Chloe end peitis, ja ütles aknaavasse. „Chloe, tule lauda. Õhtusöök on valmis.”

Sügava ohkega raputas Chloe oksapuru rõivastelt ja astus, pea maas, ukse juurde.