Читать книгу Üksildane täht - Paullina Simons - Страница 7

ESIMENE OSA
Chloe, Mason, Hannah ja Blake
5
Iiri inkvisitsioon

Оглавление

Lang lülitas põlema väikese neljakandilise laua kohal oleva lambi. Nad istusid vaikides, käed ristis. Nad õnnistasid toitu. Jimmy lausus „aamen”. Chloe palus tal kartuleid ulatada. Jimmy kallas Langile jasmiini-jääteed. Lang kallas Jimmyle õlut. Nad tükeldasid liha lõikudeks. Vaikus kestis kaks või kolm minutit. Jimmy pidi enne jutu alustamist koguma jõudu, kuigi ta paistis praegugi päris kindlameelne. Ta oli suur Iiri mees, kunagi heledapäine, nüüd hall, sinisilmne, aval ega ajanud mingit lobajuttu. Ta oli küll lõbus ja ladna sell, aga tal oli ka iseloomu, ta ei unustanud kunagi midagi – ei teenet ega solvangut. Selline kristallselge mälu oli peaaegu tema hukatus. Mõnikord pidi ta seda viskiga tuhmistama. Mõnikord pidi ta paljusid asju viskiga tuhmistama. Täna õhtul viis Lang Jimmy kurssi Chloe suveplaanidega, lastes tal mõne minuti süüa, enne kui hakkas Chloe’t ebaoluliste asjadega pinnima.

„Kas sul on kodutööd tehtud?”

„Meile ei antudki neid. See on ju viimane klass, ema. Enam ei anta kodutöid teha.”

„Mille eest sulle siis neljanda veerandi hinded pannakse?”

„Põhiliselt kohalkäimise eest.”

„Nii et teste, vastamisi, järeltöid, kadunud laboratoorseid töid, suulisi esitlusi ega lõpetamata klassitöid ei olegi?”

„Minu teada küll mitte.”

„Täiesti jabur,” ütles Jimmy, olles endale liha ette tõstnud. „Mida see ema siin Barcelonast räägib?”

Isa vaatas Chloe’le otse silma ja tüdrukul ei olnud muud võimalust kui vastu vaadata. „Kas ema ütles sulle, et ta tahab, et ma sellel lühijuttude konkursil osaleksin? Auhind on kümme tuhat dollarit?”

„Ta mainis, jah, sellest midagi. Ma ei saa aru, kuidas need kaks asja seotud on?”

„Mul ei ole millestki kirjutada.”

„Tule tööta paar päeva minu juures. Saad sealt kolme raamatu jaoks materjali.” Jimmy Devine oli Maine’is Fryeburgi politseiülem, nii nagu tema isa ja vanaisa olid olnud enne teda. 1763. aastal kindral Joseph Frye poolt asutatud Fryeburg, tänase rahvaarvuga 3500, oli liitunud Ühendriikidega 1777. aastal. Täpselt kakssada aastat enne hullu paleoüleujutust kahe tuhande kilomeetri kaugusel. Ja nüüd istuski Chloe vanemate kriitikatule all.

„Tõsiselt või,” ütles Chloe ärritunult. „Mille kohta see raamat tuleks, kuidas lahata peretülisid ja muud sellist jama?”

„Tore. Nii et mitte üksnes ema, vaid ka minu töö on mustamiseks?”

Chloe muutis taktikat. „Ma ei musta, isa. Aga Hispaania on meie südamesoov. Oleme Hannah’ga sellest aastaid rääkinud.”

„Sa ütlesid emale, et tulid alles täna selle peale, et sinna sõita. Kumb siis õige on? Kas üks mõtteimpulss või eluaegne unistus?”

Chloe ei vastanud. Nemad mustasid teda!

„Kuidas pagana pihta saab Hannah endale Barcelonasse sõitu lubada?” küsis Jimmy. „Tema ema käib iga päev pangas arvelduskrediidi suurendamist nuiamas.”

„Ja sinu sõbranna, kes jättis su laupäeviti üksinda Meals on Wheelsi töötama, sest väidab, et tal on tegemist, jätab sageli tegemata ka oma neljatunnilisi tööotsi China Chefis. Kust tema rahaline panus siis tuleb?”

