Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 4

„Ma olen köögis,” hõikas ema niipea, kui Chloe vaheukse avas. See oli optimistlikult irooniline lause, sest nad elasid soojustatud majakeses, kus oli ainult üks suur ruum, kui mitte arvesse võtta, mida Chloe ka ei teinud, vannituba ning kaht väikest magamistuba ja avatud ärklikorrusesoppi, kus magas Chloe.

Ma olen köögis, ütles Lang, sest sel kuul ta kokkas. Eelmisel talvel kogus ema ajaleheväljalõikeid märkmiku vahele. Nii et iga päev, kui Chloe nüüd koju jõudis, kuulis ta: Ma olen söögitoas.

Eelmisel sügisel, otsustas ema hakata õmblejaks ja ütles Chloe’le, et nüüdsest õmbleb ta kõik tütre riided käsitöötoas.

Kui Lang uute jõulukingituste jaoks sugupuud uuris, tegi ta seda arvutiruumis.

Suviti ei teinud Lang midagi sellist, sest ta oli väljas, kalal, hoolitses köögiviljaaia eest, mille saak oli nii rikkalik, et tomateid jätkus kõigile kaheksale majapidamisele, mis selles järveotsas asusid. Vaka suvikõrvitsaid ja kurke viis Chloe isa alati töö juurde.

Chloe ema Lang Devine, neiupõlvenimega Lang Thia, kes pärines Hiina suguvõsast Põhja-Dakota Red Riverist, avastas enda jaoks pidevalt midagi uut. Noorena oli ta tahtnud saada tantsijannaks, aga siis kohtas ta Jimmyt ja tahtis saada tema abikaasaks. Pärast paljusid aastaid abikaasana, tahtis ta saada emaks. Ja pärast paljusid aastaid ühe lapse emana tahtis ta saada kahe lapse emaks.

„Jimmy lemmiktegevus,” ütles isa, kui Lang hakkas stepptantsuga tegelema. Isa ehitas talle puitplatvormi, ta ise ostis paari musti Capezio kingi number 5, mõned CD-d ja hakkas stepptantsu õppima. See oli lärmakas tegevus.

Ja mitte nii maitsev kui küpsetamine, mis oli tema praegune hobietapp, ning Chloe lemmiktegevus pärast aiandust. Jimmy Devine’ile meeldis see samuti, kuigi ta nurises, et võtab Langi kokkamishobi tõttu nädalas kilo juurde. Chloe mõtles, et isa võiks kiusu mõttes mainida ka Langi enda lisakilosid, mida ta oli oma umbes 155-sentimeetrisele konstruktsioonile juurde võtnud nüüd, kui ta enam stepptantsuga ei tegelnud. Aga ei, alles eelmisel nädalal ütles Jimmy, kui tal Langi lehttaina-kreemikoogid (muide, tehtud kohvikoorest, mitte piimast) suus sulasid: „Magus Kartul, kuidas sa suudad nii suure kokkamise juures ikka nii kõhnaks jääda?”

Ja Chloe ema oli itsitama hakanud.

Kuidas selgitada mõlemale vanemale, et täiskasvanud elatanud naisel, kes on olnud peaaegu kolmkümmend aastat abielus, ei sünni itsitada oma abikaasa ebasiira komplimendi peale, kui too kutsub teda punast tärklist täis juurviljaks?

Sel õhtupoolikul astus Chloe majja, pani koolikoti maha, tõmbas saapad jalast ja kõndis lühikeses koridoris mööda vanemate magamistoast, seejärel teisest magamistoast, kus mitte keegi enam ei käinud, vannitoast, elutoapiirkonnast, et viia oma lõunakarp köögilauale, kus see homseks koolipäevaks jälle valmis pannakse. Miski lõhnas jumalikult. Chloe ei tahtnud seda tunnistada, sest tal polnud soovi oma ema mingilgi moel innustada. Ema vaimustust oli vaja pigem kärpida kui õhutada. Ema ja Blake olid selles suhtes ühte moodi.

