Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 9

Chloe ei teadnud, kuidas see Blake’il õnnestus, aga selleks ajaks, kui ema ta järgmisel hommikul Academy bussipeatuses maha pani, teadsid kõik, keda ta klassi minnes kohtas, nende eelseisvast Kataloonia pummelungist ja seksiorgiast. Niiviisi oli Blake seda siis kirjeldanud, selle järgi hinnates, kuidas ta kulmud kaardusid ja suu kavalal muigel püsis.

„Kelleks sa end pead, Isabel Archer?” oli ema küsinud, kui ta parkimisplatsile pööras.

Chloe vaatas teda juhmilt. Lang põrnitses vastu. Ema asetas oma tüsedad käed risti rinnale. „Sul pole aimugi, kes Isabel Archer on, ega ju? Mida teile seal koolis üldse õpetatakse? Ja veel kõige korralikumas Ameerika Ühendriikide ülikooliks ettevalmistavas koolis. Mine õpi seal enne lõpetamist midagi.”

Tema sõbrad Taylor, Courtney, Regan, Matthew, tolle õde Miranda ja neli tüdrukut ergutuskoorist – kes mingil põhjusel olid hakanud uskuma, et Chloe neid ei põlga – kogunesid tema garderoobikapi ja füüsikalabori ukse vahelisse soppi.

„Millal te lähete?”

„Kas teil lennukipiletid on juba ostetud?”

„Kas ma su passi saaksin näha?”

„Kas sa saad selle homme kooli tuua?”

„Milline ilm Barcelonas on?”

„Kas sa arvad, et sinu hispaania keel on piisavalt hea?”

„Kas keegi seal inglise keelt üldse räägibki? Sest ausalt, Chloe, sinu hispaania keel ei ole nii hea.”

„Ja Mason ei räägi üldse hispaania keelt,” nentis Mackenzie O’Shea. Kuues maakonnas kokku polnud tüdrukut, keda Chloe oleks vihanud rohkem kui väänleva keha ja hobusesabaga ning Bubbliciousi närimiskummi nätsutavat Mackenziet. Ükskord matemaatikatunnis plõksatas ta suure närimiskummimulli suust välja nii, et pritsis täis oma põsed, lõua ja ka juuksed. Kõigi ees! See oli suurepärane päev.

„Kus te ööd olete?”

„Ma ei usu, et su isa loa annab. Minu isa küll ei annaks ja ta pole isegi politseiülem.” See oli Mackenzie.

„Kas teil lubatakse seal juua?”

„Ega te seal ometi jooma ei hakka? Sa ei ole sellega harjunud. Sa hakkad oksele. Nagu tookord.” Jälle Mackenzie.

„Kas seal sõidetakse valel teepoolel?”

„Ma arvasin, et Hispaania pealinn on Madrid. Kas te olete kindlad, et see, kuhu lähete, ei ole Madrid? Sest ma ei usu, et Madrid on mere ääres. Blake räägib, et te lähete olümpiarannale, ta eksib, eks?”

„Minu tädi kauge sugulane käis Madridis. Ta ütles, et seal on tolmune.”

„See ei olnud Madrid, sa geenius. See oli México City.”

„Vahet ei ole. Väga tolmune. Ja murdu rahvast täis.”

„Kas seal suusatatakse ka?”

„Ja Ameerika dollareid võetakse vastu?”

„Kuidas sa üldse dollarid peesodeks vahetad? Või on seal nüüd eurod?”

„Milline euro kurss on?”

„Blake’ile ja Masonile seal ei meeldi. Nad põlevad päikese käes kergesti ära. Eriti Mason.” Ikka see paganama Mackenzie.

Mitte sõnagi ei tahetud Chloe’lt kuulda, seda isegi ei soovitud.

„Sa oled ilmselt põnevil,” ütles Taylor, kui nad füüsikatunnis istet võtsid. „Reisida Masoniga läbi Euroopa. See on nagu unenägu.”

Chloe kuulis selja tagant Mackenzie kõrgetämbrilist häält. „Mason ei ole linnapoiss. Ta on pallur. Suusataja. Talle seal ei meeldi.”