Chloe’le ei meeldinud, et isa teadis kõigi tegemistest kõike. See oli kohutav. Ta lõpetas söömise ja põrnitses isa, viimane lihatükk kuiva kurku kinni kleepunud. Kas isa teadis, miks Hannah China Chefis tööluusi tegi? Oh jumal, palun, ei. Kui Chloe oleks lõtvade kommetega, ei peaks ta isegi kaheminutilisele lihtsale küsitlusele vastu.

„Miks sa nii väga minna tahad? Ütle emale ja mulle.”

Chloe ei öelnud midagi. Sisikond sõlmes, tundis ta end nagu kaabakas.

„Kas sellepärast, et me käisime ilma sinuta Kilkennys?” küsis Jimmy. „Sul vedas, et sa ei käinud. Matused ei ole laste jaoks.”

Ja nii nad kolmekesi vaikisidki nagu haud. Jimmy haaras kohmakalt kahvli ja pani selle jälle käest. Lang hoidis jasmiiniteed käes. Vestluse raskest pöördepunktist iiveldust tundes püüdis Chloe kõnelust mujale juhtida.

„Asi ei ole selles. Asi ei ole matustes,” ütles Chloe. „Tegelikult ei ole see milleski. See on üksnes võrratus Hispaanias. Miks ma sinu arvates viimased kuus aastat hispaania keele tunde võtsin? Ma olen ainus lõpuklassi õpilane, kes seda keelt ikka veel õpib. Sellepärast, isa, ning ma ei ole enam laps.”

„Kui sa oled juba nii täiskasvanu,” ütles Jimmy, „miks sa siis üldse enam meiega räägid?”

„Mul on passi saamiseks teie abi vaja.”

„Oh, nüüd ta vajab meid,” ütles Jimmy. „Lihtsalt allkirja pärast. Ei abi, ei nõuandeid, ei raha. Sul on nüüd kõik olemas, suur tüdruk. Sul on kõik läbi mõeldud.”

„Ma ei tea, aga … ainult paar nädalat Euroopas, isa. Paljud noored teevad ju seda.”

„Kes?”

„Ma ei tea,” kogeles Chloe. „Paljud noored.” Mitte keegi nende koolist.

„See on puhkamiseks kõige hullem koht, muide,” segas Lang vahele.

„Miks see kõige hullem on? See on kõige parem koht! Kas sa oled seal käinud, ema?”

„Ei pea minema Kolkatasse, et teada, et sa ei taha Kolkatasse minna.”

„Kolkatasse? Rahunege nüüd maha. See on ju Barcelona! See on mere ääres. Seal on kena. Seal on mõnus. Seal on palju noori inimesi.”

„Kas ma kuulsin sinult tõesti, ema…” küsis Jimmy, „et kaks meie tänava prügila lõngust tahavad ka teiega kaasa minna?”

Noh, vähemalt oli see nüüd välja öeldud. Kivi südamel poleks saanud enam raskemaks minna. „Miks lõngused? Need on Blake ja Mason.”

„Ära pane mulle sõnu suhu ega tundeid südamesse.”

„Sulle nad ju tegelikult meeldivad. Härra Haul on ikka veel sinu sõber. Hoolimata kõigest.” Chloe tõmbas hinge. „Sa aitad teda rahaga, laenad talle meie veoautot, grillid koos temaga. Te vahetate jõulukingitusi. Ema annab neile tomateid.”

„Mida see tõestab? Sinu ema annab tomateid kõigile, isegi Harrisonidele, kes püüdsid Blake’i koera tappa. Ja oma töö pärast olen ma sunnitud rääkima paljude ebameeldivate tegelastega.”

„Härra Haul ei ole nende hulgas. Ning ema ja proua Haul on sõbrad.”

„Ära liiga hoogu mine,” ütles Lang. „Ma käin temaga koos ShopeRite’is. Tema ei ole minu viimase tahte täideviija. Nii et ära kasuta hüperboole.”

Pärast pausi ütles Chloe: „Kes siis nüüd hüperboole kasutab?”