„Kas see ei lõhna jumalikult?” kihistas Lang, pööras ringi ja patsutas jahuste kätega Chloe’t mõlemale põsele. „Ma teen oma jumalikule tüdrukule ainult jumalikke asju.” Üks vähestest asjaoludest, mida Chloe ema juures talus, oli see, et ta oli lühike ja temaga võrreldes sai Chloe end tunda pikemana.

Chloe pühkis jahu näolt. „Mis sa siin teed?”

„Mandlikooki.”

„See ei lõhna mandlikoogi järele.” Chloe vaatas pliidil oleva poti sisse.

„Vaarikamoos. Ma tegin selle pärastlõunal täiesti omast peast koogi jaoks. See on veel soe. Tahad proovida?”

Chloe ei tahtnud eriti proovida. „Ei, tänan,” ütles ta. „Mul on kõht täis.”

„Nelja tunni tagusest lõunasöögist täis?”

Lang võttis välja apelsinimahla, jogurti, kaeraküpsised, avas Cheddari juustu paki, pesi kaussi mustikaid ja asetas kõik laua taga istuva pahura Chloe ette. Ta lükkas pika puulusika poolsooja keedisega Chloe nina alla. Chloe maitses seda. Ta pidi tunnistama, et see oli nii hea. Aga ta tunnistas seda vaid endale. Oma üliinnukale emale ta seda küll ei tunnistaks. „Mis õhtusöögiks on?”

„Mõtlesin ratatouille’d teha.”

„Mida?”

„Küll sa näed. See on minu arvates köögiviljahautis. Aga see võib ka maitseaine olla.” Ta muheles. Ausalt, miks peab Chloe olema siin majas ainus tõsine inimene?

„Isal on liha vaja.”

„Jah, ära muretse. Me toidame lihasööjaid praelõikudega. Ma leidsin ühe uue vürtsika retsepti. Köömnetega. Kuidas koolis läks?”

Chloe’l oli kangesti vaja emaga rääkida. Ta ei teadnud ainult, millest alustada. See, et ta ei teadnud, kuidas alustada, oli veel tähtsam. Ta püüdis täna ema kõrgete põsesarnadega, punase suu ja naeratavate viltuste silmadega ausa, ümara ja meikimata näo, mis oli ümbritsetud samasuguste lühikeste pulksirgete juustega nagu Chloe’l, ning tema avatud armastava pilgu peale mitte ärrituda. Räägi mulle kõigest, ütles ema kutsuv ilme. Me lahendame kõik mured koos. Chloe üritas kangesti mitte ohata, mitte kõrvale vaadata, mitte soovida kas või õige põgusalt, et seal oleks Hannah’ ema, see kõhn kondine hajameelne ja äraolev Terri Gramm. „Koolis läks hästi,” ütles ta.

Nii ongi. Koolis läheb hästi. Kuskil mujal mitte. Ava raamat, vaata toitu, joo apelsinimahla, ära vaata üles, ära räägi. Kohe varsti on ema jälle oma uuest hobist haaratud. Keedis tuleb külmaks lasta, tainas pirukaks teha, ühepajatoit hautada.

Probleem oli selles, et Chloe’l oli vaja täna emaga rääkida. Või vähemalt püüda temaga rääkida. Tal oli vaja passi. Muidu tema väikesed unistused lihtsalt haihtuvad. Ta oli oma unistused meelega väikesed hoidnud, arvates, et siis on neid kergem realiseerida, aga nüüd ta kartis, et ta polnud neid piisavalt väiksena hoidnud.

„Kas sa kavatsed ka jutu kirjutada?” küsis ema. „Sa peaksid küll. Proua Mencken rääkis mulle Acadia auhinnast. Kümme tuhat dollarit on vapustav. Ma vean kihla, et Hannah kirjutab ka. Tema usub, et on igas asjas hea. Sina muidugi ka. Õigus?”

Kuidas siis nüüd mitte ärrituda? Milline ema teaks asjadest, mis juhtusid sel päeval neljandas inglise keele tunnis juba enne, kui tema lapsel on olnud võimalust suudki avada? Chloe’l õnnestus oma ärritust ohjeldada. Lõppude lõpuks oli ju ema ise kogemata pakkunud talle alustust, mida ta vajas.

„Sa arutasid seda Hannah’ ja poistega?”

„Mitte sugugi,” vastas Chloe nördimust tundes. „Miks sa seda arvad?”