„Ära ole narr, Mackenzie,” ütles Taylor Chloe’t teravast vastusest säästes. „Sa arvad, et ülikooli sportlastele ei meeldi reisida?”

„Masonile küll mitte. Talle ei meeldi empanada’d või see imelik Hispaania toit, mida siingi müüakse. Tapas’ed või mingi muu rämps. Talle meeldivad burgerid. Lihaga.”

„Ma vannun, et topin tal suu kinni,” sosistas Taylor.

„Võta järjekorda,” sosistas Chloe vastu ja palus pärast tundi Masonil oma venda kontrollida, et see oma suure lobiseva suu kinni hoiaks.

„Nagu saaksin mina teda kontrollida,” ütles Mason teda suudeldes ja minema joostes.

„Kas sa oled õhevil?” oli esimene asi, mida Blake küsis, kui nad terviseõpetuse tunnis istet võtsid.

„Mille pärast?”

„Barcelona pärast, lollakas.”

„Kas ma paistan õhevil? Kas sa rääkisid oma vanematele?”

„Muidugi. Nad poleks saanud õnnelikumad ollagi. Nad ei suuda uskuda, et teie, tüdrukud, mõtlesite omapäi minna. Isa ütles, et politseiülem Devine ei luba seda mitte mingil juhul.”

Chloe pomises midagi arusaamatut.

„Ema ütles, et tahab, et me teid suurte halbade eurooplaste eest kaitseksime,” naeris Blake.

„Miks sa pidid kõigile rääkima?” oli Chloe pahur. „Et sa oma suud ka pidada ei oska. Mis siis, kui mu vanemad mineku ära keelavad?”

„Haiku, ära ole naljatilk,” Blake patsutas tema käsivart ja lõi spiraalmärkmiku lahti. „Ega sa ometi ei arvanud, et su ema ostab sulle ise lennukipileti Hispaaniasse, mis? See naine ei lasknud sind lõpuklassini koolibussigi peale ja toob sind veel nüüdki hommikuti kooli. Tema juba küll ei hakka North Conways Liberty Travelisse jooksma. Nad peavad enne ikka asja üle järele mõtlema.”

„Jah, et siis keelduda.”

„Nad armastavad sind. Miks peaksid nad keelama midagi sellele, keda nad armastavad.”

Blake ei teadnud, et Lang kogus äraütlemiseks jõudu. Ta valmistas taevaliku sidrunikoogi. Kui Chloe koolist koju jõudis, oli lohutusmagustoit, kui üldse sellist on olemas, valmis.

„Et sa teaksid, ema,” ütles Chloe, olles end pinnapealsete teadmistega varustanud Henry Jamesi monumentaalse romaani kohta ning kogu päeva oma vastulöögi kallal töötanud: „Isabel Archer sai varanduse. Minuga vaevalt nii juhtub. Kas sa kardad, et mõni pankrotistunud eurooplane mind põlvist nõrgaks võtab, ja siis mu viiesajast dollarist lagedaks teeb?”

„Kas sa sellest unistadki?” küsis Lang. „Et ohtlikud mehed sind kõhetute dollarite pärast ihaldaksid?”

„Muidugi mitte!” Ta oli koos Masoniga, kõige ägedama Academy kooli poisiga.

„Miks sa seda siis nii igatsevalt ütlesid?”

„Ma ei ole Isabel Archer, ema. Sa tead, kes ma olen? Tantsiv siga Olivia. See, kellel on seina peal Degas’ maal baleriinidega, ent temast ei saa kunagi ei Degas’d ega baleriini?”

„Nii et sa oled siga, kes unistab baleriiniks saamisest?” Lang lükkas taldriku koogitükiga tütre ette. „Mida sa teed, Chloe? Sa paned kõik oma lootused sellele, mis võib olla järgmise jõekäänaku taga? Sa arvad, et võid loksuda rongis Hispaaniast Prantsusmaale, teadmata, kus on su järgmine peatus, ning õhinal loota, et jõuad kõige sügavama inimliku küsimuse vastusele lähemale?”

„Ja mis küsimus see selline on, ema?”

„Kes sa oled, muidugi.”