„Ma ei mõista, miks keegi, eriti minu tütar, peaks tahtma just Hispaaniasse minna,” ütles Jimmy laua tagant püsti tõustes, nagu oleks ta juba lõpetanud vestluse, mida sellegipoolest jätkas. „Kas sa arvad, et on veel mõni ilusam koht kui rannikuäärne Maine? Või New Hampshire’is White Mountains?” Ta turtsus, kaapides õhtusöögijäänuseid prügikasti. „Mujal on ikka rohi rohelisem.”

„Seda ma just talle rääkisingi, Jimmy.”

„Nagu mul oleks võimalust võrrelda,” ütles Chloe.

„Mina räägin sulle, kuidas lood on.”

„Nii et ma pean sinu sõnu uskuma? Ma tahan ise näha, isa!”

„Kust see pöörane mõte üldse tuli? Lang, kas sina tead sellest midagi?”

„Jimmy,” ütles Lang, „ta ei tea Barcelonast midagi. Kui ta teaks, siis ta ei tahaks minna. Usu mind.”

Kuidas mitte tõsta häält, kui tuli seista silmitsi sellise emaga, nagu oli tema ema? „Ema,” ütles Chloe aeglaselt, mis tema puhul võrdus hääle tõstmisega. Mida aeglasem kõne, seda rohkem oleks ta tahtnud karjuda. Sel hetkel ta oma sisimas sõna otseses mõttes lõugas. „Ma tean, et sinu arvates ei tea ma Barcelonast midagi, aga mida sa ise Barcelonast tead?”

„Chloe! Räägi emaga viisakalt.”

Kas see ei olnud siis viisakas? Kui ta vanemad ainult kuuleksid, kuidas Hannah oma emaga räägib.

Lang tõstis käe. Ta seisis ikka veel laua ääres, Chloe vastas. „Ei, las olla. Chloe tegi asjaliku märkuse. Surmkindlalt usub ta, et Barcelonas on midagi niisugust, mida Maine’is ei ole.”

„Ma arvan nii, sest nii see ongi,” ütles Chloe. „Seal on vapustav arhitektuur. Kunst. Ajalugu. Kultuur.”

„Sa arvad siis, et meil ei ole arhitektuuri?” küsis Jimmy sõjakalt.

„Majad ei ole sama mis arhitektuur, isa!”

„Ära karju! Mis ajast sa arhitektuurist hoolid? See on esimene kord elus, kui ma kuulen sind seda sõna lausumas. Nüüd tahad sa teisele poole maakera minna, et nende majade kujundusest rohkem teada saada?”

Chloe tundis, kui raske on läbi kokkupigistatud suu rääkida. „Kunst. Kultuur. Ajalugu.”

„Mine käi siis Bostonis,” ütles Lang end toolil laua juurest eemale lükates. „See on suur linn. Seal on kunsti. Kultuuri. Ajalugu. Seal on arhitektuuri.”

„Maine’il on ka ajalugu.” Jimmy püüdis mitte jätta muljet, et ta oma osariiki õigustab. „Aga Red Paint People?”

„Isa, hüva, ajalugu ei olegi põhjus, miks ma tahan Hispaaniasse minna.”

„Miks siis?”

„Ma võin kihla vedada, et ta tahab iga päev rannas lebada,” ütles Lang.

„Ja mis siis rannal viga on?”

„Sa võid lebada siin Maine’i rannas!” pröökas Jimmy.

„Chloe! Vaata, mida sa tegid. Sa viisid isa endast välja. Jimmy, kuss.” Lang astus abikaasa juurde ja pani rahustavalt oma käe mehe käele.

Langi käest kinni võttes Jimmy jätkas. Nad mõlemad seisid Chloe’st oma meetri jagu kaugemal kraanikausi juures – liitlased hämmingus ja mures. Chloe istus edasi ja põrnitses oma külma, pooleldi söödud praadi. „Aga York Beach?” küsis isa. „Meil on kaheksasada kilomeetrit imetlusväärset liivaranda. Kui palju kilomeetreid on seda Barcelonas?”

„Kas seal on soe?” küsis Chloe. „Kas see on selline rand, kus puhata? Kas see on Vahemeri?”

„Näed nüüd?” ütles Lang. „Ta ei tea isegi, kus Barcelona asub. Ta asub Baleaari mere ääres, et sa teaksid.”