„Sellepärast, et sul kulus bussi pealt kojutulekuks peaaegu nelikümmend viis minutit. Tavaliselt kulub viisteist. Mida te siis muud tegite, kui arutasite lühijuttude eest antavat Acadia auhinda?”

Jällegi, kas on kerge suurt ohet alla suruda? Chloe arvates mitte. Ta ohkaski raskelt. „Ma ei kavatse seda teha, ema. Mul ei ole midagi öelda. Millest ma siis peaksin kirjutama?”

Lang vaatas Chloe’t rahulikult. Hetkel olid ema ja tütar vait, ent selles vaikimises olid loo jaoks vajalikud kurjakuulutavad salvavad mürgihambad vägagi äratuntavad.

„Ma arvan,” jätkas Chloe kiiruga, „et võiksin ehk kirjutada Kilkennyst, aga ma ei saa seda teha. Sest ma ei käinud seal. Ehk saad sa ise selle kirjutada? Ma ei usu, et võistlusel on mingeid vanusepiiranguid.”

Kui Chloe oli üksteist, olid vanemad käinud ilma temata Iirimaal. Nad ütlesid, et käisid matusel. Päh! See reis pani suures osas, kui mitte kõiges, aluse Chloe teismeea vimmale. Raskes kuldraamis Castlecomeri oru suurendatud pilt rippus nähtaval kohal nende koridoris.

Lang seiras Chloe’t ikka veel rahulikult.

„Ei ole vaja Kilkennyt, et lugu kirjutada,” ütles Lang. „On teisigi asju. Või siis mõtled need välja. Sellepärast see ongi ilukirjandus.”

„Mõtlen välja? Millest ma mõtlen välja nii dramaatilise loo, et see võidab esimese koha?”

„Miks mitte? Blake teeb seda.”

Kuidas ema seda teab?

„Mina pole midagi näinud. Aga Blake on näinud rotte ja …” Ta peatus, et mitte öelda kasutatud kondoome.

„Sul on ettekujutus juba olemas, eks?”

„Ei, ei ole. Ma vajan lugu, ema. Mitte mõtisklusi teemal, kuidas on elada Maine’is ühe järvelombi ääres.”

„Järvelombi? Kas sa oled oma aknast vaadanud seda rabavat ilu?”

Pärastlõunane sätendav järv, õitsvad pajud, järveäärne kasesalu ja kõrge raudteetamm tõepoolest särasid vahel elu ergavpunases toonis. Aga asi ei olnud ju selles.

„Ma ei saa kirjutada suusatamisest, boolingu mängimisest või autosõidu õppimisest,” jätkas Chloe. „Ma vajan midagi toekamat. Aga mul ei ole mingit teemat.” Miks ei saanud ta rääkida, laskmata käiku enesehaletsust, mis ka kõige tühisemaid sõnu varjutas. See tuhakarva tragöödia nende elus, millest ta ei saa kunagi kirjutada. Ja Lang teadis seda. Miks siis peale käia? Pealegi oli ema kunagi ise teatanud, et Devine’i naised on liiga lühikesed, et olla traagilised kujud. „Me saame olla stoilised, mitte traagilised,” oli Lang öelnud mõned aastad tagasi, kuigi kõigile teistele paistis see hoopis risti vastupidi. „Mõtle see lugu välja, kullake,” kordas Lang, laskmata end tütre toonist häirida. „Sa oled väga hea kirjanik.”

„Ema, ma ei taha kirjanikuks saada.”

„Blake samuti mitte. Aga võta temast eeskuju!”

Chloe vaatas, kuidas ema läks diivani taha arvutituppa printeri juurde ja võttis sealt mingid paberilehed. Lang lõi lauale Acadia konkursile registreerimise tingimused.

„Sul on viis kuud aega, et lugu välja mõelda ja see kirja panna. See peab olema originaalne. See peab olema ilukirjanduslik. Ja kui see võidab, siis avaldab selle Maine’i ülikooli kirjastus. Korralikult avaldab. Raamatu formaadis ja puha. See on väga põnev, kas pole?”

„Kas sa ei kuulanud mind?”