Kas on veel mõnda ema, kes oleks nii vihaleajavalt täpne nagu tema ema?

Hannah oli välja läinud. Mason oli ülikoolis. Blake aitas härra Learyl tuhaplokki saagida. Seetõttu kriipseldaski Chloe märkmeid ühiskonnaõpetuse suulise essee jaoks naiste õiguste kohta Pearl Bucki tõlgenduses ning hiljem kastis aeda.

Tema üllatuseks tuli isa vara koju.

„Chloe, kullake,” ütles Jimmy. „Meie emaga ei hakka sinuga enam Barcelonast rääkima. Sa tead, mida meie tunneme. Meie teame, mida sina tunned. Seni, kuni meil ei ole sulle midagi öelda, kuulutame vaherahu ja räägime muudest asjadest. Nõus?”

„Sa oleksid pidanud seda emale rääkima,” ütles Chloe. „Sest tema on kogu õhtupooliku Henry Jamesist ja Huck Finnist jahunud.”

„Ta rääkis mulle. Sellepärast ma seda praegu ütlesingi. Vabanda mind,” Jimmy läks Chloe juurest ära, „me läheme emaga jalutama.”

„Mida te teete? Miks?”

„Kas see pole ilmne?” küsis isa. „Meil on vaja privaatsust, et sinust rääkida, ja kodus kuulad sa meid kogu aeg pealt.”

Enam hirmutavamaid sõnu poleks saanud öelda nii malbelt pahur ja meeldiv mees, kes asetas oma ametimärgi ja teenistusrelva koridori lauale ja tõmbas selga kevadparka. Lang pani jalga seemisnahast spordikingad ja pähe garaažimüügist ostetud Pittsburgh Piratese pesapallimütsi, kuigi ta polnud Piratesest kunagi kuulnudki ja pidas seda jalgpallimeeskonnaks. Ja järveäärsetele küngastele läksidki nad käsikäes, tüse ema ja turjakas isa.

Nad olid ära tund aega.

Õhtusöögi ajal rääkisid nad televisiooniprogrammidest, filmidest, tema lõpupeost, kolledžist. Kas Chloe peaks saatma oma raskemad asjad, nagu televiisori, varem kohale või peaks ta need hoopis koha pealt ostma? Ja kuidas jääb autoga? Tal läheb seda kindlasti vaja. Mida ta arvab kasutatud Volkswageni põrnikast? Ehk punasest? Hispaaniast ei räägitud sõnagi.

Järgmisel pärastlõunal kordus sama lugu. Lang tegi kaera-rosinakooke, Jimmy tuli vara koju ja nad kadusid jälle kaskede vahele. Kolmandal päeval hakkas Chloe juba kõiges kahtlema. Kui tähtis see Barcelona siis üleüldse oli? Miks pidi ta nii kangekaelne olema?

Millisesse paika, mis oleks ta vanematele vastuvõetavam, võiks ta minna? Ta oli lugenud Innsbruckist, Alpide südamest, valgest värskest lumest, maalilistest aedadest, kõlakodadest, Rooma imedest ja Baieri kreemist. Tal oleksid riided, jope ja kõik muu kogu aeg seljas, isegi voodis.

Vuih!

Chloe oli veetnud terve oma elu mägedega ümbritsetud lumistes orgudes, kus suusatas, sõitis lumelauaga, kelgutas. Ta uisutas otse järvejääl. Ta mängis sõpradega metsikuid, peaaegu agressiivseid jäähokimänge. Iga nelja aasta järel mängisid nad Masoniga, et on iluuisutajad olümpial, keerlesid ja hüppasid paksul jääl. Aga Chloe ja Blake olid hoopis kiiruisutajad ning igal talvel, kui nad parasjagu jääaugust kala ei püüdnud, kihutasid nad ohjeldamatult jääväljadel päikesetõusust päikeseloojanguni. Chloe’l oli rohkem parkasid kui teksasjakke. Ta teadis, mida teha külmanäpistuse puhul. Ta oli lugenud Jack Londoni hirmutavat „Tule tegemist” rohkem kui korra.

Miks peaks ta minema kuskile mujale kui Barcelonasse? Miks peaks ta seda tahtma?