Chloe ei suutnud end tagasi hoida. Ta ägas. Ilmselgelt oli Lang sealiha grillimise ja mandlikoogile suhkruglasuuri tegemise vahepeal avanud entsüklopeedia ja kasutas nüüd oma vargsi omandatud teadmisi, et … Chloe ei teadnudki päris hästi, miks.

„Ema,” ütles Chloe nii aeglaselt, et see tuli välja emaaaaaaaaaaaa. Terav mõmin pääses ta kurgust valla. „Baleaari meri on Vahemere osa. Vaata kaarti!”

Eksitamatu ema jätkas. „Seal ei olnud veel viisteist aastat tagasi isegi randasid. Need rajati olümpiamängudeks. Niipalju ajaloost. Ära teeskle, et asi on vaid Barcelona rannaliivas. Maine’i rand on viissada aastat vana.”

Chloe pilgutas ema poole silmi. Lang pilgutas talle trotslikult vastu. „Ja mis siis, ema? Mis see asjasse puutub? Mis on sel pistmist sellega, kas ma lähen või ei lähe?”

„Ära tõsta häält,” lausus Jimmy. „Kui see ei ole ranna pärast, miks sa siis minna tahad? Kas sa tahad midagi tõestada?”

„Ma ei taha mitte midagi tõestada. Mitte kellelegi,” ütles Chloe läbi kokkusurutud hammaste. „Mina. Lihtsalt. Tahan. Minna. Selles on asi. Sa tahad teada, miks Barcelonasse ja mitte Rooma, Ateenasse või mõnda teise kohta? Hästi, ma ütlen sulle. Sest kui teie lonkisite Kilkenny orgudes ning mina olin Hannah’ ja ta ema pool, pistis Blake mulle ühe ajakirja pihku.”

„Oh, või nii, kui juba Blake ostis sulle ühe ajakirja …”

„National Geographicu,” jätkas Chloe sarkastiliselt. „Selles oli üks artikkel Barcelonast. See oli äge. Siis me tõotasimegi Hannah’ga teineteisele, et kui kool läbi saab, siis sinna me läheme.”

„Sa tahad siis minna Barcelonasse, et meid karistada, kas selles on asi?”

Chloe oleks tahtnud röökida. „Miks peaksin ma teid karistada tahtma?” küsis ta. „Kas teie tahate mind karistada? Kas sellepärast te olete sellised? Asi ei ole teis. Asi ei ole milleski. Me Hannah’ga armusime sellese paika juba lastena. Me mõtlesime, et oleks vahva sinna suurena minna. Ja nüüd me olemegi suured. Oleme mõlemad täiskasvanud. Tema ema lubab tal minna. Tema ema kohtleb teda nagu täiskasvanut. Ja minu ema ja isa kohtlevad mind ikka, nagu ma oleksin üheteistkümnene.”

„Suudad sa käituda nagu täiskasvanu,” küsis Lang, „ega ole enam nii melodramaatiline?”

Korraks jäid kõik vait. Seejärel jätkas isa.

„Mina tean Barcelonast vaid seda,” ütles ta kraanikausi poole pöörates, „et see asub Hispaanias ja hispaanlastest autojuhte peetakse maailma kõige hullemateks.” Tema selg oli ikka veel naise ja tütre poole. Ta ei saanud ega tahtnud rääkides näoga nende poole olla. „See on hästi teada fakt. Kõige hullemad autojuhid maailmas.”

Pannud lohutuseks käe Jimmy käele, põrnitses Lang Chloe’t, nagu tahtes öelda: kas sa näed, mida sa oled teinud?

Chloe laiutas käsi. „Ma ei sõida autoga, isa. Ma luban.” Tema nõrk hääl oli süüdlaslik ja täis kahetsust. Võitlusvaim oli temast lahkunud.

„Sina siis kõnnid, vaeseke, eks ole,” ütles Jimmy, „kui teised sõidavad.” Isa langetas pea.

„Mitte seda, Jimmy,” ütles Lang abikaasa kantis turja paitades. „Kas sa siis ei kuulnud? Ta lebab tuttuuel rannal. Imetleb arhitektuuri.”

Üksildane täht

Подняться наверх