„Ei. Muide, mul on sulle need kirjutuspulgad, mida sa tahtsid.” Lang tõi kolm pakki siniseid pastakaid, geelipliiatseid ja tindipliiatseid ning asetas need Chloe ette.

„Ma võtsin samuti vabaduse sulle märkmik osta. Tõin mitmeid erinevaid, mille hulgast valida. Mõtlesin, et sul on ju seda vaja, kui hakkad kirjutama lugu, mis võidab esimese auhinna. Moleskine’i oma on väga hea. See on pehme paberiga. Aga proovi neid kõiki.”

Chloe vahtis pastakaid ja nelja märkmikku. Kas ta oli tõesti maininud, et tal on vaja sulepead? Üht sinist sulepead!

„Ema, kuula mind.”

Lang istus, küünarnukid laua peal, põrnitsedes Chloe’t absoluutse tähelepanuga. Talle paistis meeldivat, et tal paluti teha seda, mida ta just tegigi.

„Ma tahan midagi kirjutada, väga tahan. Ma lihtsalt kardan, et mul ei ole … Vaata, me tegelikult mõtleme seda …”

„Kes meie?”

„Meie neljakesi.”

„Teie kõik neljakesi mõtlete koos ühel ja samal ajal?”

„Arutame, noh.”

„Juba parem. On alati parem olla täpne, kui sa tahad kirjanikuks hakata.”

„Mida ma ju ei taha.”

„Mis teil neljal siis nüüd plaanis on. Lase tulla.”

„Me mõtleme Euroopasse minna.”

Lang jäi neutraalseks. Ta ei läinud keema, ei pilgutanud õieti silmagi. Ei, pilgutas küll. Aeglaselt, kõigutamatult, nagu tahaks öelda …

„Kas te olete segased?”

Ja käes see oligi. „Esmalt kuula, siis mõista hukka. Kas sa saad seda teha?”

„Ei.”

„Ema. Sa just praegu ütlesid, et tahad, et ma kirjutama hakkaksin.”

„Sa pead minema Euroopasse selleks, et kirjutada? Kas Flannery O’Connor läks Euroopasse? Või Eudora Welty? Kas Truman Capote läks?”

„Tema küll käis, jah.”

„Kas ta oli siis, kui kirjutas oma esimese romaani „Teised hääled, teised toad” Euroopas käinud?”

„Ma ei tea. Me kaldume teemast kõrvale, ema.”

„Au contraire 8. Me oleme vägagi teemas sees.”

„Mason ja Blake peavad uurimistööd tegema.”

„Nii et nemadki lähevad siis Euroopasse?”

Chloe pingutas kõvasti, et mitte käsi näo ette panna, see oli Heraklese kangelastegu, McDonald’si ülisuure võileiva suurune ponnistus jätta kätt näo ette tõstmata, sest oli vähe asju, mida ema vihkas rohkem kui seda häbematut ahastuse ja masenduse žesti.

„Me oleme Hannah’ga juba tükk aega sellest reisist rääkinud.”

„Minu meelest sa just ütlesid, et tahtsid Blake’i ja Masoni pärast minna? Jää ühe versiooni juurde, laps. Kas sa mõtlesid selle välja raudteerööbaste peal või oled seda aastaid plaaninud?”

„Kust sa tead, et me olime rööbaste peal?”

„Ma nägin teid.” Lang näitas sõrmega aknast välja. „Otse üle järve.”

Mõlemad vastused olid õiged. Chloe ja Hannah olid juba aastaid sellest minekust unistanud, aga Blake ja Mason olid selle peale tulnud alles täna. Lang istus ja vaatas oma tütart, nagu üks lind vaatab maailma. Ei võinud iial teada, mida see Langi-lind mõtleb, enne kui laulma hakkab.

„Kas kolledžisse minekust sulle veel ei aita?” küsis Lang vaikselt.

Chloe lõi käed kokku. Ta ei tahtnud emale näkku vaadata. Ta teadis, kui raskeks kujuneb tema koolisaatmine vanemate jaoks. „Ma olen unistanud Euroopasse minekust juba väikesest saati,” ütles ta peaaegu sosinal. „Juba ammu enne kolledžit.”

„Mõnikord asjalood muutuvad ja me peame unistama teistsuguseid unistusi,” ütles Lang. Seejärel tõmbas ta vaid hinge, aga ta ilme ei muutunud ega peegeldanud kolossaalset hävingut, mille järel tuli jälle hakata elu tuhast üles ehitama – Capezio kingadest mandlikoogini. „Kaugele kolledžisse minek on suur samm, rääkimata tohututest kulutusest, vaatamata isegi stipendiumile, mille sa saad.”

„Ma tean, ema. Täpselt nii. Aga siis algab töö ja õppimine, veel rohkem tööd ja õppimist, ning millal ma siis veel saan reisile minna?”

„Oh, ma ei tea, noh, kuidas oleks – näiteks nelja aasta pärast? Või mitte kunagi. Mulle sobivad mõlemad variandid hästi.”

„See on asi, mida ma tahan oma koolilõpu kingituseks,” deklareeris Chloe vapralt. „Euroopa-reisi. Sina käisid Euroopas.”

„Matustel.”

„Mis siis.”

„Kingitus? Mina jälle arvasin, et sa tahtsid sülearvutit.”

„Ma kasutan meie vana. Ma võtan lauaarvuti.”

„Seda sa küll ei tee. Selle peal on kogu sugupuu.”

„Ma arvasin, et sa oled nüüd kokkamisega ametis. Oh, ja muidugi on kõik kaustad alatiseks just selle lauaarvuti töölauale kinnistatud. Sul on õigus. Neid ei saa kunagi liigutada.”

„Kas sa tead, mis siis juhtub, kui sa tahad olla sarkastiline selle ainsa inimese vastu, kes sulle elu andis?”

Chloe leebus ema tooni peale. Ta teadis, et vanematega rääkimine on viieteistosaline protsess, mis algab täieliku keeluga ja sellele järgnevate päevade kestel loeb ema Tolstoi proosa mahus üles kõik põhjused, miks Chloe mõte on kõige hullem mõte üldse. Pärast „Sõja ja rahu” pikkust köidet selle kohta, miks nad ei saa koera võtta, miks ta ei saa tätoveeringut ja kolmandat kõrvaauku teha ega Euroopasse minna, kantakse lõpuks ette tõeline otsus. Ta ei saanud tätoveeringut ega koera. See, mis praegu toimus, oli alles sissejuhatus. Ema argumentidega tõeline lugulaul on veel tulemas.

Aga seekord tahtis Chloe teistsugust lahendust. Seekord tahtis ta teha omamoodi, mitte Langi moodi. „Ema, miks see äkki nii suur takistus on? Ma olen kaheksateist, siis kui me lähme.” Siis kui, mitte kui. Milline tark sõnamäng! Milline tark tüdruk!

„Jah, see ju lahendab kõik probleemid. Ja ära kasuta minuga sõnu siis kui, noor daam.”

Ahh! „Mis probleemid. Ei ole ju mingeid probleeme. Me tahame minna Euroopasse paariks nädalaks. Me kõnnime ringi, külastame ilusaid kirikuid, sööme maitsvat toitu, käime rannas, kogeme seda, mida me pole kunagi varem kogenud …”

„Seda ma just kardangi.”

„Ja siis me tuleme koju,” jätkas Chloe, „ja Blake kirjutab loo, mis võidab esimese auhinna.”

„Sel poisil on palju andeid. Kas sa arvad, et kirjutamine on üks neist?”

„Tema arvab, et on, ning just see loebki.” Chloe oli trotslik, aga tal ei olnud valmis vastuseid. Oma sõprade jaoks oli tavaliselt tema see inimene, kelleks praegu oli talle ema – karm kriitik, rõõmurikkuja. Oli tuhandeid põhjusi, miks kõik, mida Blake ja Mason teha tahtsid, ei kõlvanud kuhugi. Oh jumal! Kas Chloe oli juba seitsmeteistkümneselt muutunud oma emaks? Käed näo ette!

„Ja muide,” ütles Lang, „Euroopa on suur. See ei ole nagu Rhode Island või Acadia rahvuspark. Kuhu te oma arust Euroopas minna mõtlete? Sa mainisid kirikut ja randa. Need võivad igal pool olla.”

„Barcelonasse.”

Ema ägas. „Barcelonasse. Tõesti või? See on sinu mõte. Kas te tahate just sinna minna?”

„Me ei ole kunagi Hispaanias käinud. Ja see on vee ääres.”

„Nii on ka Maine. Ja sa pole kunagi ka Belgias käinud.”

„Kes tahab minna Belgiasse? Mis lugu saaks üldse Belgia kohta kirjutada? Või Maine’i?”

Lang vangutas pead. „On nii palju asju, mida sa ei tea.”

„Sellepärast ma tahangi Euroopasse minna. Et teada saada.”

„Saad sa elu kohta midagi teada, kui lebad räpasel rannal? Hüva, vasta siis mu järgmistele küsimustele,” ütles Lang. „Kus te magate?”

„Mida sa silmas pead?”

„Kas ma ei öelnud selgelt? Sa plaanid minna koos oma poisi, oma parima sõbranna ja tema poisiga. Kus te neljakesi Barcelonas magate?”

Chloe püüdis mitte kogelema hakata. „Me ei ole selle peale mõelnud.”

„Ei ole?” See ei olnud küsimus.

„Ilmselt mõnes noortehotellis või mingis sellises kohas.”

„Nii et ühiselamus viiekümne võõraga, kes kõik kasutavad sama duširuumi, kui seal sellist asja üldse leidubki?”

„Me ei hooli sellest, me oleme noored, ema. Me ei ole sinusugused, me ei hooli sellistest inimlikest mugavustest nagu kus me magame, kus me sööme, mida me selga paneme. Kõik sobib. Seega ei ole see selline elu, mis sulle sobiks. Mis siis. Me oleme ikkagi Euroopas. Me ostame mõnesaja dollari eest õpilaste Euraili pileti ja magame rongis, kui peame raha säästma.”

„Miks sul on vaja seda teha?” Langi juba niigi kitsad ja tumedad silmad muutusid veelgi kitsamaks ja tumedamaks. „Sa just ütlesid, et te lähete Barcelonasse. Miks teil on vaja rongis magada?”

„Juhul, kui me tahame näha Madridi või siis Pariisi.” See oli Hannah’ mõte. Toulouse-Lautreci jumaldaja Hannah’ mõte.

„Pariisi.”

„Jah, Pariisi. Kas Prantsusmaa ei asu Hispaania kõrval?”

Ema lõi kaht kätt kokku. „Chloe, kas tead, mida ma sulle ütlen? Mine ja mõtle hoolega järele kõigi küsimuste üle, mida ma sinult küsin järgmisel korral, kui sa maha istud ja ütled, et ema, ma tahan Barcelonasse minna. Küsi endalt kõike seda, mida küsin mina, leia neile küsimustele vastused ja tule ettevalmistunult tagasi.”

„Nagu näiteks?”

„Ei ütle. Nii see asi ei käi. Sina mõtle probleemidele lahendused välja. Oh, ja muide – üks nendest probleemidest on isale rääkimine. Vaatame, kuidas sa sellega hakkama saad.”

Chloe muutus alandlikumaks. „Ma arvasin, et sa ehk ise ütled talle.”

„Vägagi tõenäoline.”

„Ära ole sarkastiline, ema.”

„Ma ei ole sarkastiline, ma olen õel. Ja kas tead, et ma kavatsen talle sellest rääkida kohe, kui ta sellest uksest sisse astub.”

„Võib-olla on ta sinust mõistlikum,” ütles Chloe. „Võib-olla isa mäletab, milline tunne oli olla noor. Oh, oota, ma unustasin, sa ei saagi mäletada, sest sa sündisid vanana. Sündisid juba teadmisega, et ühel päeval on sul laps, kelle unistustele sa terve elu harpuuni sisse lööd.”

„Mina löön harpuuni sisse sinu unistusele minna Barcelonasse?” küsis Lang. „Sellele unistusele, millest ma viis minutit tagasi ei teadnudki?” Ta tõstis käe enne, kui Chloe jõudis protestida, end kaitsta, selgitada või õigustada. „Kus sa magad Chloe? Miks sa ei tegele esialgu selle asjaga, et anda isa teravale küsimusele vastus. Sest see on esimene asi, mida ta küsib. Seejärel muretse kõige muu pärast.”

Tema vanemad ei karjunud, nad ei karistanud. Nad lihtsalt olid hüperteadlikud igast asjast, mida Chloe ütles või tegi. Ta sai keskkooli raamatulaadal uue paela? Nad teadsid. Ta oleks ükskord bioloogiatestis peaaegu läbi kukkunud. Nad teadsid. Ta kasutas musta silmalainerit? Oh, nad teadsid. Nad tantsisid ühel reede õhtul Masoniga kohvikus liiga lähestikku. Kuidas nad teadsid? Oma elu neil ju ei olnud, oli vaid asenduselu Chloe elu kaudu. Ja ainus asi, mida nad temalt ootasid, peale selle, et ta koolist välja ei langeks, oli see, et ta ei läheks oma poisssõbraga Barcelona randa piiranguteta seksima ega veaks alt miljardit Hiina ema.

„Barcelonasse minek on ka enda harimine, ema,” pomises Chloe. Ta tõesti ei tahtnud isa küsimuste rahe alla sattuda. Mida ta pidi ütlema? Me võtame kaks tuba ja tüdrukud jäävad ühte tuppa ja poisid teise. Missugune naiivne tobust vanem seda usuks?

„Jah, enda harimine poiste alal,” ütles Lang. „Kas sa kavatsed meile rääkida, et võtad kaks tuba ning teie Hannah’ga olete ühes ja poisid teises?”

Noh, juba oligi see käes. Ei pidanud sõnagi lausuma.

„Sinu plaan,” jätkas Lang, „on hulkuda vaevaga kogutud kolledžisäästude eest oma poiss-sõbraga Euroopas. Kas sa sellise ettepanekuga tuledki minu ja isa ees lagedale?”

Isa ei ole siingi, tahtis Chloe öelda. Ta ei teadnud õieti, kumba ta rohkem kardab. Isale polnud Mason, see õrn laps, kunagi meeldinud. Chloe ei teadnud, miks. Poiss ometi meeldis ju kõigile. „Me võime minna Belgiasse ka, kui sa tahad.”

„Kas sa oled peast segi või? Miks ma seda peaksin tahtma?”

„Sa mainisid Belgiat. Ma võiksin sulle sealt šokolaadi tuua.”

„Sinu isa toob mulle igal valentinipäeval Whitman’s Sampleri. Sellest mulle piisab.”

„Belgia on turvaline.”

„Kas Mason on turvaline?”

„Hannah on koos minuga. Ta on minust peaaegu aasta vanem. Ta kaitseb mind.”

„Chloe, mõnikord ütled sa kõige naljakamaid asju elus. See tüdruk ei suuda isegi oravat kaitsta. Ta ei saa ennastki kaitstud. Ma usaldan Masonit rohkem kui Hannah’t.”

„Näed, siis?”

„Rohkem, aga sellega usaldus ka piirdub. Kui palju on kaks korda null? Ikkagi null, lapsuke.” Ta tõstis käe, enne kui Chloe sai mõne teravmeelsuse öelda. „Aitab. Ma pean selle mandlikoogi ära küpsetama ja siis hakkama õhtusööki valmistama. Sinu isa tuleb varsti koju. Mine muusikatuppa harjutama.”

„Ma saan kaheksateist, ema,” kordas Chloe jõuetult.

„Jah, ja mina saan nelikümmend seitse. Ja sinu isa nelikümmend üheksa. Ma olen rõõmus, et nüüd on teada, kui vanad me oleme. Ja mis siis sellest?”

„Ma olen juba nii vana, et ise oma valikuid teha,” ütles Chloe, lootes, et ema selle peale naerma ei hakka.

Langile au andes, ta ei hakanud. „Kas sa suudad sedamaid valida kahe muusikainstrumendi vahel, mida harjutada?” küsis ta. „Klaveri ja viiuli vahel? Vali üks. Harjuta kolmkümmend minutit.”

„Hannah tahab minuga enne õhtusööki rääkida.”

„Noh, siis lippa aga,” ütles Lang, selg tema poole, suhkruglasuuriprits käes. „Mida Hannah tahab, seda Hannah ka saab.”